Indrek Hirv, Tiivavalu

ilm. Sirp 07.12.2012

 

Poeesiaarmastus ja ükssarvikhirve tiivavalu

Elli Soolo

Indrek Hirv. Tiivavalu. Ilmamaa, 2012. 120 lk

kus on see karjus,

kes karjataks mu valukarje
ja ei kaotaks ühtki mälestust

            Nappus luulet ei kahjusta, liig aga küll. Ja luuletajast ei tohi liiga palju teada olla. Pigem ikka vähem, alati vähem. Nagu teismeline filminäitlejast või rockstaarist, kellesse anoreksiani armunud on. Siin on veel palju rohkemgi sarnast. Sotsioloogid on näidanud, et oma muusikamaitses jäävad inimesed truuks bändidele, mis vermis pöördumatult nende maitse teatud tundlikus eluetapis. Enamik inimesi on loomult sedaviisi truud (et mitte öelda tarduvad või arenemisvõimetud) ja seetõttu on just spetsialistide sisevaatlused üldistamiseks kõige kehvemad, sest üldjuhul saavad spetsialistideks seda haruldast tüüpi inimesed, kes ei kasva sest kontaktsest ja vastuvõtlikust faasist välja.

            Kui inimene teeb trohheusel ja jambil vahet, ei maksa temaga luulest eriti rääkida, sest ei saa korraga näha ja läbinäha. Näiteks Karl-Martin Sinijärv tähenduslikustab teksti juba silpide tasemel ja mängib vilunult ja tõesti nauditavalt seal, ent mõne natukenegi sisukama mõtte juhtumine ta tekstidesse pole just seetõttu enamasti muud kui õnnelik juhus kaleidoskoobis.

            Samuti ma isegi ei vaevu väitlema selle moodsa, südametu ja selgrootu akadeemilise intellektualismiga, mis oma nõrga tunnetuse ja eelkõige otsustusarguse tõttu taganeb mugavasse relativismi ja taandab teksti pelgalt koodide kohtumiskohaks ning autori lugeja teenindajaks (klient-on-kungas lugemisviisi väärib vaid üks täiesti seosetu tähejada, mis valmis Prantsusmaal ühel selle kõige piinikumal aastal ja kannab enesele väärilist pealkira ”mrus irotuA”).

            Ühe palju adekvaatsema ja ilmekama – ühe elava! –  kirjelduse luuletoimest leidsin ühest juhuslikust blogist:

”Õnnepalu küsib möödaminnes ühes oma essees, et ei tea, milliseid luuletusi kirjutaks Betti Alver, kui ta oleks praegu 25-aastane (nii vanalt kirjutas ta "Valge varese"). Ja vastab, et küllap täpselt samasuguseid kui 30-ndatel, selline on ta ürganne ja loomus.
Iga kord, kui ma sellele küsimusele mõtlen, pilk klaasistub ja südamerütm häirub. Kui Betti Alver oleks praegu 25-aastane. Mõelda vaid. Ja Talvik oleks 27.
Oeh, ja praegu tunnen, kuidas mu suhtumine Alverisse on kummaliselt, märkamatult nihkunud - kuidas me arutasimegi - vaimustusest armastuseks? Ja uute rõhuasetustega. Ei saa tuba seinule seinata. See nihe on veidi nukker, aga küllap vältimatu ja tegelikult vist isegi tervitatav.
Aga armastan ikka, väga.”

Ta kirjutab seal veel, et ”pole kunagi suutnud Alveri elulooraamatu lõpuosa lugeda. Võib-olla sellepärast pole ma isegi kuigivõrd ära tundnud (ehkki muidugi nendin fakti), et Alver on tegelikult elanud ja surnud”.

See on südametarkus ja taktitunne, see, mispärast isegi suurel haamerdajal on koht, kus ta peab õigeks helgeks jääda ja öelda: Wagnerit olen ma armastanud, kuigi verum dicere võiks õigustada iga kalkust (tõerääkimise nimel õigustada kalkust – kas saaks midagi olla poeesiast kaugemat?).

Ma ei tunne Indrek Hirve, tean ta biograafiast mõnda juhuslikku pudet ja kui püüan tõlkida tõnapäevakeelde oma õigust käesolevaks sõnavõtuks, siis kõlaks see ehk nii: ma pole teda guugeldanud, ma olen teda armastanud.

Ja kui ei tõlgi, siis ütlen, ära külmeta, kallis, tahan hoida üht palavikku puutumatuna.

*

Kui „Tiivavalult“ rebida kaaned ja sisu läkitada näiteks „Värskesse Rõhku“, siis vaevalt, et seda avaldamisele võetaks. Need ülinapid luuletused on jäämägede tippude tipud, mis enesegapiirduvalt oleks kui „Titanicu“ poorti lendavad jääkuubikud. Selles pole midagi variserlikku. „Värske Rõhu“ luuletoimetaja käituks neid avaldamata jättes igati pädevalt. Need luuletused on väga head ainult koos nende kaantega, kaantega, kus on Indrek Hirve nimi. Sest luule on alati väga palju rohkem kui üks verbaalne kaadervärk.

Kriitik Ernst Ilumets ütles kord sarnast juhtu seletades, et peame võtma iga konkreetset „kogumikku sama autori eelnevate kogumike taustal. Kunstniku elulooming on ühtne protsess. Iga teos asub oma kohale, kui me teda selle terviku suhtes vaatame. See, mis mõne algaja puhul tundub lihtsus ja primitiivsus, mõjub praegusel juhul kontrastina autori eelmiste kogude keerulisusele ja lihvitusele[…].Debüteerida niisuguse koguga ei saa. Sest ma kordan: kirjandus on kumuleeruv nähtus. Kõik, mis luuakse hiljem, projitseerub varemloodu taustale. Aga taust peab olema“.(vt „Vikerkaar“ 1986, nr 2, lk 39-40).

See on tõesti nii, aga kaugeltki mitte ammendav, kaugeltki mitte piisav selgitus. See on siiski paadunud raamatuinimese lausa filoloogilikult kitsas silmavaade. Sõnakunstidest on just luulele filoloogid ja akadeemilise taustaga lahkajad (lahkamine on siin täpsemgi kui tahaks!) kõige rohkem oma metodoloogilise piiratuse ja mugavusega liiga teinud. Sõnu on ju kõige lihtsam lahkamislauale tirida, kõige lihtsam rühmitada, liigitada, prepareerida, lugeda silpe ja kopsida rütmi. Kaotsi läheb küll põhimine, kaotsi läheb hing (jah, millal teadlane enne hingest on hoolinud?) Ilmekas on seegi, et filoloogid on valmis alla neelama iga tobeduse ja alt lati jooksu kui see vaid sõnaline on, natuke pingutatakse ja leitaksegi mõni paslik tüpoloogiake (ja kui kohe tõesti kuidagi ükski kartoteegisahtlike ei sobi, siis tehakse uus ja aetakse rind napoleonlikut kummi). Ja selline lambi alt võtme otsimine ja arhivaarimugavus ei luba tihti näha kõige olemuslikumaid toimimismehhanisme, mis luulel inimestele on, seda, kuidas luule toimib, kuidas me armastame Betti Alverit, kuidas me armastame Indrek Hirve, seda, kuidas ainult Ene Mihkelsonil on õigus kirjutada nagu Ene Mihkelson.
Juba pikka aega on Betti Alveri värssides aastakümned vaikimist, lõhutud luigetruuduse tumm vari, miski, mida ei saa ridade vahele sulgeda ükski debütant, kuidas ta ka sõnu ei valdaks. 

*

Luule on eluga suuresti homoloogiline ja nõnda väljaspool head ja kurja, väljaspool kriitikat (kriitika ise, erinevalt luulest, saab olla nii väiklane kui ka ebamoraalne). Väärilist luulet saab eelkõige tutvustada, aga luulekriitika pole siiski täieliselt mõisteline vastuolu, sest on ikkagi mõned skaalad, mille abil luulet hinnata. Täiesti teisejärgulised on ilu ja inetus, hea ja kuri, moraal ja tõde – need kõik on eksitavad ja mööda (meisterlik keelevaldamine on selline elementaarsus, mida on piinlik sulgudeski mainida). Luulel on õieti ainult kaks skaalat, millel on mingi objektiveeriv-hindav sisu. Need kaks mõõtu on ehedus ja suurus. Väärtusetuim poeeditöö on väike ja võlts.

Noorel luuletajal pole võimalik olla suur, tal pole võimalik kirjutada suurt luulet. Ainus, mis noort luuletajat vääristab, on tema ehedus. Noore luuletaja ainus võimalus on olla verevirtuoos.

Hallide meelekohtadega Indrek Hirv võib aga piirduda kolme reaga:

Elu kevad

on jäänud mu uksele

liiga kauaks sosistama

(lk 78)

Indrek Hirv võib. Sest kui tema seda ütleb, on see palju rohkem kui need kolm nappi rida. See on ühe biograafia fragment. Ühe suure biograafia ehe fragment.

*

Artiklis „Õigus biograafiale“ kirjutab Juri Lotman, kuidas „XIX sajandi alguseks kinnistub vene kultuuris seisukoht, et eelkõige just poeedil on õigus biograafiale. Teisejärguliseks, kuid iseloomulikuks nüansiks seejuures oli komme lisada väljaandele autori portree. Varem tehti seda vaid surnud või eluajal klassikuks tunnistatud kirjanike puhul. Ja kui varem portree rõhutas riiklike või muude ühiskondlike volituste atribuute — loorberipärga, poeedi viibet ülistatava riigipea büstile, tema raamatuid (= õpetatust), ordeneid (= teeneid), siis nüüd pakutakse lugejale võimalust süveneda poeedi näkku. See sarnaneb olukorraga, kus me tundmatult inimeselt tähtsat teadet saades uurime tema näojooni ja miimikat, et leida kinnitust teate usaldusväärsusele.“   Ta toob välja veel kaks aspekti, mis ilmnevad poeedi tõusmisega looja staatuseks:

”Esiteks — teksti loomine muutub isikliku aktiivsuse aktiks ja tõstab autori nende universaalsetest koodidest väljalangevate isikute kategooriasse, kellele on tunnuslik biograafia olemasolu. Teiseks — tema loodud teosed ei pälvi enam automaatselt lugeja usaldust. Aktualiseerub teate tõesuse kriteerium. Kui varem oli teksti tõesuse tagatiseks tema looja kultuuriline staatus, siis nüüd satub see sõltuvusse autori enda isiksusest. Autori isiklik inimlik ausus ja laitmatu reputatsioon on tema teate tõesuse kriteeriumiks.

Autori biograafiast kujuneb tema teoste varjatud või nähtav, ent igal juhul lahutamatu kaaslane.”

Akadeemiku kohta on Lotman siin tavatult läbinägelik. Meenub tahtmatult, kuidas Nietzsche osatas Goethe märkust Napoleoni kohta, et näe, ka tegudes leidub loomejõudu!, tsiteerin: ”nii meenutab ta veetlevalt naiivsel moel, et mitte-teooriainimene on tänapäeva inimese silmis midagi uskumatut ja hämmastavat, nii et on vaja lausa Goethe tarkust, et sedavõrd võõrastavat eksistentsivormi mõistetavaks ja isegi vabandatavaks pidada” (”Tragöödia sünd”).
Meil on vaja lausa Juri Lotmani tarkust, et poeedile nägu anda.
Luuleretseptsiooni need iseenesestmõistetavused tavaliselt ei jõua.

Kui Baudelaire’i ja Balzaci kehad vahetuksid, siis sandistuksid „Kurja õied“, aga „Inimliku komöödiaga“ ei juhtuks midagi. Sest Luuletajal on nägu. Luuletajal on keha. Byroni lonkamine korrastab ta stroofe rohkemgi kui klassikalise vormi eksoskelett.

Ja tänapäeva luuletajal on kindlasti hääl. Ainult mullamutiperspektiiviga filoloog võiks arvata, et mõtteeksperiment Ene Mihkelsoni ja Kristiina Ehini kehade- ja häälevahetusest pole üks õpetlik võpatus, võpatus, mille heuristiline väärtus imeb igasugusest värsianalüüsist, pragmapoeetikast ja muust sellisest akadeemilisest tähenärimisest elujõu nagu iroonia hardusest. Kui noor Théophile Gautier kirjutas, et ta poleks nõus „pidama lüüriliseks luuletajaks kedagi, kes kaalub rohkem kui üheksakümmend üheksa naela“, siis on ta kultuuripsühholoogiliselt vägagi täpne ja tabav. Kui fs-i põski oleks võimalik näha ka seljatagant, siis võiks ta olla trompetist või bussijuht, aga mitte armastatud fs, alasti ja elus.

Mõnel solvatud kibedushetkel – „nii armastan sind ma/ et minu au on sinu oma ka“ –  mõtlen, kas on veel mõnda kohta, kus akademismi instrumendid ja raamatuinimeste spetsiifika on nii jõuliselt põlistanud oma metodoloogilise kitsarinnalisuse uuritava nähtuse olemuseks, et nad on hakanud seda vihase nõudlikkusega ka elult eneselt ootama jättes väheväärtuslikuna kõrvale kõik, mida nende vandlitornis evolutsioneerunud erielund ei tunneta? Nad tahavad teha luulest puhtlingvistilise nähtuse ja on oma eluvõõruses ja väärastumises läinud niikaugele, et mõistavad metakriitilistes aruteludes lausa talumatu iseenesestmõistetavusega hukka neid väheseid kriitikuid, kelle pilk suudab haarata enamat kui ainult sõnad. Küllap juba arvab ka mõni kuuesambatagune, et magistritöö Doris Kareva värsistruktuurist avaldab ta luule vastuvõtule suuremat mõju kui see vene hurt, kes teda ta avalikel üritustel truuisti saadab...

Indrek Hirve „Ööpäev“ on üks mu kallimaid raamatuid. Seal taga oleva Vaapo Vaheri saatesõna kohta ei oska öelda muud kui seda, mida vürst Mõškin ateistide kohta: kõik on justkui õige, aga teemast mööda. Teemast täiesti mööda.

*

Võimalik, et see on pelgalt optiline efekt, mis tuleb mu kogemuse piiratusest Eestiga (see on vist paratamatu, sest tõeline luule läheb nii sügavale keele tuuma, et see pole tõlkimatu mitte lingvistiliste probleemide tõttu, vaid etnodünaamiliselt nagu roppusedki), aga mulle tundub, et luuletaja arhetüübiks on just Poetess, naine. Jättes kõrvale suuruse, Poetessid on kuidagi orgaanilisemad kui Poeedid, ei oskagi põhjendada, tundub lausa, et luule on see valdkond, kus Weiningeri teooriad on mingi seletusliku väärtusega, et naine on elule lähemal, rohkem elus sees ja nõnda pääseb ka luulele lähemale. Luules on just mees Teine sugu (le deuxième sexe), ontoloogiline deminuitiiv ja Poeet on pisendus –  poeet on poetessike. Poeetide luuled on alati kuidagi… tõlkelised. Võib-olla oleks õiglane ja humanistlik seda eitada, või vähemasti sellest vaikida, aga olin siin siiras ja mu tunnet ei suuda väärata üksi argumentatsioon. Võiks ehk öelda, et poetessid saavad oma andega paremini läbi, loovad rohkem käsikäes. Kui võtta mõni suur meessooline, kelle elus on luulel väga suur roll, siis on see rohkem nagu neetud olek, vaevatus deemonist, mis jääb võõraks ja lahku isegi siis, kui ta on vallanud oma ohvri täiesti ((:)kivisildnik on väga hea näide ning hoolimata isklikust antipaatiast, pean siiralt tunnistama, et tema (:)ökonoomne tigedus on ehe ja ta on juba üsna suur. Ja täishabe sobib talle.). Poetess on aga tema anne. Tõesti, Weininger tundub siin töötavat.

Kui Poetessil valgub luuleks Elu liiasus, siis Poeedil kõneleb pigem haav, vigastus, eluvõimetus, omamoodi kiimakurbus, millel pole ega saagi olla midagi pistmist ihuliku rahulduse tukslevate järellainetustega. Aga nõnda öeldes olen juba konkreetsem kui vaja, tähendab, olen juba üldistanud Indrek Hirve üle representatiivsuse piiride. Mind häirib väga kui Indrek Hirve kohta öeldakse maneristlik, see pole võib-olla küll (akadeemiliselt) vale, aga see on lihtalt traagiliselt disproportsionaalne ja eksitav. Ja öelda, et „see on juba olnud“ tähendaks siin jälle – akadeemikutele akadeemikutekeeli –  tunnetuslike metateooriate võtmist epistemoloogiliseks lähtepunktiks. Selle luule „juba olnud“ on samavõrd epigoonlik kuivõrd epigoonlik on suudlemine või suitsetamine.

Uneraev ja kuukuma pole rohkem sattumuslik kui see, et diskod algavad alati vastu ööd, mitte aga hommikutundidel.

„Tiivavalu“ Hirvega tutvumiseks ei sobi. „Tiivavalu“ on pildialbum, mälestuskogu neile, kes juba Hirvega pika tee koos maha käinud. Iga luuletus on vastuhakk unustusele, ühe äratundmise ja läbielamise salvestuspüüd. „Tiivavalu“ luuletused on tihti omamoodi teise astme luuletused, salvestuspüüdude salvestuspüüud, kägisev kiiktool kamina ees ja „Mäletad, kui me…“

*

Nagu öeldud, väärt luulet ei saa arvustada, vaid ainult tutvustada. Kui ma peaks valima ühe luuletuse Indrek Hirve tutvustuseks, siis oleks see vahest järgmine:

Jäänd maanteetolmus talla alla jaks
su tinedasse silma mõttetina --
öötuule viipan veinikallajaks
et ta ei tunneks ennast hulkurina

su tuhar käkras taeva ruugeid linu
päev segas lahkudes su kaelal värve
nüüd laperdavi tiivu  läbi minu
metshaned laskuvad su ummisjärve

kus kupp end õõtsutab ja tihub nutta
ja kiunatab mu haardes murdudes
ma kaevan küüsitsi end kaldamutta
et kõduneda niiskeis kurdudes

öö joobnud hellitsusist nahk on hell --
su hingeõhuga end püüan katta
näe taevas kooldub käsi südamel!

ma jätan tervituse märkamata

See luuletus pole „Tiivavalust“. See on aastast 1988 ja see on mul peas. Pähejäämine on ka üks luule kvaliteedinäitajaid. Uuemast luulest pole mulle midagi pähe jäänud. Mõnda on küll tore lugeda, aga sellise kontsentreerituseni ei jõuta.

Suur luule kaob samamoodi nagu sumo Jaapanis – ei leidu enam noori, kes oleksid valmis nii väikse edulootuse korral ohverdama terve oma elu, kogu oma pühendumisjõu.
Ja kas see nii kurb ongi? Meie ajastu peab indiviidi suurimaks väärtuseks ja olen minagi sedavõrd oma ajastu laps, et kuidagi ei suuda alla kirjutada ühiskondlikule ootusele, mis nõuab sedavõrd suurt ohverdust.

Palju rohkem kui eelnev luule, palju rohkem kui luuletraditsioon määrab nii uudse kui elujõulise luule olemuse ajastu. Luulekunsti ajalool pole sisemist loogikat.

Tõnu Õnnepalu ütleb Betti Alveri kohta, et „ta on ja jääb kolmekümnendate luuletajaks“.

Loomulikult. Teisiti ei saagi. See on alati nii. Sest poeet ei tunneta, ei avasta ideesid, vaid ei suuda lasta käest, „poeesia sihiks pole meid pimestada hämmastava ideega, vaid teha üks olemise silmapilk unustamatuks ja talumatu igatsuse vääriliseks“. Betti Alver tegi nõnda kolmekümnendatatega. Suure luule jäävus seisneb memoreerivas toimes, tal on trauma struktuur, suur luule taotleb seda, mida trauma on – suutmatus unustada. Suur luule on oma ajastu trauma. Seega paratamatult melanhoolne.

Dostojevski räägib aga ajatust inimloomusest, see on inimhinge matemaatika. Romaanikunstnik tahab teada, tahab tõde. Poeet tahab tagasi.
Mistõttu on siin mõõduks truudus, mitte õiglus.

Iga luuletus taotleb olla liikumatu vai Herakleitos jões, olgu see vooluhaav väliselt kuitahes argses ja tühises sündmuses, oli see lendlev kilekott tuulepöörises, männitüvele langev lumi või joodiku räme huik Toomemäe öös.

Hilissuvi

Vana mees

maja ees pingil

peletab kärbsepiitsaga surma

(lk 89)

Mitte-Tartu

,

Mu mitte

Elli Soolo

„Mitte-Tartu”

Koostaja Sven Vabar

Topofon, 2012

1.

Meid tutvustati 6. juuli õhtul Nüplis kirjandusteadlaste suvekoolis. Videvikus oli veel palju sooja, loojuva päikese rauge silma all – üks laug metsast, teine pilvedest – ja oli parves ihast inisevaid sääski, kes maanduda ei saanud, sest keemiline kaitsemaagia oli teinud kutsuvad ihud puutumatuks. Nõnda „Mitte-Tartuski” tantsivad ihad sealpool esi- ja tagakaant, teispool ees- ja taganahka köidet Tartu vaim on vaimne sääsetõrje.

            Tutvustajaid oli kolm. Kristjan Pruul – noor Trotski, traatraamidega prillid, mässuline juuksepahmak, viigipüksid ja sulepea; Toomas Liivamägi – korraga vesihall ja nooruslik rühikus, kreekalikule vaimule kohane maine ajatus; Mihkel Kunnus – higised žestid ja balzacilik raev täiskirjutamata paberi vastu; lisaks küsitleja ja kaasvestleja Mart Velsker – t'Artugnan kakskümmend aastat hiljem ja varem, parim nii enne kui pärast; kõik ükskõiksuse eest ära.

            Mida nad rääkisid? Ma ei mäleta enam. Aga nii ongi parem ja õigem, sest need on sellist laadi mõtted ja mälestused, mis on minuks saanud ja seetõttu ma ei saa enam pöörduda nende kui millegi minust lahkneva poole, selline unustus pole kaotamine, vaid selle suurim võimalik vastand – üheks saamine. Mul pole enam nendega distantsi, mistõttu oleks viitamine sama kohatu, kui pidada end tõsimeeli oma vanemate lihalikuks tsitaadiks, sõna ühtesulanduvas mõttes, tahan olla selles tutvustuses võimalikult ühtehingav. Kui pisarateni tüütud on kriitilised arvustused, need üdini poisiklutilikud ja pretensioonikad pusklemised oma meetrilises õigluses! Ma tahan olla märkamatu, surun küünarnukid ihu ligi, pigistan käekotisanga tugevamini pihku ja astun korraks kõrvale ning lasen ta mööda. Lasen need sammud mööda. Juba olengi kongeniaalne. Algusest peale. See tähendab teatud elutundekaaslust, eraldi, kuid ühes suunas. Nagu kaks monorelsskabiini kõrvu edelaraudteel Tartust Tartu, nagu kaks sama unenägu samaaegselt eraldi voodeis nagu Tartu ja mitte-Tartu.

2.

            Jan Kaus üldistas hiljuti õigusega, et „praeguse eesti proosa üks põhilisi stereotüüpe vastandab positiivse minategelase üheselt ebameeldiva maailmaga tema vastas ja ümber”. „Mitte-Tartus” midagi sellist ei ole, aga seda mitte seetõttu, et oldaks kuidagi empaatilisemad või rohkem Teise süüvivamad, ei, mittetartlased ei vastanda end ebameeldivale maailmale, sest nende simultaanses unes polegi Teist, sest uni on teisevaba. Nad kõik on üksi nagu unes. Jutustavad, pihivad, vaimustuvad, imetlevad, aga seda täiesti eneseküllaselt, nad ei pane kordagi sulle kätt õlale, ei haara su sõrmest, et kontrollida su kohalolu, nad ei vaata sulle kunagi uurivalt silma, et leida seal mõistmise märke tagasi peegeldumas. Selles mõttes on nad siirad. Sest siirus ei hooli kunagi teisest, siirus tähendab mitte huvituda sellest, kas see autentsus, mida kiirgad ja levitad, on Teisele lõhn või hais. Siirus on alati hoolimatus. Unes võib. Mitte-Tartus võib. Sest üksi ei peagi kellestki hoolima, sest kedagi polegi. Hirm, et see on inimsuhtluse baasmudel, on üks romaanikunsti põhimotiive.

3.

            Vaatasin hiljuti filmi „About Schmidt” (Alexander Payne, 2002) Jack Nicholsoniga peaosas. Just firma juhatusest pensionile läinud mees, kes kaotas peagi ka oma naise, hakkas ühe heategevusorganisatsiooni vahendusel finantsiliseks kasuisaks ühele Aafrika orvule. Organisatsioon rõhutas, et kasuisa lisaks ka mingi kirja, siis on suhe ikkagi soojem, inimlikum ja isiklikum kui lihtsalt väike perioodiliselt laekuv rahasüst. Ja nõnda see Schmidt siis kirjutas ja pihtis, puistas oma elu ja mälestusi nagu lilleke õietolmu tuulehoos. Nagu lapsed, kes armastavad oma nukke ju siiralt, panevad riidesse ja räägivad nendega, võtavad kaissu ja usaldavad neile saladusi, nõnda kirjutas ka Schmidt näljasele kirjaoskamatule orvule Aafrikas. See oli mõeldud südamlikkusena, sest nii tihti arvatakse, et pihtimisakti siirus teeb selle kuidagi eriti kohalejõudvaks ja kommunikatiivseks, et tõhusaim viis kõnetada on läbi puhtsüdamlikkuse, et teise inimese poole tuleb pöörduda nõnda, nagu pietist pöördub Jumala poole, ja Jumal ei näri ju tähte, ei nõua sõnalist selgust ega väljenduse nõtkust, Jumal vaatab ainult hingepuhtust ja pihtimise siirust. Kes küll suudaks mõõta selle halva luule koguhulka, mis on sündinud säärasest horisontaalsest pietismist ja süütute hingede kirglikust kogelemisest? Ja ometi on silmavaatamise empaatia nii mehaaniline, et nukkugi võib nunnutada. Siiralt. Ainult siiralt.

Lüürilise uudishimupuudulikkuse kui ühe julmuse põhivormi uurimisele kulutas olemuslik sõnameister Vladimir Nabokov meeletult energiat. Üks tema veli kirjutas kord: „Kui pan Zaturecky Klarat minu juures esimest korda nägi, oli ta tema ilust nii pimestatud, et ta tegelikult tüdrukut ei näinudki. Ilu riputas Klara ette omamoodi läbipaistmatu eesriide. Valguskardina, mis varjas teda nagu loor.” Ei saa korraga näha ja läbi näha, oli mõistnud juba nende isa, kes kuulutaski ilu kurjuseks.

4.

            Kuid kus on näiteks Emmanuel Levinas? Tema, kellele „‘otsa vaatamine’ ei ole tunnetuslik akt, mille tulemusel ma näen enda ees näiteks kaluri, neegri, naise, ilusate, kavalate jne tundemärkidega nägu. ‘Otsa vaatamine’ on tunnetuseelne eetiline vahekord, kellelgi Teisel endasse kõnelda laskmine ja ühtlasi põhjendamatu vastutuse teke tema ees, mitte uudishimulik märkide otsing. Niipea kui ma hakkan eristama näos tundemärke, analüüsima, mõõtma, võrdlema, on alanud tunnetuslik, ühtlasi maailma objektistav, Teist ahistav, vägivalda ettevalmistav tegevus, olgu see siis teaduslik või esteetiline. Kellegi Teise alasti palge ees ei loe ma seevastu märke tema näos ega suuda talle valetada – see tagab ‘otsa vaatamise’ ja ‘palge ees seismise’ alustrajavuse”. „Inimesele otsa vaadates ei saa teda tappa,” ütleb Levinas, „tapetakse alati objekti, asja, selja tagant.”

            Mida tähendab nõnda vaadatuna see püüd ja pingutus mõista Teist? Puurida oma muukiv pilk teise silmadesse? See on radikaalne ebadelikaatsus. Jõllitada teise kodu akendesse on talumatu jämedus isegi siis, kui kardinatele pole taibatud mõeldagi, ent mis siis veel silmadesse, hinge akendesse?

Need on kaks küllalt vastandlikku eetilist orientiiri – mõista ja olla mõistetav vs. lõhnata hästi. Üks on dialoogiline, teine monoloogiline. Kumbki töötab ja ei tööta, üksi ja paaris.

Kas kõnetada silmad maas või vaadata vaikides silma?

5.

            Kirjutas üks Romaanikirjanik:

            „Mu sõber, nõustun sinuga kõiges juba ette; muide, nuuksumisest õlal sa ju kuulsid minult endalt ja järelikult tarvitad praegusel hetkel kurjasti minu oma kohtlust ja minu usaldust; kuid nõustu sinagi, et see õla-asi pole sugugi nii halb, nagu see võib näida esimesel pilgul, eriti tolle aja kohta; meie ju siis alustasime alles. Ma muidugi osalt mängisin ja teesklesin pisut, kuid tookord ma ju veel ei teadnud, et teesklen. Kas sina näiteks iialgi ei teeskle praktilistel juhtudel?”

            „Äsja ma all sattusin veidi tundelisusse ja siis üles tulles oli mul kohe häbi mõtte pärast, et teie vahest arvate, et teesklen. See on küll õige, et mõnelgi puhul sul on päris siirad tunded ja ometi teeskled seejuures ka pisut, kuid nüüd seal all, seda vannun teile, seal oli kõik päris loomulik.”

            „Just nii see ongi; väga õnnestunud ütlus: „Kuigi sul on päris siirad tunded, kuid siiski seejuures ka teeskled pisut”: noh, ja täpselt nii oli minugagi tookord: pisut ma ju teesklesin, mängisin osa, kuid nuuksusin ometi päris siiralt ja südamest. Ega ma ei eita, et Makar Ivanovitš oleks võinud pidada seda õlga veel pilke lisakski, kui ta oleks olnud teravmeelsem, kuid tema suur ausus takistas siis tema läbinägevust. Ei tea vaid, kas ta tookord haletses mind või mitte; mäletan, et ma siis väga soovisin tema haletsemist.”

Kirjutas teine Romaanikirjanik:

            „Kategoorilist korraldust see kiri hävitada ma ei täitnud – kas võiks seda pahaks panna sõprusele, mis tohib enda kohta käivaks lugeda epiteeti „sügavalt tähelepanelik”, millega kirjas iseloomustatakse Delacroix’ sõprust Chopini vastu? Ma ei kuuletunud algul sõbra nõudmistele seetõttu, et mul oli vaja kiiruga läbiloetud kirjatükki üha uuesti ja uuesti – mitte niivõrd lugeda, kuivõrd stiilikriitiliselt ja psühholoogiliselt uurida, ning ajapikku näis mulle, et hetk tema hävitamiseks oli mööda läinud; õppisin kirja vaatlema kui dokumenti, millest ühe osa moodustas hävitamiskäsk, nii et see just oma dokumentaalse iseloomu tõttu enda tühistas.”

Kuid milline on unenägu (ja mitte-Tartu on unenägu)? Unenägu on süüdimatu ja diskreetne.

6.

            Kui lihalik piir on liiga õhukeseks kulunud, sarvkest maha joostud või aetud ült sootuks või kukutud sest välja, nagu võib kukkuda Tartust mitte-Tartusse, minna kaotsi nagu Ernst, siis kõik läheb korda, õhkki teeb haiget, puud puudutavad nii lähedalt, et tahaks surra, ja hing väriseb kui elusalt nülitud jänes, kes külmetab, kuid soojendamiseks pealehingamistki ei talu, siis tajutakse seda unenägu valuna, mis on „kukkumine välja tavapärasest eluga köidetusest, liigutuste läbistuva seose tegusast mustrist. Valu on kukkumine iseoma piirile. Ja taoline kukkumine jahmatab piire. Valu on kukkumine äratundmisse, et piir ei püsi, ei sulge enam hästi, ei pea paika.

            Mitmesugused valust kõnelemise katsed, valu seletamise katsed toimivad katsetena katkestada valulevat kukkumist. Kõnelemise katsed otsivad seostada valu, et kukkuja ometi taas haakuda võiks liigutuses või sõnas, leida ajutiseltki piiri”.

            Ja ta kirjutab sealsamas: „Hingeliste liigutuste uurimise praktiline meetod on uurida kannataja elulugu (Lebensgeschichte), kuivõrd tema praegune viis läbi elada, omailm (Eigenwelt) luua ja häälestada (stimmen), on ju tingitud kogu tema minevikust.

Elulugu taolises tähenduses nimetab Bergson kestuseks (durée), osutades siis, kuis elusolendi kestuse möödunud viivud tähelduvad üksteises ja tema praeguses läbistuvalt (confondre) just nagu meloodia noodid. Meloodiat tajutakse muusikalise fraasina ju nimelt seeläbi, et iga kuuldud noot jääb mõneti kõlama ka igas järgnevas, täheldub läbistuvalt igas järgnevas, ja nõnda kujundab iga kuuldud noot iga järgneva noodi kuulmist. Ilmselt toimub samal viisil ka oma kestuse tajumine. Iga viiv möödub, ent jääb ühtlasi tähelduma läbistuvalt igas järgnevas.”

7.

            Nõnda on ka mitte-Tartu kirjeldusena mitte Tartu kui konkreetse ruumilise kategooria eitus, vaid ruumilise kategooria kui sellise konkreetne eitus. Ollakse kohas, aga mitte kohal. Piirid ei püsi ja „kõnelemise katsed otsivad seostada valu, et kukkuja ometi taas haakuda võiks liigutuses või sõnas, leida ajutiseltki piiri”.

            „Kuid ometi on selge, et kaotsi ei minda nii nagu poodi või postkontorisse. Pigem käib see nõnda, nagu minnakse närvi või haisema. Minek on tinglik, ent seda otsustavam, mõnel juhul koguni pöördumatu,” kirjutab Anti Saar, mittetartlane, kelle puhul nimigi on täpne. Pöörduvus on ruumimõõtme omadus, see on kaotsi läinud. Sven Vabari kirjeldatud luht ei püsi piirides ja imbub kõikjale linna, ei ole kohas, vaid alati kohal; Faddei Bulgarini soontes tuksub janu tahkuse järele, sest tema maailmas puudub tahkus – kõige ruumilisem ja piirilisem agregaatolek, aine, mis on ometi leidnud piiri; Andreas W on ajamaratoonar, ruumi tal pole; Meelis Friedenthal kukub Meltsiveski allikatesse kui ajaauku, sajanditetagunegi Tartu on muudkui kohal; Maarja Pärtna inimene kodus on „pähklikoorde suletud mõõtmatu ruumi kuningas”.

8.

            Mircea Eliade on kirjutanud:

            „Olevikus püsimine, nii et poleks ei järjepidevust minevikuga ega ka abstraktset, ajasse projitseeritud sidet tulevikuga, on kangelastegu ja nõuab haridust, mida me kusagil omandada ei saa. Väga raske on aega ammendada; enamik inimesi väldib aega, väljub sellest, olgu siis minevikku meenutades, tulevikule mõeldes või luues omaenda isiklikku aega, oma sisefilmi. Ses mõttes võib öelda, et elu on unenägu – selles mõttes, et me ei ela iial olevikus, konkreetses hetkes. (On olemas ka teistsugune „olevik”, unenäo ja reaalsuse süntees, see tähendab meie isiksuse poolt vormitud olevik, meie loodud olevik.) Ses mõttes võib öelda, et ärkamine on valus, et unest virgumine on kangelastegu, sest katkestame oma filmi, lõhume oma sünteetilise universumi, rebime puruks unenäosidemed minevikuga ja tulevikuga ja otsustame elada käesolevas hetkes, ainult käesolevas hetkes, ajasse projitseeritud aadeteta, trööstiva mäluta – ja siis jääme äkki väga üksi, ehmatavalt üksi”, mitte-Tartus mitte kunagi.

Ilmus "Müürilehes", sügis 2012

Elo Viiding, Kestmine

ilm. Sirp 11.05.2012

Teine absurd

Elo Viiding, Kestmine. Tuum, 2011. Kujundanud Ly Lestberg. 65 lk.

...ning kas pole pea kõik siinilmas üks suur Kestmise Projekt?

- Elo Viiding „Projekt nimega armastus“ Sirp 05.12.2008

Elo Viidingu „Kestmine“ on eksistentsialistlik teos. Ma tahaks öelda, et see on naise ja naiselikkuse eksistentsialism, aga ei tahaks siduda seda sooga, iseärnis sooga kui paarismõistega mehelikkusele. Elo Viidingu „Kestmine“ on just teine eksistentsialism, teine suhe transtsendentsusega, teine suhe olemisega, aga see teine on teine ilma esimeseta, ilma nö meheliku eksistentsialismita. See on sama sootu ja eneseküllane kui näiteks Camus'l või Sartre'il, aga ometi teine. Teine eneseküllasus, teine iseenesestmõistetavus; see on teine sootus.

Sugu on selle maailma asi, saati feminism. Feminism on liiga poliitiline, kritiseerib naise  ja naiselikkuse, üldisemalt, soolistatud positsioone ja funktsioone ühiskonnas, võimusuhteid ja muud asist. Kestmisel on poliitilise korraga sama palju pistmist kui iiveldusel või absurdil. Jäta keisrile, mis keisri. Kestmine on teine totaalsus, teine absoluut, millega on vastakuti küll just naine (või eelkõige? iial ei saa ju midagi sellist täie kindlusega väita!, ei kumbki), aga see naissus on sama tühine siinpoolsus kui Camus' kürb absurdi või silmuse ees ning seal krägisevate nokude metsas, mida Roqentin näeb unes, pole ju ühtegi suguelundit.

Camus on mulle korda läinud küll. Eas, mil inimene ongi rohkem sootu. Või õigemini kestmisele tundetum. Aga rõhutan siin kohe, et ei piira kindlasti „Kestvuse“ kõnetavust ainult naissooga. Nii nagu naist võib kõnetada ja huvitada kõik absurdist ja iiveldusest ejakulatsiooni fenomenoloogiani. Camus on mulle korda läinud, aga muutus üha võõramaks. Mina kasvasin edasi, aga tema jäi ikka oma teksti tammuma, justkui hiiglaslik teismeline. Kui tobedalt enesekeskne ja lühinägelik tundub mulle nüüd tema „üksainus tõesti tõsine filosoofiline probleem: enesetapp“! Kutsumuslikud mõtlejad tunduvad mulle selletagi üha enam ja enam ühe spetsiifilise aregupeetusega organismidena, karu jõu ja varsa aruga poisikeste ärapidiste versioonidena ja nende „vaimu sootus“ pole mehe kui normatiivse inimese sootus, vaid poisikese sootus, sülelapse suguvõimetus.

Mu enese lihalik surm on vaid aja küsimus ja selle aja mõnu ja vaev on enamikule, ja ka mulle, eelkõige materiaalset, mitte filosoofilist laadi. Elu metafüüsiline mõtestatus huvitab vähemust, seda habetunultki titelõugsesse takerdunut. Ma ei vaja elamiseks mingit vastust, metafüüsilist “elu mõtet”. Iga organism on olemuslikult enesetappuv, isesurev ja Camus' põhiprobleem iselahenduv, mängida saab siin ainult ajaga ja nagu näiteks on põhjalikult piltlikustanud Emil Cioran võib mõlgutamise mõnu ja vigisemise unesoe ringutus seda paratamatut eksistentsi teha sama tõhusalt viitmisvääriliseks kui häirimatu seedimine teleka ees. Või miks ka mitte vankris tapalavale. Surema ei ole vaja õppida.

Kui otsida kestmisele kui eksistentsiaalile Camus' pakutuga analoogset formulatsiooni, siis filosoofiline põhiküsimus pole enesetapp, vaid jätkamine, kestmine, teisisõnu,  mitte isikliku, niigi isekatkeva organismi elukulu kiirendatud katkestamine, vaid end läbiva liigivoo, kestmise isikliku haru katkestamine. Ja see küsimus on kõigest sedavõrd filosoofiline kuivõrd filosoofiline tähendab korrastatud mõtlemist. See on liha küsimus, see on paine, koma võimalikkus igakuises punktis, tajumine, et su keha ongi liivakell ja seda ilma igasuguse Mehe pilguta. Kestmise ees ei ole mingit teist sugu, saati mingit fatale'i või fragile'i.

Milleks mu kosmosele kõrvad, kui ma ise olen kõrv? Kõrv küsimusele ja see ei tule väljast, õudtühjast tähistaevast, mida ahastusega piidleb mõtlev pilliroog, vaid kumisevast häälest, mis tuleb seljatagant, hiilides ja nõudlevalt su enda seest, see õudne undamine, mis tõuseb su enda sabaluust. Kestmine küsib sinult, sina oled kõrv ja sinu absurd on olla vastus. Ja et see on kõige üdimalt sinu, on see eksistentsialism.

Aga kas öelda jäädav ei selle eluvanuse voo läbivoolamisele endast? Kes võtaks punktijulguse ses müriaade kestnud komajadas? Kõik minu emad, kõige isiklikumalt minu emad ütlesid jaa, ütlesid kestmisele jaa. See küsimus on palju suurem, kui „kas lapse saamine väärib lapse saamise ja üleskasvatamise vaeva?“  Ja erinevalt Camus' omast, see pole iselahenduv küsimus, organism on isetappuv, autosuitsiidne, aga mitte isepaljunev.

Kuid ajutinegi tummus võib maad anda intellektile ja hirmule, ning korraga tundub see jäine ja tülgastav, totaalselt võõras ja abjektiivne, see kauge muusika, mille „kuldne fallos surub end lõpuni su kuulmeisse“(lk 12), sa ei usalda enam seda häält, sest see pole mitte ürgne janu, põlvkondi vana rahuldumus, mis ihkab igavesti taastulla, see meeletu kevadine mahlajooks ja kugistamisind niudeis, vaid aastaaegadena aegade algusest kordunud vägistamise inerts, millele alles nüüd leitakse jõud vastu seista, jalgu ei rebita enam valimatult laiali, on antibeebipillid, emantsipatsioon ja ajaloo pikim rahuperiood, ius primae noctis ja sõjakisa, kas kajab veel Aafrika Eevast saati mitokondreis? Ma kardan, et „sina pead valuga...“.

„Iga naise üsas istub laps tummalt, tardunult, sirutab käed valguse poole, tahab tulla välja. Mehe käes on võti – tehku siis uks lahti! Kes ei sigita, tapab,“ undab üks deemon, kolgib uksele viimane kiusatus.

Kas mees on toru teine sein, kestmiskraavi teine kallas või pigem nagu võti uksele või midagi veel tühisemat, vältimatut aga tühist, voolu enese seisukohalt midagi sama tühist nagu kuiv käsi, mis kraani keerab ja midagi ei tea märgusest, veel vähem survest, Kestmise survest ja undamisest torudes?

Eks ole see on umbes samal põhjusel, miks Camus' ja Sartre ei räägi toidust, kestmine ei vaja meest, aga sel pole vähimatki pistmist  titelalinaga stiilis „naisel on meest sama palju vaja kui kalal jalgratast“. See on lihtsalt Kestmine, paralleelne ja ühismõõdutu. Aga nii nagu süües ei saa teadlikuks näljast, ei saa paljunedes teadlikuks kestmisest, ainult kinnine kraan võib aduda täit torude survet, miljonite edukate ema-aastate saatuslikku inertsi.

Ei Kristuse ega pärli puhul räägita tervisest, nii ei arvustanud ma seda teost, ei ajanud rinda kummi kukepoksiks autoriga, ei tahtnud proovida, kas suudan autori põlvili suruda, selja prügiseks teha, näidata, et minu vaimusarved on teravamad. Las isased arvustavad ja pullid pusklevad, kobavad biitsepsit ja mõõdavad valgujuga.

Ma tahtsin jääda sest tekstist rasedaks, segada seda endaga ja lasta endast läbi, lasta sel endaga segunenult kesta. Ja nii see sündis.

 E.S. 17.03.2012