Pierrot! – Su kurbused on ikka alasti

Indrek Hirve luulekogu "Ohvrikivi" saatesõna

Pierrot! – Su kurbused on ikka alasti

Tähed peegelduvad tumedas voos
on see Lethe jõgi

või Herakleitose

ei mäleta

pole vist vahet

Paradoks või pilge, milleks ainult Looja ise on võimeline, aga evolutsioonilises plaanis on inimeseks areng mingis mõttes arengupeetus. Bioloogid kutsuvad seda nähtust peene nimega – neoteenia. Selle teaduslik määratlus kõlab õige hirmu- ja ka aukartustäratavalt. Aga kannatage need kaks järgnevat lauset siiski välja. „Neoteenia tähendab somaatilise arengu pidurdust, vormimuutuste ja kasvusuhete sellist aeglustumist, mis põhjustab täiskasvanud organismi sarnasuse fülogeneetiliste eellaste juveniilvormidega. Neoteenilise organismi ontogeneetiline areng on venitatud, tema postnataalses arengus jätkuvad eellase lootele iseloomulikud vormikujunduse ja kasvukiiruste suhted; ta säilitab ka suguküpsuse staadiumis (mis saabub tavaliselt suhteliselt hilja) eellase lootelisele või neonataalsele arengujärgule omaseid struktuure, proportsioone ja funktsioone.“

Arusaadavamalt ümberöelduna tähendab see siis seda, et inimene on kui oma eellase laps, ahvibeebi, kes on jäänud tammuma lapsepõlve õppimisvõimesse ja mängulusti. Johan Huizinga, üks 20. sajandi kuulsamaid kultuuriloolasi, kirjutab oma raamatu „Mängiv inimene“ (1938) eessõnas: „Kui meie tegevuse sisu üle lõpuni järele mõelda, võib kogu inimtegevus paista pelga mänguna. Kellele piisab sellest metafüüsilisest järeldusest, see ei pea seda raamatut lugema.“ Olin väga väikse mõttepausi järel nõus (aga lugesin ikka). Ja nagu laps võtab inimene oma mängu vahel surmtõsiselt.

Kas haritlane-erudiit pole just kui igavene teismeline, kes tammub seal, mille kohta laulusõnades öeldakse „noorus on ju külvikuu“? Kogu ta elu on üks suur külvikuu, surmani valmistub eluks ette. Või võtame nii suure, hiiglasliku eelarvega kultuurivaldkonna nagu sport. Mis see on? Täiskasvanud võtavad surmtõsiselt väikelapse pallitoksimist või kardisõitu. Surmtõsine lapsik hullamine.

Elu kevad

on jäänud mu uksele

liiga kauaks sosistama

Küllap umbes nii võib takerduda ka kaotusvalusse, igatsusse ja sellesse võpatusse, milles inimene avastab maailma poeetise kuma. Jääb tammuma ja saavutab siis selles takerdumises meistriklassi. Leiab sealt vertikaali. Nagu on seda teinud Indrek Hirv, lihvides üht igatsust ikka täiuslikumaks, nii et kõrvaltvaatajal ei ole enam võimalik vahet teha, kas see on täielik võimetus (liikuda edasi) või täielik võimekus (ikka luua, ikka ammutada sest allikast).

Kuuskümmend aastat

pimedas kajutis

mille aken on kuu

Ikka ta otsib – või ei suuda vältida – hetki, seiku, vaateid, milles on see igavikuline säde, momente, kus on see igat närvikiudu läbiv osadustunne maailmaga, mis kirjutava käe tal eksimatuks teeb.

Võib-olla Looja narritab nii. Sest igas sellises hetkes on ju lootus. Ei saa olla loobuja ja täielikult keerata selga maailmale, kui lootuse ahelad piiravad liikumisvabadust nagu Platoni koopamüüdis. Ometi on seda ärakeeramistungi ja virvatulukesena peibutavat magusrauget surmaigatsuse ilu ta ridades ikka üha rohkem.

Sa oled

mu surmahetke

mu luuletustesse

ära killustanud

mis saab

kui ma lähen

on mul siis veel aega

lävel seisatada

Indreku element on vesi. Tulest, leekidest ja kuumusest ta ei luuleta. Ta kirg ei lõõma, vaid on kui nisa otsiva kutsika niutsatus ja imemisniiskus. Õhk ei kõneta ja kui on maad, siis on seegi põhja- või kaldamuda. Ikka vesi. Vett on üha rohkem. On lainelöök südamega ühes rütmis vastu parrast, on külm voog tähepeegliks. Indrek ei uju, oma elementi vaatab ta puudutuseta, ulatamatuseni lähedalt.

Seal Ta istub

ilma küsimata

ja vaatab tumedat vett

Ja ta süda Pedjas on nagu vai Herakleitose jões

Ma usun tähti

kui nad peegelduvad

lihtsal voolaval veel

mu süda on saar

keset tumedat vett

mu hinge kodu

Olen hakanud

oma tühjusetundega

juba päris hästi toime tulema

Kas tähendab see toimetulemine unustamist? Näen, et mu lemmikluuletus on pudenemas fragmentideks, midagi on ära uhutud, midagi on lahustunud, killud põhjamudas paistavad veel läbi lainete valgusemurru.

päev segab siis veel

oma lahkumisvärve -

sinisest ja punasest

saab õhtutuul

Veel segab päev lahkumisvärve, veel kuklaudemed tõmbuvad turri, veel õhtutuul, mis uhub, kustutab, kulutab, kas mäletad veel, kuis kunagi kirjutasid.

Jäänd maanteetolmus talla alla jaks
su tinedasse silma mõttetina –
öötuule viipan veinikallajaks
et ta ei tunneks ennast hulkurina

su tuhar käkras taeva ruugeid linu
päev segas lahkudes su kaelal värve
nüüd laperdavi tiivu läbi minu
metshaned laskuvad su ummisjärve

kus kupp end õõtsutab ja tihub nutta
ja kiunatab mu haardes murdudes
ma kaevan küüsitsi end kaldamutta
et kõduneda niiskeis kurdudes

öö joobnud hellitsusist nahk on hell –
su hingeõhuga end püüan katta
näe taevas kooldub käsi südamel!

ma jätan tervituse märkamata

Indrek Hirv oleks nagu kordamise teel täiusliku vilumuse saavutanud esmaarmunu, kelle ootusärevuses väreleb juba ette kaotuse melanhoolia. Vilumus esmaarmumises – see paneb kurbusessegi pilke! Ometi kõik voolab, sest jõgi on Indreku tootmemkujund. Vesi, ikka jõgi, harvem järv, tiik, meri. Ka vihma on sageli, kõikjal vesi... kord see, mis kannab, tume, tähistaeva all, kord lainete löök, kord vihmasabin, ja eemaltvaataja lahustumisigatsus, mis naisessegi sukeldub kui põhjamutta, kõik voolab ära, aga mälestuste ankrukett jääb pingule.

Kõik mu noorpõlve ööd

hulguvad nüüd mu kannul

raske vihm kannab

tuhandeid kergeid suudlusi

Surm loobib juba

mu järelejäänud ellu

unustuse kive

Mälestustel on õigus

mu tähelpanule

suurem õigus kui sellel

mis juhtub täna ja homme

leban siis vaikselt

silmad pärani

olen tee mida mööda

liiguvad mälestused

Eks oli õigus Antonilgi, kui ütles, et mälestus on lüli meie ja igaviku vahel. Ja sellepärast käib temaga kaasas ikka nukrus: nii vähe on meis igavikku. Mälestustes tahaks ta viibida, kui väljas vingub tuul ja aknal rabiseb vihm. Tahaks tulevikku uskuda, aga ei saa minevikust lahti. Harutamatud kiud ühendavad temaga, keda kordki nähtud, kellele kordki silma vaadatud, kelle kätt pigistatud, ometi vaid pisitilluke osa mälestustest ulatub siiapoole teadvuseläve.

Elli Soolo

Tartu – Milano, 2017