Leo Luks. Vaene maa

Ilmus „Postimehes“25.01.2019

"Misjaoks ta sedasi teeb? misjaoks?"

Leo Luks "Vaene maa" Vabamõtleja 2018 104 lk

Elli Soolo

Kui väljendaksin oma kimbatust sõnadega „Mis pask see on? Siin pole ühtki luulet,“ siis võiks see mõjuda autorile enesele tunnustusena. Lausa vastutunnustusele kutsuva tunnustusena, sest umbes selline näebki välja üks ehe leoluksilik luule. Ülilühike parafraas, mis sisaldab mõnda „pähhi sõna“.

Kimbatuses siiski olen, sest jääb küsimus, et miks Leo Luks sedasi teeb. Sest ta pole kasvatamatu algkooliealine jõmpsikas, vaid hariduselt doktrorikraadiga filosoof ning ühtlasi üks meie kirjandusvälja parimaid ja asjalikumaid kirjanduskriitikuid. Ta kirjanduskriitika ja filosoofiline esseistika on alati piisava kodutööga (see on üldiselt haruldane), kaine ja süstemaatiline (see on üldiselt haruldane) ning objektiivne (seegi on üldiselt haruldane). Tema mahukat ja põhjalikku kriitika- ja esseistikakogumikku „40 kiri“ (EKSA 2016) soovitan soojalt igale tõsisemale kultuurihuvilisele.

Kui aga „Vaese maa“ kaanel poleks olnud Leo Luksi nimi, siis oleksin põgusa sirvimise järel selle õlgu väristades käest pannud. Milan Kundera on määratlenud kitši sita absoluutse eitusena. Leo Luksi luule pole aga kohe kindlast kitš. Oo ei! Sitt on üks väheseid asju, mida siin ei eitata. Tagakaanel (:)kivisildnik määratleb seda absurdikirjannduse võtmes loetava hullusena. No ma ei tea. Hullus võiks hullem olla, suuremamahulisemgi, absurd aga absurdim. Pealegi eksib sekka mõni veidi tsiviliseeritum pisivorm. Jahilo anekdoot/ lehes kui karjatus/ suur naljahäda (lk 93)

Samas ta luule kohta internetist teisi reaktsioone otsides leidsin Peeter Helme kiitva soovituse. Ja eelmise kogu, kus sitta ja sugueluendid veelgi rohkem, kirjutab tõlkija ja bioloog Lauri Laanisto (PhD): „Luks on üks väheseid luuletajaid, kelle kohta ma saan öelda, et ta võiks rohkem kirjutada. Ega vist paremat kiitust väljendada polegi võimalik.“

Ja mind haaras kõhklus – äkki ma olen lihtsalt totaalselt vale lugeja. Äkki ma ei saa sellega mingit positiivset kontakti, sest see puhtal kujul väga haritud ja kõrgvaimsete meeste luule? Äkki see on üks vorm sellest, mida Mihkel Mutt kirjeldab ühes oma võimsaimas ja mahukamas essees s.o.„Primitiivsuse ühtne väljateooria“ (kogumikus „Õhtumaa Eesti II“), kus ta käsitleb vaimu tungi primitiivsuse suunas.
„Ma ei suuda siinjuures taluda, et mõni, südame poolest üllaim inimene, kellel on ka ülev mõistus, alustab madonna-ideaalist, kuid lõpetab sodoomia-ideaaliga. Veel hirmsam on see, kes sodoomia-ideaali hinges kandes ei eita ka madonna-ideaali, ja tema süda lõõmab sellest, lõõmab tõeliselt, lõõmab niisamuti nagu süütuil noorusaastail. Ei, inimene on avar, ta on koguni liiga avar, mina ahendaksin teda väheke.“ (Fjodor Dostojevski „Vennad Karamazovid I“, Varrak 2015, tõlkinud Virve Krimm, lk 135)

Mõtlen, et äkki võiks Leo Luksi „Vaene maa“ olla hea ravim neile, kes liiga tõsimeelselt kuulutavad, et tuleb endas lapsemeelsus säilitada. Leo Luks on säilitanud. Aga armas see ropendav tattnokk ei ole. Aga samas on Leo Luks väga haritud ja kena mees. Oh, elu traagilised paradoksid!

Külalisautor

Mul paluti see üles riputada. Ilmunun suvel 2016.

Puurirotid

Paul Vasing

Herri vesihallid rinnakarvad. Sasin. Need on hõredad, mõni pruunika varjundiga, mõni kollaka. Siiski hallid. Hõre elu näinud hõbe.

Mõtleks kui paljude kehade kohale on kunagi laskunud see närbunud torso. Sellel on nii vägev, isane minevik, higine ja verine, pikitud tillukeste temperamentsete naiserusikate massaažist. Massaaž – ei midagi enamat! Olgu, ka mõni küüne kriibitud vagu. Enam poleks see vist isegi võimalik, sest see nahk on juba liiga lõtv ja rind pole enam piisavalt prink.

Hingasin armidele ja silusin – mälestusi muuseas võidetud lahingutest, veenvatest anastustest. Naha kollakas jume oli pärgamentväärikaks mälestuseks kunagi pingul lihaseid katnud pronksist. Nibudki olid kui väljaveninud soolatüükad, otsast sarvestunud ja karedad. Paremasse oli sissekasvanud hõbedast rõngas, mille graveering meenutas vana-iiri ornamentikat.

Sobis hästi.

Surusin põse vasakule rinnale ja näppisin mõtlikult rõngast. Nibu oleks isegi nagu pisut jäigastunud. Muigasin, sest see oli kuidagi naiivselt armas. Alles käima õppinud kassipojal turritab silitamisel samamoodi saba.

Naiivselt armas. See oligi koomiline, sest see rind oli kõike muud kui naiivne. Pealegi kordi vanem kui mina.

Naiivselt.

Hõõrusin pisut tugevamini. Traadised karvad masseerisid kõrva ja põske. Kuulasin südant. See lõi aeglaselt. Tuksus raugelt. Nagu poleks sel sooja ega külma väljas toimuvast. Ega suurt olnudki. Tuikas uhkelt omaette, üle kõigist ja kõigest, madaldumata galopeerima või lonkima.

Aga see lõhn! Sellest ei saanud tüdineda. Ah, kui palju hommikuid olin ma samamoodi, parem põsk ta vasakul rinnal ja sõrm niburõngas, piidelnud aknast sissetrügivat päikesetõusu, ah kui mitmeid!

Parem põsk ta vasakul rinnal. Alati nii. Äiutav lõhn ja tasased tuksed. Ere päike murdub peenikesteks vikerkaareviirgudeks ta rinnakarvus, kui silmi sulgemiseni kissitada. Sellest lõhnast ei saanud tüdineda. See oli nii küps, nii rahulik, nii turvaline.

Mulle meeldis rõnga kallal silmahammastega näkitseda, seda sikutada ja keerata. Peaaegu alati loendasin sünnimärke ja pigmendilaike. Ometigi polnud mul aimugi kui palju neid seal kokku oli. Küll aga olin ristiisaks sealsetele „tähtkujudele”. Groteskseim oli Suur Hundikürb, mis tipnes rõngastamata nibuga. Muidugi polnud ma elu sees ühegi hundi kürva näinud, küll aga teadsin, milline üks vanker välja näeb ja milline on selle sarnasus Suure Vankriga.

Punased numbrid äratuskellal hõõgusid kolme viimast halastavat minutit.

Lülitasin alarmi välja ja tatsusin kööki. Suurest esikupeeglist möödudes lubasin endale mõned nartsissistlikud jalavibutused ja musklipingutused. Tagumiku „põselohud” olid selgepiirilised ja sügavad, olles parimaks tunnustuseks regulaarsetele treeningutele. Tundsin end oma alastuses suurepäraselt. Ringutasin joviaalselt ägisedes päikesele ja embasin õhku. Aga kohv pidi siiski saama mürkkange, peksmaks töiseks ja asiseks hommikust idülli. Jätsin masina lörisema ja läksin tagasi Herri juurde.

Herri magas. Ta on kõige vaiksema magamisega inimene, keda olen kohanud. Hingas kuuldamatult korra või kaks minutis ja külge ei keeranud kordagi. Magava Herri kõrval võis rahulikult süveneda kuitahes keerukasse raamatusse, mõelda vaikusest, üksindusest või sfääride muusikast.

Seisin harkisjalu voodipeatsisse ja andsin talle riistaga kelmika lopsu vastu nina. „Päo!”

Herri avas aeglaselt ühe silma – selle, mis polnud patja surutud – hall kettake liigahtas ja fokusseerus mu liigesel, mida relvana käes hoidsin, ja rändas siis mu võidukale näoilmele. Herri suunurka ilmus vaevumärgatav naeratus.

Mu ülemeelikushood ei pahandanud teda kunagi.

Silm vajus jälle kinni.

Silitasin ta siledat pealage. Juuksed olid sealt ammu kadunud. Hõre vesihall viirg, mis läks üle kukla ühest kõrvast teiseni, oli kõik, mis jäänud. Need olid beebilikult siidised udemed, eriti võrreldes minu ronkmusta pahmakaga.

Libistasin pöidlaga üle ta õhukeste huulte, haarasin ta pea oma käte vahele ning suudlesin ahnelt, surusin talle küüned kuklasse, hingasin vihinal läbi nina ja imesin ta keele endale peaaegu kurku. Herri suudles silmi avamata vastu, keeled mürasid vaakumis, libisesin üle ta igemete ja tema näksis mind hambutult. Ta millimeetrine habe kriipis meeldivalt huuli.

Mina pesin alati suudlemisohus hambaid, aga Herri hingeõhk oli ka hommikuti värske kui kevadhommik, sest tema hambad ligunesid öökapil perfektses piparmündilõhnalises lahuses ja tema tavatult aeglane hingamine ei suutnud isegi õhtust suuvett suuõõnest välja tuulutada. Mm ... piparmünt.

„Kas kohv voodisse, härra Herman?”

Herri laksutas vastuseks vastu mu tagumikku ja noogutas naeratades. Hammasteta rääkis ta vaid häda sunnil. Pudistamine ei sobinud tema džentelmenliku väljapeetusega mitte üks põrm.

Lippasin kergejalgselt kööki, lükkasin plaadimängijasse CD Vivaldi „Talvega”, sest see on kõige kevadisem ja ehk ka kõige hommikusem lugu üldse ning vorpisin kiirelt mõned võileivad ja valasin kohvi tassidesse.

„Ohhoo! Suurepärane!” tervitas Herri avala naeratusega, nähes mind kandikuga tulemas. Ta oli pugenud kergesse siidist hommikumantlisse, hambad suhu pannud ja nägi nüüd igati väärikas välja.

Kuum aurav kohv, päike ja Herri!

Kohv oli tõesti kange saanud, tundsin, kuidas kofeiini meeldiv surin õrnalt selgroogu paitas ja diafragma alla tekkis õõnes kõditav pinge.

Äkki sööstis meie meeldivasse äraolemisse mu mobiiltelefon, mille vibroalarm selle lauaplaadil hüsteeriliselt steppima pani.

Herri kortsutas demonstratiivselt oma halle kulmupahmakaid, võttis laualt mu telefoni, sülitas displeile ja surus selle vilunud liigutusega endasse.

„Hommikusöök on püha!” kõmistas ta teatraalse resoluutsusega.

„Herri, kamoon!” proovisin olla noomiv, kuid purskasin kohe naerma.

„Kes helistas? Vaatasid?”

Ta noogutas. „Baurice Kozolov. Sööme lõpuni, siis helistad tagasi,” ja lisas silma pilgutades: „Kui telefoni kätte saad!”

Viskasin jalad talle sülle, toetasin selja vastu seina ja dirigeerisin kohvitassiga.

Oli suurepärane hommik tõepoolest.

„Ma loodan, et laboris mingit jama ei ole. Ega tema juba niisama ei helista.”

„Küll jõuad,” rahustas Herri, „ju tahtis lihtsalt nõu küsida.”

„He-hee,” raputasin pead, „vaevalt. Harva, kui temal midagi minu käest küsida. Ta on kursa helgeim aju. Mitu pead teistest üle. Ainuüksi see, et ta mind oma partneriks kutsus, on mulle suur tunnustus.”

„Nagu ma aru saan, klapite hästi, jah? Veel kohvi?” Herri valas vastust ootamata tassi täis. Ta teadis mu harjumusi sama hästi kui mina tema omi. „Jah, klapime küll. Eks ma uju tema akadeemilise edukuse kiiluvees ja, ma ei tea, ju ta tunneb end hästi kellegi nii-öelda cool’i seltskonnas. Ta ei ole oma eelnevast koolielust küll eriti rääkinud, aga seda pole raske arvata. Kidurat kasvu, lombakas, kohmetu ja kinnine. Kindlasti kasutasid õpetajad teda näitena, et on võimalik küll kõigest aru saada ja hõõrusid tema püüdlikkust reatohmanitele nina alla.”

„Mis tal siis viga on? Trauma? Mingi sünnidefekt?”

„Tundub küll. Pole eriti uurinud. Puusa- ja põlveliigestega midagi vist. Ei taha ju torkida.”

Herri noogutas ja mina lobisesin edasi.

„Iseenesest ideaalne teadlasematerjal. Selline stardipositsioon välistab kõik muud kiusatused ja füüsiliselt päris Hawking ta ka pole – käed on kombes, katseklaasi, pipetti hoiavad hästi. Muidugi võib saada tast ka kuri geenius, kes elab inimkonna peal välja selle, et saatus ta sellisesse kehasse on sülitanud.“

„Misantroop?”

„Neeh,” raputasin pead, „misantroop on vast aktiivne inimvihkaja. Aktiivselt ta kohe kindlasti ei vihka. Pigem põlgab vaikimisi, põlgab üldist rumalust. Kui sedagi. Ta on sünge. Üldiselt näib, et teised inimesed ei lähe talle eriti korda, aga noh, tead sa mõnda, kellele läheks?“

Herri kissitas kavalalt silmi ja mõmises salapärase rahuloluga.

„Mis sa mugised? Naerad jälle mu üle, või?”

„Oh jäta!” Herri lõi laisalt käega, „sa said SMS-i lihtsalt.”

Turtsatasin naerma. „Ah muidugi! Telefon!”

***

Baurice istus mornilt laua taga ja tegi suitsu.

„Said sõnumi kätte?”

„Ja kuidas veel ...”

„Palju said?”

Koukisin seljakotist kanistri välja ja asetasin selle lauale.

„Viis liitrit, värske ja korralik.”

„Hea, loodetavasti on see bakterikindlam, kui see vana oli.”

„Viskasid vana minema?”

„Jep, pH oli enam-vähem, aga ei puhverdanud enam midagi. Ajas mul terve seeria putsi.”

Baurice puhus suitsu laual seisvale rotipuurile. Rotid ei teinud sellest suurt välja.

„Nendega on ka ühel pool.”

„Ai-ai,” vangutasin pead, „see on juba halvem asi. . Kuidagi loiud on jah, isegi suitsu ei karda. Andsid neile midagi, või?”

Ta noogutas. „Varsti on kutud.”

Istusin maha. „Oi, sa vana ... kolme kuu töö metsas.”

Baurice tühjendas laual oleva keeduklaasi endale kurku.

„Vähe vara ei ole joomiseks?” Vaatasin kella. Pool üks.

„No tegelikult ... miks mitte, põhjust küllaga. Ma segan endale ka ühe terava.”

Võtsin ühe sajase kolvi, täitsin selle poolest saadik piiritusega ja lisasin sortsu eetrit. Hingasin tugevalt välja ja neelasin punnsuutäie. Terav tuline jutt sööstis mööda kõri soolestikku, süljenäärmed hakkasid ägedalt tööle.

„Khuu! Türa, kus ikka kõrvetab!”

Pühkisin kitlikäisega silmanurgast vett.

Baurice ei lausund sõnagi, valas liitrisest ümarkolvist oma keeduklaasi uuesti täis ja rüüpas sealt vaikselt, lonkshaaval.

Võtsin ka ühe sigareti.

Baurice jälgis ainiti rotte. Ühel, arvatavasti kõige kergemal neist, hakkasid krambid. Kõht ja tagajalad tõmblesid, pärani silmades pungitas tühi rotipilk ja rõvedad teravad hambad irvitasid oma viimast kollakat irvet.

„Tuld?” tonksasin Baurice’i õlast.

„Palju sa eetrit panid? Lähed veel põlema,” hoiatas ta tikke ulatades.

„Mitte üle viiendiku. Pudeli jätsin tõmbe alla. Ei juhtu siin midagi.”

Istusime, jõime ja suitsetasime. Rotid tõmblesid, veritsesid suust ja surid.

Viimane tõmbles veel pool tundi pärast teiste surma.

„Vahi kui visa,” togisin rotti klaaspulgaga. „Äkki vähi pärast, mis arvad?”

„Võimalik,” kehitas Baurice õlgu, „aga ta on noor, vähk ei tohiks olla kuigi kaugele arenenud. Seitse-kaheksa kuud oleks ikka veel elanud. Paks on lihtsalt.”

Teistest paksem oli see rott küll.

Baurice’i sigaretid olid hirmkanged tõrvapulgad. Tõmbasin viimase mahvi ja kustutasin pooliku sigareti rotile silma. Rott hakkas palju põnevamalt ja intensiivsemalt tõmblema.

„Mida sa teed, lollakas?!” hüüatas Baurice ja lõi vastu mu kätt; võttis pliiatsitopsist skalpelli ja pistis roti läbi.

Baurice ohkas ja läitis uue sigareti.

Vaatasin seda hunnikut rotilaipu. „Vedas neil raiskadel,” mõtlesin poolvaljult, „kuudepikkuse surmaagoonia asemel pääsesid tunniga.” Need olid nimelt onkorotid. Spetsiaalselt vähiuuringuteks aretatud, nii et umbes aasta vanuselt areneb neil vähk. Igas nende rakus kükitas geneetiline kellapomm, nukleiinhappeline pärispatt, mis garanteeris piinarikka surma karistuseks sündimise eest. Need kümne-, üheteistkuulised pääsesid, kuna bakterid või seened olid neid puudutavate katsete puhverlahuse ära rikkunud.

„Ei tea, kas nad vabas looduses suudaksid paljuneda?”

„Võimalik,” Baurice kehitas talle nii iseloomulikult õlgu, „aga mitte eriti tõenäoline. Surevad liiga noorelt. Kui innaaega timmida, umbes nagu mingil ja euroopa naaritsal, siis saaks ehk küll.”

„Milline pompöösne sadism!” võttis mu fantaasia tuld, „aretada püsivalt piinlev tõug! Neil pole ka intellekti, et oma päästmiseks midagi ette võtta. Oh, neil sittadel pole isegi teadvust ... või natuke vist ikka on. On? Oh, kui vägev see oleks!”

Baurice kordas õlgadega oma parasiitžesti: „Natuke vast on kah. Ei tea. Ja kui olekski? Mis siis sellest? Arvad, et nad lõpetaksid sigimise, kui mõistaksid oma olemust? Sittagi! Vaata või Musta Aafrikat või Kagu-Aasiat. Kepivad nagu nugised! Sünnitavad, phväh, persse nad sünnitavad! Nad situvad ju oma lapsi. Situvad neid kuhugi hütinurka kopitanud õlehunnikule kisama ja haisema. Vahet seal on, kas närib vähk või soolestikus hauduv nälg sind seestpoolt raipeks?!”

Alkohol oli Baurice’i käima tõmmanud ning ta vahutas ja vehkis elavalt kätega.

„Ja need on inimesed! Teadvus ja intellekt! Keelevõime ja prefrontaalne korteks! Kronesteesia! Kasutavad tööriistu ja puha! Humanitaarid korrutavad muuseas alatasa, et nende kultuur pole sugugi vähem arenenud või lihtsakoelisem kui õhtumaalaste oma. My ass! Igaüks üritab endale vähemalt kümmet pensionisammast valmis keppida, et siis viis aastat kauem vireleda. Ainult kultuuris ongi erinevus! Meie kultuuris on va topeltsapiensil mugavam vähem sigida, nende kultuuris rohkem ja nii nad situvadki neid väikseid pruune piinlevaid lihakämpe, kes ei suuda muud teha kui valutada, kisada ja kärvata lapseeas nälga või tükelduda naabersuguharu matšeetede all. Fucking loomad! Topeltsapiensid!? Jeeš! Aukartus elu ees? Ptüi!”

Ma ei viitsinud Baurice’i sülgepritsivasse monoloogi pikemalt süveneda ja ega ta sellest suurt hoolinudki, lõugas rohkem oma surnud rottidele. Baurice oli ainus, kes oma katseloomadele nimed pani. Ja see polnud kaugeltki ta ainus veidrus. Istus hommikust õhtuni laboris ja tegeles oma rottide ja katseklaasidega. Ta oli oma loomult kuidagi nii vana ja haigemeelne, et ei osanud elust enam üldse rõõmu tunda. Suitsetas ohtralt ja vahel väga harva jõi oma „laborikokteili“ – piirituse, destilleeritud vee ja eetri segu – need olid ta ainsad rõõmud, kui teadus välja arvata. Teadust tegi ta muidugi hästi. Vaieldamatult kõige paremini ja kõige tulemuslikumalt, ja eks seetõttu pigistati nii mõnegi veidruse ja korratuse puhul silm kinni; näiteks, kui labor oli täissuitsetatud või kui ta vahel laborisse ööseks jäi. Üks vana professor, kes ikka heal meelel jutlustas oma noorusaastatel välja kujunenud teaduslikku ateismi, näitas aeg-ajalt huvi Baurice’i rottide vastu, küsides heatahtlikult aasimisega: „Noh, Baurice, kuidas su jeesustel ka läheb?”

Parem, et ta täna ei küsiks.

„Paolo,” pöördus Baurice korraks ka minu poole, „kui sa natuke avaramalt suudaksid mõelda, siis näeksid, et paratamatult piinleva tõu aretamises pole midagi pompöösset, veel vähem midagi uut või originaalset, vastupidi, see on üks kõige ebaoriginaalsemaid mõtteid looduses, vot, sa areta liik, mis ei peaks paratamatult kannatama ja hukkuma, see juba oleks tase, see oleks midagi uut. Sa parem ütle mulle üks liik, mis pole onko!”

„Amööb! Ainuraksed üldse!” pistsin võidurõõmsalt vahele.

Baurice jäi mulle korraks veidral pilgul otsa vaatama, ta pilk oli küll mulle suunatud, aga ta ei näinud mind enam, ta hääl muutus mõtlikuks ja katkendlikuks, sest ta kõne libises järk-järgult jälle enda sisse tagasi: „See on kõigil loomadel, igas rakus. See ei ole midagi sellist, millest saaks lahti loodusesse „tagasi” pöördudes, end ökoseebiga hõõrudes või kogu maailma demokraatiasse litsudes ... inimene on persses tõug, aga teised loomad pole kuidagi vähem persses ... inimene on küll ainus, kes on võimeline liigiliseks enesetapuks ... või liigiliseks eutanaasiaks,” Baurice’i hääl oli juba päris vaikseks jäänud, kehitas aeg-ajalt õlgu, „võib-olla see oleks pompöösne ... aga siis kellele see žest?”

Baurice’i pilk tardus aknast välja.

„Kuule, ära nüüd tusatse, tellime uued rotid ja teeme uued katsed. Ongi vilumust rohkem,” katsusin teda kuidagi lohutada. „Sa võtad seda teadust liiga tõsiselt. Kuule, ole nüüd ... või puus valutab?” küsisin osavõtlikult häält langetades.

„Äh, mis puus,” rähmas Baurice justkui ärgates, „aja konkreetsus.”

„Heh, sa paned juba jälle segast!” naersin ja patsutasin teda õlale. „Lähme tuuldume pisut, õues on nii ilus ilm.”

***

Ja siis äkki Herri komistas. Ta kukkus näoli trepist alla. Kaarega sellele näole, minu armsale näole, minu pehmetele huultele, kukkus katki siidised igemed, ta veeres käkaskaela uperpallitades, eredaid vereplekke maha jättes ja jäi siis vaikselt lamama, minu Herri ...

„Herri!” karjatasin ja sööstsin talle järele.

Herri lamas trepimademel, ta silmad olid lahti ja ta hingas sügavalt ja raskelt.

„Oi, Herri!” nuuksatasin ja hakkasin nutma, valisin sõrmevärinal hädaabinumbri ja kisendasin torru aadressi ja šoki ja hüsteeria ja meeleheite ja verepritsmed, minu Herri vere pritsmed! Panin toru ära hoolimata nende palvest, istusin seljaga vastu käsipuud ja võtsin Herri pea omale sülle, see jooksis verd, ah, kui kohutav see oli!, hoidsin ta sooja pead oma käte vahel, see jooksis verd, Herri verd!

Herri hingas nii raskelt, hoidsin ta pead kõvasti-kõvasti. Ta pea oli kuum, kuum-kuum kera, jooksis verd ja hingas raskelt, hallid juuksed ja punane veri! Oh, Herri!

Ma ulusin valjult ja pigistasin ta pead oma süles, Herri kuuma pead. See jooksis verd, mu Jumal, see jooksis verd!

Pisarad kukkusid ta siledale pealaele, täis Herri pigmendilaike, minu armastuse tähtkujusid, Herri!

Herri hingas kähinal. Oh nii raskelt! Ja suunurgast tuli ka verd, oh Jumal, Herri verd!

Pühkisin selle ära. Võtsin ta käe. Miks see nii külm on?

„Herri!!!”

Oh Herri, miks see nii külm on?

Pigistasin ta kätt, minu Herri kätt, see oli nii külm. Oh, miks see nii külm oli?!

Herri silmad läikisid.

„Ei, Herri, ära sina nuta!” kallistasin ta pead kõvasti-kõvasti. See jooksis verd.

„Oi Herrikene! Ära sina nuta!”

Ise nutsin, nutsin hüsteeriliselt, sest Herri jooksis verd.

„Herri, su käsi on nii külm! Herri, miks su käsi nii külm on, Herri?!”

Herri silmast veeres pisar, veeres üle tema kortsulise põse, seal olid ühepäevased hallid karvakesed, pisar veeres, aga miks oli seal veri?! Oh, miks oli seal veri, Herri, miks oli seal veri?!

„Paolo,” sosistas Herri ja ta suunurgast nõrgus verd, oh Jumal, ta suunurgast nõrgus verd!

„Herri!” ma hoidsin teda kõvasti-kõvasti.

„Ma nii kardan, Paolo!”

Ja ta suunurgast nõrgus verd, oh Jumal! ta suunurgast nõrgus verd.

„Ära karda, Herri! Ära karda!,” nutsin lohutamatult, „Herri, ma kardan ka! Herri!”

„Ma nii kardan, Paolo!” sosistas Herri ja ta silmist veeresid pisarad, „ma nii kardan, Paolo, ma nii kardan ...”

Ta käsi tuksatas, ma hoidsin seda kõvasti-kõvasti.

***

Herri oli ainus surija, kelle embuses oli hea ja kelle suremises oli nukrat ilu, ahnelt viimast sõõmu joovat pilku, sirutust kaugele ... kui meenutada.

Kui meenutada ...

Mitte mingit valuliselt rapsivat kärvamist.

Mitte nagu Euroopa. Sureva Euroopa armastus on ebamoraalne.

***

Inimesed käivad koos ja ristmikul selgub ühele, et nad käisid lihtsalt kõrvuti.

Teine laseb käe lahti ja keerab ära.

Ja sina jääd suud maigutades järele vaatama. Talle järele minna ei saa ja ei tohi. Tema ei taha. Öelda pole midagi, teha pole midagi.

Sa tohid tunda ainult valu.

Ja sa tunnedki seda.

Tunned tugevalt ja kaua.

Väga, väga kaua.

***

Ta võibolla jääb isegi lähedale. Su teadvus on dialoog temaga ja sa jutustad mõttes talle kõigest, mis sinuga juhtub, mida näed, mida koged. Nagu kõiges sus, on ka su silmades temakujuline auk, läbi mille siis otsivalt ja igatsedes maailma vaatad. Kohtute vahel tänaval. Ta naeratab armulikult või pisut piinlikult või õrna süütundepunaga.

Sa ei või enam olla talle õrn, sa ei või enam ennastunustavalt tema pead silitada, sest seda kõike pole enam olemas.

Lihtsalt ei või.

Te polnud ju koos, te olite kõrvuti.

Kuidas sa aru ei saanud?

Kas sa siis sisse ei näinud?

Kuidas tuleks pingutada, et näha, aidata ja hoida.

Ma räägin kaotusest.

***

Herri ja Paolo lugu pole kunagi juhtunud, sest seda ei saanud kunagi juhtuda. Sest Herril polnud tulevikku, aga armastus elab tulevikust, ühisest tulevikust, mis on nii kauge ja lõpmatu nagu silmapiir. Ja alati abstraktne, ei iial konkreetne.

Herri ja Paolo lugu pole kunagi juhtunud, sest seda ei saanud kunagi juhtuda. Sest Herril oli nii palju minevikku. Armastus aga ei talu kuigi palju privaatset minevikku, minevikku, mis pole ühine. Unustamine muidugi päästab. Kes suudab palju unustada, sel on vähe minevikku ja see on nagu laps ja suudab ikka ja jälle armuda, sest mälestused konkretiseerivad aega, aga armastus on aja abstraktsioon.

***

Paolo jäigi katki, kuigi ta hiljem mõistis, et tema armastus oli olnud alati perspektiivitu ja et see juhuslik õnnetus, komistus trepil, ei röövinud temalt tegelikult kuigi palju aega. See teadmine oli loomulikult väga nõrk lohutus. Sest sellistel hetkedel on kümme minutit elu väärt rohkem kui ...

Väga, väga kaua.

Ja sa tunnedki seda.

Tunned tugevalt ja kaua.

Väga, väga kaua.

***

Kas üldse ongi võimalik armastada teadmises, et pikemas perspektiivis oleme kõik surnud?

Siiski mõtlema peab ka. Nii südame kui peaga.

Sellest, kuidas inimeste sisse ei näe; kuidas tuleks pingutada, et näha, aidata ja hoida; mõtlen kaotusest.

Ja aja abstraktsusest onkosüdametes.

***

Baurice sai uued rotid. Nad õppisid üsna ruttu koputuse peale puuri serva jooksma ja Baurice sügas neid põhjalikult spaatliga. Baurice’il oli rottide sügamiseks spetsiaalne roostevabast terasest spaatel, millega ta ei teinud midagi muud kui sügas oma rotte. Ta kandis seda spetsiaalset sügamisspaatlit oma kitli rinnataskus. Baurice oli nendega õnnelik ja rotid olid seda ka. Nad vist nägid üksteise sisse.

Ja ta torkas teda spaatliga küljesse ja rott naeratas heatahtlikult, naeratas andestava armastuse naeratust.

Kirjutamine tsiteerimine matkimine: peegelduse seletamatu võlu

Kirjutamine tsiteerimine matkimine: peegelduse seletamatu võlu

Pille Õnnepalu, rääkimine vaikimine nutmine: vabaduse seletamatu ilu. „Henrik“, 2017. 176 lk.

Elli Soolo

Avan kaaned ja järgmisel lehel pärast sisukorda võib leida heliharki:

„Siin, selle mapi vahel on minu päevik. 15. juuni 2014 kuni 1. veebruar 2015

Päeviku juurde kuuluvad kirjad ja fotod kunstiteostest ja kunstiteoste fragmentidest. Selles tekstis segunevad fiktsioon ja tegelik elu. Kõik reprod on fotod päriselt loodud kunstiteostest.

Hakkasin seda päevikut lihtsalt 15. juunil oma aias suure Ungari sireli all laua taga istudes kirjutama. Kirjutasin ja korraks tuli mõte, et miks, miks ma üldse seda kirjutan.

Mõneti selgus see kirjutamise enese käigus. Võibolla päriselt kõik üldse ei selgugi ega saagi selguda.“ (lk 5)

Segunevad fiktsioon ja elu. Olgu. Aga mida see tähendab? On see hoiatus? Lubadus? Ähvardus või vabandus?

Õigupoolest pole vahet, sest muud võimalust meil pole. Ka minul praegu.

Ega kellelgi kunagi. Ka meie kõige siiramate sõnade tõlgendus on alati kujutluslik. Sõnaline suhtlus on samast materjalist millest viirastused ja unenäod. Ma ei valeta ega teeskle seepärast kunagi. Ei vaevu. Pole mõtet. Kujutlus on võitmatu.

*

15. juunil suure Ungari sireli all.

See on hea konkreetsus, sest lugejale on see piisavalt tuttav – sirel ju – , aga samas kaob üks pool helesinisesse salapärasse, mis kujutlusvõimet ergutab – Ungari, Ungari sirel.

Mu isa töötas kunagi puukoolis ja ma jõlkusin lapsena seal palju. Tunnen puid ja põõsaid üle keskmise. Mulle meenuvad Ungari sirelitega kaks suureks kasvanud vigast põõsast maakeldri ukse ees, üks ühel, teine teisel pool. Ema ei nõustunud nendega, ei nõustunud istutamisega, ei nõustunud kasvamise ja olemisega. Nõudis, et isa need närakad maha võtaks. Aga isa tundis nende ees mingit vanemlikku halastust või vastutust. Olid need ju ometi tema puukoolist välja praagitud. Isa korjas nad üles, lõikus, vahatas, sidus ja toibutas elule.

Ema nägi neis vigaseid närakaid. Eks seda nad olidki. Ega puukool neid asjata välja praakinud.

Tahtsid sa viidata selle Ungari sireliga halastusest eluõiguse saanud värdjalikkusele, mida ükski kaine kõrvaltvaataja ei mõista?

Ema halastamatu elujaatus, isegi nietzschelik võiks öelda, sest see sõna oma sama mahuka tähendusväljaga kui Ungari sirel. Ja isa kohmakas, esteetiliselt kanapime halastus, mis on lasknud sel kasvad üha suuremaks värdjaks, täies elujõus värdjaks. Kas see on taktimõõt, mille esimesel lehel annad?

Su vastust saan vaid kujutleda. Ja mina selle juba sain. Oma kujutluses oleme alati üksi.

*

Sellistest raamatutest rääkides kohtab varem või hiljem sõnu „tundlik“ ja „tundlikkus“.

Pille Õnnepalu tundlik päevikromaan „rääkimine vaikimine nutmine: vabaduse seletamatu ilu“. Milline on inimese kõige tundlikum elund? Silmale teeb kõige õrnem puudutus haiget, sõrmeots tajub kõige väiksemat vahemaad kahe torkava nõela vahel, kliitoris on kõige rohkem närvilõpmeid.

Sõrmeotsatundlikkust on Pille Õnnepalul kõige vähem (või peaksin ütlema Õiel? Nimetatakse end ju siin päevikromaanis Õieks. Olgu siis Õie.) Õie tundlikkus on silma- ja kliitoritundlikkus. Silmalt hellus selle puru vastu, mida argielu ikka üles keerutab ja kliitorilt närvilõpmed ja enesekesksus. Kliitor on kõige enesekesksem ja ennastnautivam organ. Öeldakse küll, et proovi vaadata maailmale läbi tema silmade, aga keegi pole öeldnud, et katsu panna end tema kliitorisse. See on epistemoloogiline oksüümoron, nonsenss. Kliitori metafoor aga lõppeb Õiel enne erootikat, enne iharust. Seda kujundit tuleb siin võtta kiretult.

*

Tundlik päevikromaan „rääkimine vaikimine nutmine: vabaduse seletamatu ilu“. Tundlikkus tähendab siin lugemispsühholoogiat. Kui lugeja jäägitult ei usalda jutustajat, ei usalda Õiet, kukub kõik kokku.

Pelk kahtluski, oletuski, kas selle teose jutustaja on ehk ebausaldusväärne, tähendaks lugemismõrva, mis antud juhul ei erineks lahkamisprotseduurist, sellest kirjandusteaduse standardmenetlusest. Keegi räägib sinuga ja häälest su kõrvus saab – „teose jutustaja“! Isegi mitte lihtsalt jutustaja, vaid teose jutustaja, tähendab, mitte reaalsuse jutustaja, jutustaja reaaluses, vaid üks artefakti konstruktsioon.

Tundlikkus tähendab siin lugejapieteeti.

*

Olin muidugi ebaõiglane. Nagu ma saaks enam isegi süütusse tagasi. On hüümen silmanurgis kord kärisenud, siis nii ka jääb. Kui teooria on kord sind, pardon my french, näkku n***d, siis parim, mis saad, on vilkumine. Pilk vilgub. Suudad unustada end lugema, vestlema – ja loedki, vestledki! – siis äkki jälle analüütikupilk, mis kõike lammutab, eritleb ja lahterdab. Nagu mõni Tšehhovi kangelane kesk koitust. Või noh, mis Tšehhovi kangelane, Tšehhov oli lihtsalt vana hea realist.

*

„Mmm. Väljas näib olevat vihmane ilm. Jälle need klaashelmed, tuhmilt helkivad piisad kaseokstel. Jaanuari sulalume valge püha esmaspäev. Tuhm sisemiselt hõõguv valge. Mida muud on vaikseltolemise templisse vaja. Klaashelmed, valge altarikate. Hall taevas. Piisab igati.“ (lk 126)

*

See päevik on eelkõige, aga mitte ainult meelelise inimese assotsiatsioonide kogum. Meeleline ei viita siin erootilisusele, vaid meeltega seotule. Meeled on avatud ja see ei lase kuigi pikalt pähe, mõttemaailma uitama minna. Proustist ollakse siin maksimaalselt kaugel. Vaid väiksed mõtteniidid suudavad välja kasvada mõnest juhuslikust meelemuljest või hetkel juhtuvast sündmusest. Küllaga on puistatud väikseid iseseisvaid lõike, mida ei seo omavahel muu, kui paber ja päevikukaaned. See siin on püüe kaasaloova kriitika järele. Õpetlik. Paras.

*

„Otsustasin teha midagi konkreetset. Otsustasin homme minna raamatupoodi ja osta kultuuriajakiri. Näiteks Vikerkaar. Või mõni raamat. Eks näis, kuidas see läheb. Loodetavasti kui mitte homme, siis ülehomme“ (61).

Miks toon ära selle iseseisva terviklõigu? Tahan. Mina olen selle kaasaloova kriitika autor ja ma ei pea midagi põhjendama. Õhku on vaja. Mahtu on vaja. Ärge kirjutage mu natuurile mingeid kaste ette. „rääkimine vaikimine nutmine: vabaduse seletamatu ilu“. Komad on vaataja silmades.

*

„Tõenäoliselt loodan seda Richardi pärast, kes eelmisel aastal suri. Richard oli minu armsam. Ma olen naine, kelle armsam on surnud. Kuigi see määratlus on ebapiisav. Pigem olen naine, kes istub Ungari sireli all ja loeb Perecit.“ (lk 10)

Mis on Richardi surm? Richardi surm on igatsus olla „naine, kelle armsam on surnud“. See on igatsus kunstilisema biograafia järele. Päevikromaan vajab väärilist biograafiat. Ja samal ajal on see pieteeditaotlus. Lugeda üliusaldavalt. Siin jätke kogu kriitika ja analüütika, kes astute siit sisse. Siin räägib naine, kelle armsam on surnud, siin räägi tasa, kõnni langetatud päi.

*

„Pille Õnnepalu päevikromaan, milles segunevad fiktsioon ja tegelikkus, räägib sellest, kuidas hea mainega koolis töötav kunstiõpetaja jõuab arusaamisele, et asutuses on võimust võtnud religioosne ajupesu. Kuidas väljendada nähtamatut rõhumist ja vaimset vägivalda? Kuidas end represseerivast ideoloogiast välja rebida? Kas diktatuurivaba religioon on võimalik?
Pille Õnnepalu päevikromaani keskmes on küsimus, mida tähendab end tunda Teisena rõhuvate ideoloogiate kammitsais. Ühiskonnakriitilisus seotakse isiklike teemadega nagu armastatu surm.“

See on kirjastuse „Richardi surm“.

*

„Paistab nii, et ma olen armastanud tegelikult eluaeg nende inimeste kunstiteoseid, kellel ei ole kuulsuse koormat,“ kirjutab Õie. „Või siis kellel saatuse poolt, elu poolt on läinud nii, et seda koormat ja ka seda suuremale hulgale inimestele oma loomingu jagamise õnnistust pole. Mõlemat pole. On küll loomingu jagamise võimalus, aga ainult vähemaste lähemate inimestega. Enamalt jaolt on need inimesed materiaalselt (ei peaks vist seda sõna siin kasutama, hakkab igav sellest teemast ja hooplemisest oma 290eurose palgaga, üsna labane hakkab juba tunduma), igatahes ma tahtsin öelda, et need inimesed on enamalt jaolt vaesed.“(lk 126)

See on see napp ühiskonnakriitiline liin, mis aeg-ajalt, siiski päris harva esile kerkib. See on ainus ühiskonnakriitiline ja sotsiaalne liin. Ainus. Religiooni või ajupesu või diktatuurga pole sel midagi pistmist. On ainult hirm kaotada töö, kaotada seegi napp sissetulek.
„Anton kahtlustab, et hoian ka puudega kokku ega küta küllaldaselt“(lk 127).

Et selline trööstitus kuidagi talutavaks teha, tuleb kujutleda oma lohku vajunud põskede põhjuseks armastatu surm. Leida pääsemist tragöödia ilust.

*

„Pole elu sees eriti rahast mõelnud tegelikult. Ma ei mõtle rahast isegi siis, kui ma Kloostri Aidas kohvi joon, see tähendab rahalises mõttes seda, et kui minu päeva söögiraha on umbes 5 eurot, siis kui sellest lahutada 2, siis jõuan lõpuks täielikku õudusesse ja kulutan oma allesjäänud elu aina rahast mõeldes ja hakkan kokku hoidma ka seal, kus pole vaja mõelda kokkuhoiust ja sellistest asjadest“ (lk 126-7).
Jah, väärikus võib olla kallim kui elu. Kallim kui mõistus kohe kindlasti. Inimene ei ela ainult leivast. Mina pean oma kohvi juua saama!

*

Õie vend Anton saadab vahel raha. Nad on väga sarnased tundelaadilt ja kirjutamisviisilt. Ainult Anton on andekas. Antonil on ka lõike kriitilise meelega lugemiseks ja kaasa mõtlemiseks, lausa päris pikki esseistlikke lõike, aga Õiel. Õiel neid pole.

Õie on toonud ses päevikromaanis ära ka Antoni kirju talle. Lühikesi, argiseid ja selliseid resignatsioonipoeetilisi nagu Antonil ikka. Anton kirjutab oma „Harjutustes“: „Hommikul ärkasin tõelise tulevikuhirmuga. Kust saada raha? Oli aeg, kui uskusin, et armastus lahendab kkord kõik ja see on ainus asi, mida tasub taotleda. Kõik muu oli selle aina käest libiseva eesmärgi kõrval tühine. Raha või mitte raha. Mis mul rahast, kui mul pole armastust niikuinii. Nüüd ma enam sellesse eesmärki ei usu“ (EKSA, 2002, lk 133)

Tundub, et Õie selleni veel jõudnud pole. Kuigi tee on sama.

*

Õie venda Antonit armastatakse. Juba aastaid. Mitte algusest peale, aga nüüd juba aastaid. Selline lugejaarmastus aga tähendab kahte asja. Ta teostele kriitikat kirjutada pole erilist mõtet, sest sel pole mingit positiivset mõju – armastus on juba olemas ja puudustele osutamine ainult ärritaks lugejat või diskrediteeriks kriitikut – , teiseks, mida Anton ka ei kirjutaks, seda loetakse ikka, loetakse ja ollakse rõõmsas osaduses. Anton on iga oma raamatuga müügiedetabelite tipus. Ka Õie on loojatüübilt kirjanik, kes on armastamiseks. Võimalik, et pisut teistele inimestele. Üksikutele. Noortele romantilise meelelaadiga tüdrukutele võibolla. Tundlik päevikromaan „rääkimine vaikimine nutmine: vabaduse seletamatu ilu“. Ei oska öelda. Enese noorus hakkab ununema. Ma loodan, et Õie tundlik päevikromaan müüb hästi.

*

„Miski pole nii alandav kui pidev mure, kuidas ära elada. Inimeste vastu, kes halvustavad raha, tunnen ma üksnes põlgust. Nad on kas silmakirjalikud või lollid. Raha – see on nagu kuues meel, milleta viis ülejäänut ei ole korralikult kasutatavad. Piisava sissetulekuta on pooled elu võimalustest kohe välistatud. Inimesed armastavad rääkida, et vaesus on kunstniku parim kannus. Noh, nad pole selle kannuse terast kunagi oma ihus tundnud. Nad ei tea, kuidas see loomust labastab. See jätab su lõputute alanduste meelevalda, kärbib su tiivad, sööb ennast su hinge nagu vähk. Ei nõuta ju jõukust, vaid pelgalt niipaljukest, et säilitada eneseväärikus ja takistamatult töötada, kõigest võimalust olla helde, siiras ja sõltumatu. Mul on kogu südamest kahju kunstnikust, olgu ta kirjanik või maalikunstnik, kelle elatis sõltub tervenisti tema loomingust,“ kirjutas maailmakeeles kirjutav menuautor oma autobiograafilises suurteosesⁱ.

*

„Ah! See ongi peaasjalikult mu kirglik igatsus. Kui rääkida kirest ja igatsusest.

Kui rääkida kirglikult igatsusest ja (või) tuulest.“ (lk 11)

i William Somerset Maugam Inimorjusest. Canopus 2002, inglise keelest tõlkinud Inta Soms, lk 285

Pierrot! – Su kurbused on ikka alasti

Indrek Hirve luulekogu "Ohvrikivi" saatesõna

Pierrot! – Su kurbused on ikka alasti

Tähed peegelduvad tumedas voos
on see Lethe jõgi

või Herakleitose

ei mäleta

pole vist vahet

Paradoks või pilge, milleks ainult Looja ise on võimeline, aga evolutsioonilises plaanis on inimeseks areng mingis mõttes arengupeetus. Bioloogid kutsuvad seda nähtust peene nimega – neoteenia. Selle teaduslik määratlus kõlab õige hirmu- ja ka aukartustäratavalt. Aga kannatage need kaks järgnevat lauset siiski välja. „Neoteenia tähendab somaatilise arengu pidurdust, vormimuutuste ja kasvusuhete sellist aeglustumist, mis põhjustab täiskasvanud organismi sarnasuse fülogeneetiliste eellaste juveniilvormidega. Neoteenilise organismi ontogeneetiline areng on venitatud, tema postnataalses arengus jätkuvad eellase lootele iseloomulikud vormikujunduse ja kasvukiiruste suhted; ta säilitab ka suguküpsuse staadiumis (mis saabub tavaliselt suhteliselt hilja) eellase lootelisele või neonataalsele arengujärgule omaseid struktuure, proportsioone ja funktsioone.“

Arusaadavamalt ümberöelduna tähendab see siis seda, et inimene on kui oma eellase laps, ahvibeebi, kes on jäänud tammuma lapsepõlve õppimisvõimesse ja mängulusti. Johan Huizinga, üks 20. sajandi kuulsamaid kultuuriloolasi, kirjutab oma raamatu „Mängiv inimene“ (1938) eessõnas: „Kui meie tegevuse sisu üle lõpuni järele mõelda, võib kogu inimtegevus paista pelga mänguna. Kellele piisab sellest metafüüsilisest järeldusest, see ei pea seda raamatut lugema.“ Olin väga väikse mõttepausi järel nõus (aga lugesin ikka). Ja nagu laps võtab inimene oma mängu vahel surmtõsiselt.

Kas haritlane-erudiit pole just kui igavene teismeline, kes tammub seal, mille kohta laulusõnades öeldakse „noorus on ju külvikuu“? Kogu ta elu on üks suur külvikuu, surmani valmistub eluks ette. Või võtame nii suure, hiiglasliku eelarvega kultuurivaldkonna nagu sport. Mis see on? Täiskasvanud võtavad surmtõsiselt väikelapse pallitoksimist või kardisõitu. Surmtõsine lapsik hullamine.

Elu kevad

on jäänud mu uksele

liiga kauaks sosistama

Küllap umbes nii võib takerduda ka kaotusvalusse, igatsusse ja sellesse võpatusse, milles inimene avastab maailma poeetise kuma. Jääb tammuma ja saavutab siis selles takerdumises meistriklassi. Leiab sealt vertikaali. Nagu on seda teinud Indrek Hirv, lihvides üht igatsust ikka täiuslikumaks, nii et kõrvaltvaatajal ei ole enam võimalik vahet teha, kas see on täielik võimetus (liikuda edasi) või täielik võimekus (ikka luua, ikka ammutada sest allikast).

Kuuskümmend aastat

pimedas kajutis

mille aken on kuu

Ikka ta otsib – või ei suuda vältida – hetki, seiku, vaateid, milles on see igavikuline säde, momente, kus on see igat närvikiudu läbiv osadustunne maailmaga, mis kirjutava käe tal eksimatuks teeb.

Võib-olla Looja narritab nii. Sest igas sellises hetkes on ju lootus. Ei saa olla loobuja ja täielikult keerata selga maailmale, kui lootuse ahelad piiravad liikumisvabadust nagu Platoni koopamüüdis. Ometi on seda ärakeeramistungi ja virvatulukesena peibutavat magusrauget surmaigatsuse ilu ta ridades ikka üha rohkem.

Sa oled

mu surmahetke

mu luuletustesse

ära killustanud

mis saab

kui ma lähen

on mul siis veel aega

lävel seisatada

Indreku element on vesi. Tulest, leekidest ja kuumusest ta ei luuleta. Ta kirg ei lõõma, vaid on kui nisa otsiva kutsika niutsatus ja imemisniiskus. Õhk ei kõneta ja kui on maad, siis on seegi põhja- või kaldamuda. Ikka vesi. Vett on üha rohkem. On lainelöök südamega ühes rütmis vastu parrast, on külm voog tähepeegliks. Indrek ei uju, oma elementi vaatab ta puudutuseta, ulatamatuseni lähedalt.

Seal Ta istub

ilma küsimata

ja vaatab tumedat vett

Ja ta süda Pedjas on nagu vai Herakleitose jões

Ma usun tähti

kui nad peegelduvad

lihtsal voolaval veel

mu süda on saar

keset tumedat vett

mu hinge kodu

Olen hakanud

oma tühjusetundega

juba päris hästi toime tulema

Kas tähendab see toimetulemine unustamist? Näen, et mu lemmikluuletus on pudenemas fragmentideks, midagi on ära uhutud, midagi on lahustunud, killud põhjamudas paistavad veel läbi lainete valgusemurru.

päev segab siis veel

oma lahkumisvärve -

sinisest ja punasest

saab õhtutuul

Veel segab päev lahkumisvärve, veel kuklaudemed tõmbuvad turri, veel õhtutuul, mis uhub, kustutab, kulutab, kas mäletad veel, kuis kunagi kirjutasid.

Jäänd maanteetolmus talla alla jaks
su tinedasse silma mõttetina –
öötuule viipan veinikallajaks
et ta ei tunneks ennast hulkurina

su tuhar käkras taeva ruugeid linu
päev segas lahkudes su kaelal värve
nüüd laperdavi tiivu läbi minu
metshaned laskuvad su ummisjärve

kus kupp end õõtsutab ja tihub nutta
ja kiunatab mu haardes murdudes
ma kaevan küüsitsi end kaldamutta
et kõduneda niiskeis kurdudes

öö joobnud hellitsusist nahk on hell –
su hingeõhuga end püüan katta
näe taevas kooldub käsi südamel!

ma jätan tervituse märkamata

Indrek Hirv oleks nagu kordamise teel täiusliku vilumuse saavutanud esmaarmunu, kelle ootusärevuses väreleb juba ette kaotuse melanhoolia. Vilumus esmaarmumises – see paneb kurbusessegi pilke! Ometi kõik voolab, sest jõgi on Indreku tootmemkujund. Vesi, ikka jõgi, harvem järv, tiik, meri. Ka vihma on sageli, kõikjal vesi... kord see, mis kannab, tume, tähistaeva all, kord lainete löök, kord vihmasabin, ja eemaltvaataja lahustumisigatsus, mis naisessegi sukeldub kui põhjamutta, kõik voolab ära, aga mälestuste ankrukett jääb pingule.

Kõik mu noorpõlve ööd

hulguvad nüüd mu kannul

raske vihm kannab

tuhandeid kergeid suudlusi

Surm loobib juba

mu järelejäänud ellu

unustuse kive

Mälestustel on õigus

mu tähelpanule

suurem õigus kui sellel

mis juhtub täna ja homme

leban siis vaikselt

silmad pärani

olen tee mida mööda

liiguvad mälestused

Eks oli õigus Antonilgi, kui ütles, et mälestus on lüli meie ja igaviku vahel. Ja sellepärast käib temaga kaasas ikka nukrus: nii vähe on meis igavikku. Mälestustes tahaks ta viibida, kui väljas vingub tuul ja aknal rabiseb vihm. Tahaks tulevikku uskuda, aga ei saa minevikust lahti. Harutamatud kiud ühendavad temaga, keda kordki nähtud, kellele kordki silma vaadatud, kelle kätt pigistatud, ometi vaid pisitilluke osa mälestustest ulatub siiapoole teadvuseläve.

Elli Soolo

Tartu – Milano, 2017

Eda Ahi. Gravitatsioon

Eelmine sissekanne sai üsna morbid-minded. On tore kohe vastata millegagi elu halastamatu kirevuse teisest servast. Sama William James – liigutava tähelepanelikkuse ja kaastunde süntees kõige süngema lootusetuse ja melanhooliaga – jagas inimesi ka üks- ja kakskordsündinuteks (luban endale säänse tõlkelise germanismi). Näiteks Oscar Wilde, keda vooruslik James isegi ei maini, sündis teist korda ka, nimetades kannatust ilmutuseks, sest ta noorus oli kõigest hoolimata möödunud vitaalses, loomrõõsas elurõõmus, igast aistingust ja närvilõpmetekõdist ekstaatiliselt joovastudes, muutudes nõnda vennaks isegi noorele Tolstoile, sellele kristlasest alfaisasele, kes pritsis surmakuule ja spermat sama võimsas rinnapaisumises, kuigi tema pöördumine tuli varem ja seesmistest teguritest.
Elurõõmul on kummalised teed, seda võib tunda „tülgastuseni maitsmises” (A.H.T.), pannes nagu Nero imemisinstinktiga beebid oma riista otsa „kalakesteks”, ulguda  kustumatus niudejanus nagu ta ema Agrippa, või nälgides Franciscuse kombel ja söögi sisse tuhka segades, nii selle lihasuretaja kui hanesulega kurgunibu kõditava antiiklase eluks oli kummaline ekstaas. Miski, mille puudumise tõttu Chesterton pidas stoilist Marcus Aureliust vastikuimaks inimkonnast.
Dante paigutab paigutab põrgus madalamale need, kes meelega kurbuses elavad. Meenub ka üks isiklik tuttav, noor kunstnik, kes kelkis vaimustunult oma isa enesetapuga ja armukese juhusliku hukuga – vähestel on nii suurt saatust igerikus heaoluühiskonnas!
Olen üsna kindel, et Walt Withmani totaalne elujaatus on siin silmakirjalikum...

Kuigi tragöödiast saab esteetiliselt vaimustuda, on kummatigi viimselt õigus siiski elu süljelärakal Leopardil, küürakal antirüütlil, kes resümeeris:

„Noored usuvad väga sageli, et mõjuvad armastusväärselt, kui nad mängivad kurvameelseid. Ja küllap võibki kurvameelsus, kui see on teeseldud, lühikest aega ka meeldida, eelkõige naistele. Ent tõelise kurvameelsuse eest põgeneb terve inimsugu; ja kaugemale vaadates ei meeldi ega too inimestega läbikäimises edu mitte miski muu kui rõõmsameelsus, sest lõpuks, vastupidiselt sellele, mida arvavad noored, ei armasta maailm, kes siin ka ei eksi, mitte nutta, vaid naerda.”

Baudelaire oli siin täpne – „ole ilus, ja ole kurb!”.
Sest kurbus tähendas talle –  nagu noorele, poeedile, ebahaigele tihti – poolikust, mille tema kaasasündinud võluvus hoobilt rõõmu lakaluugist tänupälvivalt üles aitab.

Kirjutatud Sirpi 24. I 2014

Elu, armastan sind, ikka uuesti sinusse armun

Eda Ahi, Gravitatsioon. Kujundanud Piia Ruber. Verb, 2013. 56 lk.

Elli Soolo

Vorm

Mu esimesed aristotellikud imestamised, mida mäletan, on ikka keelega seotud. Juba päris väikse plikatirtsuna unustasin end vahel mõttes mõnda sõna kordama ja selle tähendus lahustus. See tegi nalja, sellist veidrat, kõditavat imestust ja samas ka mingit ebausklikku süüsegust hirmu, et nüüd olen keele katki teinud, olnud paha laps. Leszek Kolakowski pihib „Horror Metaphysicuses”: „Teadmise akt ise, asjaolu, et meie vaim suhtleb maailmaga, mis ta ise ei ole, ning et ta võib seda maailma omaks muuta või temas eneses teadlikke sündmusi esile kutsuda, see kõige tavalisem fakt on ilma eelarvamusteta vaadates kõige imelikum asi, mida võib ette kujutada”. Nii ka keelega. Keelevõime on midagi nii kummalist, et ei jõua ära imestada, kui end kord juba märkama unustad. Kui kergelt ja ladusalt võib mõni päris rumalgi inimene muudkui lobiseda! Rääkimata siis mõnest virtuoosist. Olen kuulanud Jaak Tombergi loenguid – ta rääkis pikkade kiil-, rind-, kõrvallausetega, otsekui deklameeriks vilunud näitleja Prousti! Mäletan ka, millise mängleva kergusega tegi Andres Luure ad hoc täiesti sisukaid filosoofilisi eristusi – kasutades selleks sünonüüme!

Olgu, need olid erandlikud inimesed, aga keelevõime ise. Kui ma ise räägin, või kui ma praegu kirjutan, kust hüppavad need sõnad mu meelde, kust nad ilmuvad? Kust teab lause, millega ta  lõppeb, ja kuidas ta alati lõppeb õigesti?! Minu sisekõne, minu eneseteadlikkuse tipp on korraga nii automaatne ja ei kuskilt ilmuv! Vastata ma ei oska, ainult imestada.

Keelevõimel on muidugi gradatsioon, sõnavararikkusest retoorilise meisterlikkuseni. On keelevõime ja keeleanne, talent.  Ja siis on ka luuleanne, riimianne. Samuti ei usuks, kui ei näeks. On riimid, kus tõesti on mõte sees! Ja avaram, ruumilisem mõte, selline, mida saabki ainult riimis väljendada!

Kui tihti võib kuulda tobedat klišeed, et riim, rütm ja vorm ahistavad, et riimimine jõge mööda ja vabavärss seilamine meritsi. Tegelikult on ju otse vastupidi! Mis juhtuks proosakeelega, kui selle vormi vähendada, kaotada grammatika? Kas selle kommunikatiivsus suureneks, kui ei „surutaks enam oma mõtteid vägivaldselt etteantud vormi”? Ei, järgi jääks poolearulise lalin või umbkeelse turisti kohmetus, kes kelnerile loetleb üksikuid nimisõnu. Grammatika korsetita keel on primaadi hõikumine, mis ehk midagi signaliseerib, aga midagi sisukat ei ütle. Kommunikatiivsus ja vahendatav vaimuruum hoopis suureneb vormi komplitseerumisel. Loomulikult on siin teatud triviaalsed ääremärkused: jah, võib olla sisutuid lauseid, mis on grammatiliselt korrektsed, jah, võib olla tühiriime, jah, ka vastuvõtja vaim peab olema vähemasti samamõõtmeline jne.

Eda Ahil on luuleanne, on riimianne. Tema parimad luuletused – head on nad kõik – on tõlkimatud, ürgüdini eestikeelsed. See tõlkimatus ei tulene sellest triviaalsest riimitõlkimatusest, sellest, et mõnes teises keeles on raske leida sama tähendusega sõnapaare, mis ühtlasi samamoodi kõlaliselt kattuks. Teadupärast sõna tähendus ei ole atomistlik, vaid orgaaniliselt kontekstitundlik tähenduspilv, kust tuttav ja meeleliselt vahendatav häälikuühend – sõna –  pelgalt maa-ankruna alla ripub. Seal mängib Ahi, nende pilvedega, luues, või pigem leides neist kombinatsioone, mis tõesti on ruumiliselt sisukad, täis ruumilist, tõlkimatut tähendust. Ühte sellist „võtet” võiks nimetada homonüümia tähenduslike lühiste leidmiseks.

tee on külm ja tee on pikk.

asjalik ja kesine.

aga milleks igavik?

meil on siingi mesine.

(lk 26)

Kas siin juuakse või käiakse teed? Mõlemat, see on auk, lühis homonüümias. Ruumiliselt tähenduslik ja võimalik ainult eesti keeles.

Mõned read on semantiliselt nii läbipõimunud, et ei kujuta ette intellekti, mis võiks seda haarata etteloetult kuulates, näiteks

Ja kui palju asemeid on

üheainsa asemel?

            (lk 16)

Aga võib olla ka nõnda, et kirjapilt vaesestab ja tähenduse harunemine mitmeks tuleb etteloetult paremini esile, näiteks

            sa lenda kah, mis lõunamaadel viga,

sust kirjutada võin ka pliiatsiga

sulg olgu sulle kerge, viimne honey!

(lk 8)

Viimane näide ilmestab ka seda, et see „meetod” ületab ka keeli ja võib sealt üsna vähehermeetilist värskust leida. Võib ju mõelda, karta, arvata, et selline luule ükskord „kirjutatakse ära”, ammendub, nii nagu on väidetud riimilise luule kohta, et see projekt on lõppenud, sest riime pole lõputult. Puhtmatemaatiliselt võiks ammenduda ka grammatika või kõnegi, kuid nii pöörased eukleidilise mõistuse hirmud ei vääri eriti tähelepanu.

Triviaalsuse ohu eest hoiatada võiks igal pool, ilmub ju palju sellist vabavärssigi, mis on nii argine ja ajakirjanduslik, et isegi pehmete kaante vahelt seda leides tundub kõige ajatum asi sellise luulekogu puhul just ja ainult see trükitehniline liialdus.

Inimesed sünnivad ja alustavad nullist ning on mõneti paratamatu, et enne, kui jõutakse piisavale luulekogemuse tasemele, riimitakse vähemalt korra „arm” ja „karm” ning ollakse selle saavutuse üle uhkegi. Küllap avastatakse ka mõningaid triviaalsemaid homonüümilisi lühiseid sarnase vaimustusega, avastatakse oma emakeelt, et meie keeles on armil ja armul sama sõnatüvi, et samamoodi vannutakse truudust ja kurja, puhketakse õide ja nutma, või mis veelgi võluvam – puudutus on ilmaütlev puudu – ning lühim armastusluuletus, mis tõesti luuletu, on lihtsalt keelest üles korjatav kõikSus.

Ja mõistagi analoogselt saab mängida ka fraasi või idioomi tasandil ning nõnda edasi kuni romaanipikkuste kummastusteni šklovskilikus mõttes.

Mis painutanud kord, sind lõpuni painab

(lk 42)

Sisu ja sõnum

Vaevalt, et suurt William Jamesi saab süüdistada lihtsakoeliste dualismidega opereerimises, tema inimeste kahkes jaotamine eksistentsiaalse üldhäälestuse kaudu loomult rõõmsameelseteks (healthy-minded) ja loomult raskemeelseteks (morbid-minded) tundub olevat ka siin võtmeliselt tabav. Nii veider kui see ka pole, meenub mulle ainult üks luuletaja, keda praegu võiks kõrvutada Eda Ahi sügavalt rõõmsameelse loomusega – see on Contra. Raskemeelsus ja verega kirjutamise nõue tundub olevat saanud sedavõrd kanooniliseks (eriti nooremate luuletajate seas), et loomine mängulustist ja jõudude ülejäägist (muide, samuti Nietzsche kirjeldus) võib tekitada paljudes ületamatut võõristust – kelmikas elurõõm ja pulbitsev riimimisvõime eristub lihtsalt nii drastiliselt tavapäraseks saanud vabavärsilisest südame- ja hingeveritsemisest, mis jonkleb – vist fs-st saati –  pideva nirena läbi noorema eesti luule.

Eda Ahi luulest võib välja tuua kaks peamist liini, mis on – antagu mu vanemlikkus andeks! – üsna eakohased, nimelt, suhted vastassooga ja eksistentsiaalsus. „Gravitatsioon” – Maa külgetõmme – on hea ja tabav pealkiri. Sest Eda Ahi eksistentsiaalsus on rõõmus maisus –  Jumal on surnud ja taevas on tühi ja nii ongi tore! Korduvalt võib leida vastavaid motiive, näiteks nimiluuletuses:

peas sinu maadligivajutav kroon,

sinna, kus juhid mind, kuulekalt astun.

armastan raskelt sind, gravitatsioon,

ega vahetaks tiibade vastu.

(lk 53)

Samuti on väga ilmekas luuletus „peetrusele”, mille avavärss algab lausa häh-iga:

häh, eks hoia kinni taevavärav,

piidle aga põlastavalt, vaata –

olen oreoolitagi särav.

tean, et jäängi tõotatud maata.

(lk 47)

Ja juba varem tsiteeritud: „aga milleks igavik?/ meil on siingi mesine.” (lk 26), korduvalt läbib ka saatuse motiiv: maailm on aineline ja vääramatu, aga siin on ka lõbud ja elurõõm. Pole mõtet haliseda ja tühja taevast needa, kiunuda Ciorani kombel sündimise ebaõnnest või elust kui lõksust, salmidest õhkub lausa programmilist saatusearmastust. Näitkeks luuletuses „manifest”: „kahetsust ei võta eales pähe – / tean, et iga tee ei viigi Rooma./ pärast vihma iialgi ei lähe/ lootusrikkalt lompidest ma jooma.// võtan vastu kõik, mis täring annab”(lk 50) või teises tähendusliku pealkirjaga luuletuses „otsus”: „nüüd aeg on lüüa reipalt kokku kandu/ ja tunnistada: söör, see laev ei randu./ said pihta? seda rutem tuleb põhi.// mis muud see ilm kui võimatuse kants,/ kus kaotajad kõik. kas veel üks tants?”

            Teine peamine liin, nagu öeldud, on inimsuhted, täpsemalt selle vitaalse ja dekameronlikult elujaatava tütarlapse romantiline suhe noormeestesse. Ütlen nimelt tütarlapse, sest selles suhtes puudub igasugune naiselik küpsus, olgu argitõsine partnerlus, kaotuse- või titevalu, saati leselein. See on romantiline lahus- ja eemalolek, mida iial ei ületata, aga ka see on reibas ja tore. See sagedasti korduv sõna „iialgi” ei kraaksata kordagi süngelt ja pahaendeliselt, vaid lausa võidukaltki, just selline tütarlapselik õrritus poiste suunas – „Hi-hi-hii! Ha-ha-haa! Iial mind te kätte ei saa!”.

See tütarlapselikkus aga ei implitseeri lihalikku karskust, süütust ja neitsipuna, vastupidi, korduvalt kohtab dionüüsilist joovastust – “ma tahan lihtsalt tantsida end segi” (lk 37) – , sängki kohtab lihateadlikku mitmust:  “see ei õpi reegleid, kes ei mängi. / ma ei ole jõgi ega vaja / üht ja ainsat muutumatut sängi” (lk 50) ja „kõik on võrdselt kordumatud – / milleks tahta ebamaist?/ siiralt sooritatud patud/ ainult kaunistavad naist”(lk 22), aga selles puudub igasugune seksuaalne painajalikkus, igasugune armulämbe iharus, igasugune rauge lembus, saati taltsutamatu niudejanu meheseemne järele.

Eda Ahi vormiosava ja loomult rõõmsameelse luule iseloomustamist saaks jätkata veel pikalt (näiteks väga paljud luuletused suhestuvad erinevate kultuurilooliste karakteritega, piiblist kirjandusklassikani), aga tahtsin esile tuua just need paar karakteristikut, milles nägin (positiivset) irdumist praeguse eesti luule peavoolust (kui üldse oletada end midagi sellist aduvat).

Üks osa nooruse ilust ja elurõõmust seisneb tuleviku avatuses – nii palju on elustsenaariume, mis kõik võivad realiseeruda! Siis on kunsti roll neid stsenaariume avada, pakkuda valikuid, võimaldada mõttes läbi elada erinevaid tulevikke ja elusid. Ka „Gravitatsioon” sisaldab muu hulgas piisava galerii pöördumatult traagilisi elusaatusi, mis iial ühte reaalsesse ellu ei mahuks, aga vaimustavalt kutsuvad on kõik (pöördumatult traagilsel elusaatusel on nooruses suur esteetiline kütkestavus). Aga ületades mingi elutunnetusliku ekvaatori hakkab inimene loomingu fiktsionaalsetes maailmades nägema elustsenaariume, mis kunagi oleks ehk võinud olla, ei ole enam tuleviku, vaid minevikuvõimalikkused. Mina leidsin siit ühe sellise õnneliku lapsepõlve, mida mul pole kunagi olnud. Aga nüüd on. Kogeme ju mälestusi ja unistusi nii äravahetamiseni sarnaselt.
Aitäh, Eda!

Kadunud sõbra juhtum. Nymphomaniac.

Käisin teatris. P. ettepanekul. Vist on ikka sõprus. Või harjumus. Tuntu turvalisus.

NO53 „Kadunud sõbra juhtum”.

Tore tükk. Hästi välja peetud ja välja mängitud. Kaks romantismiajastu atribuutidega tulist tundlejat tunnete sajandist – kui ka sõpruse mõõduks tundeintensiivsus ja pisarad –  meenusid  gravüürid, mis kujutasid „Paul et Virginie“ ettelugemist, mille käigus kümnest kuulajast hoidsid taskurätte käes vähemalt seitse. Ja viimasel ajal on võimendunud mingi sümpaatia kunstiinimeste, nende "elu murelaste" suunal.

  Henri Pierre Léon Pharamond Blanchard

Tutvustusest võib lugeda:

„Stanley Kubrick ‘i “Kosmoseodüsseias” on episood, mis inspireeris mind kõige rohkem sõprusest uitmõtete veeretamise juures. Eriti just etenduse ja teatri formaati silmas pidades. Filmis on situatsioon, kus kosmoselaevast väljunud kosmonaut kaotab füüsilise sideme jaamaga ning hakkab sellest eemalduma. Aidata pole teda enam võimalik. Tema sõber ja kaaslane eluks kõlbmatutes oludes, vaakumis, saab teha ainult seda, et saadab pilguga igavesse pimedusse kaugenevat sõpra. Sõnatu stseen, kus kitsaste olude ja paratamatuse tõttu pole muid, emotsionaalsemaid ja kõnekamaid kommunikatsioonivahendeid viimseks hüvastijätuks kui pilk, mis on suunatud sõbra silmadesse. Mitte ainult kõik järgnev, vaid ka palju eelnevat saab neis hetkedes pikaks vaikuseks.”

Ja veel:

„Asi on usus. Usus, et kui sõprus on sõlmunud, see ka jätkub, hoolimata ka eluks võimatutest oludest. Kui armastus on käsk, siis sõprus on vaba valik. Keegi ei sunni, ka instinktid, need looduse parasiitvormid mitte, mis peremeesorganismi võivad kuni elu lakkamiseni tagant piitsutada. Armastus,  mis on loomulikult kõige alus, kerkib iseenda jätkamiseks sobivaid auke otsides purustava orkaanina kõigi kohale. Hoolimata isegi tagajärgedest. Nagu öeldakse, armastuses ja sõjas on kõik lubatud. Sõprus, armastuse sohilaps, jääb alati kohmetult varju.”

Sõprus kui armastuse sohilaps? Jah, suured ja kohutavalt hägused mõisted, sõprus ja armastus. Ei teagi mille mõjudel, aga sõpruse esimus armastuse ees oli vähemasti mul kuidagi iseenesestmõitetavuseks tardunud. Pauluse armastuse määratlus näib sõpruse kohta rohkem käivat. Eros on julm ja isekas ja mis peamine – nõudev. Aga nõudmine on agressiivsuse kaasteeline.

Kui võtta nüüd sädelev Oscar, kelle elu võttis Charles Willman kokku lühidalt: vaevalt küll leidub veel mõni lihtsurelik, keda Eros oleks mõnitanud nõnda, nagu mõnitas Wilde’i.

Tema kiri sõbrale, Bosie’le, on ikka Erose ohvri kaebus.

„Meie õnnetu ja väga kahetsusväärne sõprus on minule lõppenud hävingu ja häbiga, ometi meenutan ma sageli meie endist kiindumust ning kurvastab see mõte, et põlastus, kibedus ja tülgastus peaksid igaveseks leidma koha minu südames, mida ükskord valdas armastus ...”

„See oli madalama loomuse võit üllama loomuse üle.  See oli üks näide sellest nõrkade hirmuvalitsusest tugevate üle, mille kohta ma ühes oma näidendis ütlen, et see on „ainus hirmuvalitsus, mis kestma jääb”.

Wilde oli üks neid õnnetuid, kelle pilk ei ähmastunud, kellele julm Loodus polnud oma loomulikku anesteetikumi kaasa andnud ning Eros lõikus teda tuimestuseta. Lord Alfred Douglase moraalne pale ja tema mõju Wilde’ile oli algusest saati näha ja esil. Aga see ei päästnud. Vabalt saab olla armunud inimesse ja sõltuvussuhtes temaga, kes on sulle üsna eemaletõukav ja laostav.

Rähkles Erosega ka Shakespeare.

Ränk eluvaimu kulu, häbikaotus

on iha, saades teoks, ja enne tegu

ta on üks pettus, toorus, jõhkrus, maotus,

julm, reetlik äärmuslike süüde segu.

Kui kustutatud saab, on ilgeks peetud,

kuid juba õhutab taas pöörast jahti,

taas leiab rahuldust ja taas on neetud

kui sööt, mis neelajast ei lase lahti.

Kes on ta kütkes, hullusärki kannab,

kord hinges kuum, kord undlik hägu;

ta õndsust tõotab, armetuse annab,

mis eel, on rõõm, mis möödas – unenägu.

Me seda teame, ent ei tea, kuis peab

küll taevast vältima, mis põrgu veab.

Iroonilisel kombel kirjeldas Otto Weininger – nagu tüüpiline (noor) mees – enese seksuaalsust kui seksuaalsust üldse. Tema skeemil, et mehel on sugu ja naine on sugu, on selgituslik väärtus küll. Nimelt hoopis mehe seksuaalsus on nii totaalne, et kiimas mees pole suuresti tõesti muud kui peenis, ja vastupidi, kiimas naine säilitab strateegilise mõtlemise märksa suuremal määral st tal on sugu(iha), aga mees on suguiha (sel hetkel kui ta parajasti on). Mehe ja naise suguiha jaotub lihtsalt ajaskaalal nii erinevalt, et Weininger tegi noore süstemaatiku tüüpvea – jättis aja skeemist välja.

Truism on ka see, et hoolimata meessoo suuremast varieeruvusest, on nende seksuaalsus märksa lihtsakoelisem, lihtsamate signaalmarkeritega vallandatav, lihtsamini manipuleeritavam.

Näiteks mehed üldjuhul ei intriigitse, nad lähevad jõhkralt ja otse. Neis asjus on nad õige haledad ja lihtsakoelised, nende armuraev on psühholoogiliselt lihtsakoeline, kättemaks otse ja objektile, ei mingit võrgupunumist. Othello kujus tabas Shakespeare midagi olemuslikku.

Mida teeb armukade mees? Proovib rohkem või vähem otseste vägivalla-avaldustega rünnata ühte kahest, kas kireobjekti, kes talle ei allu, või oma rivaali, kellega ta kireobjekt koos on. Harva laieneb ta pilk suuremale suhte-seostikule. Mees on allutaja. Allutada, kas kireobjekt, või oma rivaal.

Üks põhjus, miks mees on nii intriigipime, seisneb ses maskuliinsuse enesekindluses, mis on küllalt spetsiifiline enesekindluse liik, mida saab õige ähmaselt kirjeldada kui hierarhianägija pimedust võrgustike suhtes

Ja kuigi mehel võib olla ülitugev motiveeritus, päädib see tihti jälitamises, peksmises, isegi mõrvas st milleski, kus ühineb ülitugev motiveeritus ja ülim vaimne lihtsakoelisus.

„USA justiitsministeerium kinnitab, et igal aastal jälitatakse enam kui miljonit ameeriklannat (enamasti vanuses 18-39 eluaastat). 59 protsendil juhtudest on jälitajaks poiss-sõber, abikaasa, endine abikaasa või elukaaslane. Iga neljandat neist jälitajad löövad, tõukavad, annavad neile kõrvakiile või ründavad füüsiliselt mõnel muul moel. Viis sõltumatut uurijat kolmelt mandrilt teatavad, et umbes 55-89 protsendil juhtudest muutuvad jälitajad oma endise seksuaalpartneri suhtes vägivaldseks. [...]
Mehed ka peksavad. Kolmandik kõikidest kiirabiteenustest vajavatest ameeriklannadest, üks neljast enesetappu üritavast naisest ja umbes 20 protsenti sünnituseelset hooldust soovivatest rasedatest on intiimpartneri käest peksa saanud. [...] Naistevastase vägivalla levinuim põhjus kogu maailmas on omamisiha.
[...]
Ja mehed ka tapavad. Umbes 32 protsenti kõikidest mõrvatud naistest Ameerika Ühendriikides sureb oma abikaasa, endise abikaasa, poiss-sõbra või endise poiss-sõbra käe läbi. Tegelikult usuvad eksperdid, et see näitaja võib ulatuda isegi 50-70 protsendini.”(siin)

Eelistaks sõprust, olgu või armastuse sohilaps.

Või nagu sedastas Ulrich: „Nimelt pole kaugeltki nii lihtne armastada, nagu loodus tahab seekaudu uskuma panna, et ta on igale käpardile enda loodute hulgast selleks riistad kätte andnud”.

Taipasin praegu, et rääkisin praegu rohkem Lars von Trieri Nymph()maniac’ist!
Seal võideldi armastusega, noored tüdrukud kuulutasid seal armastusele lausa sõja.

Kummatigi von Trier jäi siiski meheks. See oli jälle üks mehe võitlus Erosega.
(Kui on mingi naiselik analoogia taolisest võitlusest, siis pigeb Shriver-Fallaci tüüpi kiri sündimata jäänud lapsele).

Von Trieri „meetod” on seksi maksimaalne profaneerimine, sellest energia välja laskmine  totaalse argipäevastamise läbi, suurim võimalik antitees katoliiklikule abielu-müsteeriumile. Lähedast ideed võib kohata ka kirikus, unistas suur Augustinus, et kord hakkab mehe ihuliige funktsioneerima sama asiselt ja erutusvabalt nagu käsivars.

Ka Kundera Tomaš – ja mitte ainult Tomaš –  liigub vaistlikult selles suunas, talle jäi hirm naiste ees. „Ta ihkas neid, kuid ka pelgas neid. Ta pidi selle hirmu ja iha vahel looma mingi kompromissi; ta nimetas seda sõnadega „erootiline sõprus”. Ta kinnitas oma armukestele: üksnes sentimentaalsuseta suhe, kui üks ei esita pretensioone tolle teise elu ja vabaduse suhtes, võib mõlemale õnne tuua. Kuna ta tahtis olla kindel selles, et erootiline sõprus ei kasva iialgi üle agressiivsuseks armastuses, siis kohtus ta oma alatiste armukestega ainult väga pikkade vaheaegade järel”.

Ka Kundera tunneb Eroses ära kurjuse ja valib askeesi, sugulus kristlusega üpris ilmne.

Adrian Leverkühnile sositakse kõrva „Söanda olla barbaarne!”, sest mida teadis see Köningsbergi vanapoiss elust! Vanapoiss! Söanda kasutada mõistust! No kus?!

„Armastus on sulle keelatud, kuna see soojendab. Sinu elu peab olema külm – seepärast ei tohi sa ühtegi inimest  armastada. /.../ Sinu elu ja inimsuhete üldine jahtumine peitub asjade loomuses, me ei koorma sind tõepoolest millegi uuega, pisikesed ei tee sinust midagi uut ega võõrast, nad ainult tugevdavad ning liialdavad vaimukalt seda, mis sa oled. Kas pole näiteks külmus sinus juba ette ette olemas, samuti nagu isalt päritud peavalugi, millest peavad tekkima väikese merineitsi valud? Külm pead sa olema, nii et loominguleegidki küllalt kuumad olla ei saa, et sind soojendada. Nende sisse põgened sa oma elukülmuse eest ...”

Muide, Wilde ei kirjutanud Bosie’ga  koos olles ridagi. Aga need „pisikesed”, mida Saatan mainib Adrianile, on süüfilise-tekitajad. See lõikab ära taganemistee, ta ei saa tunda sooja lähedust, sest ta teab, et see oleks teisele tappev. Ta armu- ja eluliigesest  on saanud surmaprits.

Soojus ei ole Erose tee, soojus on neoteeniline nähe, emahelluse fülogeneetiline mälestus. Kundera on väga täpne, kui ütleb, et olla õrn, on luua ruum, kus kohelda teist lapsena.

Ja just sellest kohast lüüakse nii Tomaši kui Adrian Leverkühni.

Et üksildus on  tajutav külmusena, on leidnud nüüd ka tõsi-psühholoogidelt kinnitust. Kes tahab täpsemat ja paremat sissevaadet, sellele soovitaksin siiski A.H. Tammsaare näidendit „Kuningal on külm”.

Kundera elutunne on radikaalselt melanhoolne. Midagi taolist adusin Indrek Hirve koondteosele järelsõna kirjutades. Küllap see sobibki neile, kes juba on sellises olekus, st see ei ole midagi, mida omaks võtta, see on kohanemise tulemus.

Risti vastupidises suunas läks D.H. Lawrence, kes ütles, et kogu kuri, mis maailmas eksteerib, tuleb seksi represseerimisest. Ta jälestas kristlust, jälestas Freudi, jälestas kõike, mis keelas kuidagi kahe genitaali kohtumist. Isegi masturbeerimist pidas seetõttu patuks – see on ju kadetsemine, mittejagamine. Iroonilisel kombel ei sallinud ta ka pornograafiat – genitaalitsemist vaimus, mitte lihas! – aga sellena tajuti ta mahukat loomingut eelisjärjekorras. Dostojevski sai talt sildi ugly perversity, sest suur psühholoog oli näinud sadismi algeid seal, kus seda poleks tohtinud.

Midagi kiiduväärset polnud ka ajastu suurkujudes, näiteks Gide’is või Joyce’is, nende intiimsuseni tunnetatud jälestuses inimliha vastu.

(Muidugi ka tülgastusest võib joovastuda, kui see piisavalt suureks paisutada. Kas ei ole reetlikku sugulust Tumeda Ajastu ekstaatilises suudluses pidalitõbisele ja Jean Genet’ roojaga  segunevas spermas?).

Lawrence kirjutas raevus, tigeduses, valudes, tohutus moraalses nõudlikkuses. Ta kirjutas ühte suurt soovunelmat. Küsimus, mis saatis teda hauani, oli: Why were we crucified into sex?

Loomutüübile omaselt ei sallinud ta mingit kergemeelsust seksi osas, see oli püha ja püha on põhjani tõsimeelne.

Ühe sünteesi pakkus ka Novalis, helesinise igatsuse filosoofiasse valaja:

„Maailmas saame kohata ainult ühte templit ja selleks on inimkeha. Pühamat sellest kujust pole midagi.[...] Inimese ihu käega kombates puudutatakse taevast.”

Novalis adus vaistlikult, mida tuleb teha, et inimihu pühadus säiliks – sellest tuleb eemale hoida. Pühadust ei saa/ei tohi puutuda. Kaisus peeretav pühadus lihtsalt ei toimi. (Lawrence sellist teotust ei andestaks!).

Lawrence pidas genitaalide ühendust suurimaks võimalikuks kontaktiks, mis inimesel võimalik saavutada. Ometi võib leida tema tuntuimast raamatust ka tõdemuse, et elu pole muud kui uni või raev mõne tarandiku sees. Ei pea olema suur pornohuviline, et viimases ära tunda mehelik seksuaalsus – raev tarandiku sees. See, mille von Trier inkrimineeris ka oma kangelannale.

„Sõnatu stseen, kus kitsaste olude ja paratamatuse tõttu pole muid, emotsionaalsemaid ja kõnekamaid kommunikatsioonivahendeid viimseks hüvastijätuks kui pilk, mis on suunatud sõbra silmadesse.”

Kas sõbra pilk pole rohkem? Seal rohkem kohal. Ligimene ja paralleelisend, mitte Jumala kõrv või mehaanilise Erose lelu.

Või sõna. Kas mõttekaaslase sõnas pole suurem lohutus? „Seda raamatut mõistab ainult see, kes on muusika saatuse kui lahtise haava käes kannatanud” – see mõjub nagu patsutus õlale.

*

„Enamik mehi tunneb lähedust ka sportides või sporti vaadates. Miljonite aastate pikkuse loomade jälitamise, sissepiiramise ja tapmise kogemuse tõttu on mehed ruumiliselt sageli võimekamad kui naised. See intelligentsuse vorm on seotud meessuguhormoon testosterooniga. Niisiis, kui naine läheb mehega suusatama, mägedesse ronima, elab temaga kaasa tennisele või jalgpallile, võib mees tunda tema vastu erilist külgetõmmet.
Naised aga tunnevad meeletut lähedust, kui saavad nelja silma all rääkida. Nad istuvad üksteisele lähemale kui mehed ja vaatavad partnerile otse silma. Keeleteadlane Deborah Tannen nimetab seda „kinnistavaks pilguks””

Eros pole ainus mõnitaja.

*

„Kristlik optimism põhineb aga faktil, et me ei sobi siia maailma. Olin üritanud olla õnnelik, öeldes, et inimene on loom nagu iga teinegi, kes Jumalalt igapäevast toitu ootab. Aga nüüd olin ma tõeliselt õnnelik, sest sain aru, et inimene on koletis. Mul oli olnud õigus, kui olin tundnud, et kõik on nii veider, sest ma ise olin ühtaegu halvem ja parem kui kõik muu.[...] Tänapäeva filosoofid kordasid mulle ikka ja jälle, et ma olen õiges kohas, ja ma tundsin isegi sellega nõustudes masendust. Nüüd aga kuulsin, et olen vales kohas, ja mu hing laulis rõõmust nagu lind kevadel,”

kirjutas tema, kes ütles seksi kohta kuldsed sõnad – asend naeruväärne, mõnu üürike, tagajärjed kohutavad.

*

"Härra Hamil, miks te ei vasta?"
"Sa oled üpris noor ja kui ollakse väga noor, siis on asju, mida on parem mitte teada."
"Härra Hamil, kas saab elada ilma armastuseta?"

"Jah," ütles ta ja langetas pea, nagu olnuks tal häbi.

Käthe Kollwitz

"Tema sõber ja kaaslane eluks kõlbmatutes oludes, vaakumis, saab teha ainult seda, et saadab pilguga igavesse pimedusse kaugenevat sõpra."

See tõi meelde ühe luuletuse ateismist.

Planeet tiirleb ümber tähe.

Palju elusat on elanud surnuks sellel planeedil. .

Planeet on kaetud surnuks elatud kehade mädaga. See on segunenud kivipuruga.

Planeet on sellega kaetud ja selles vingerdavad väikesed soolikad.

Need tulevad pinnale, kui vihma sajab, sest soolikad ei saa hingata, kui põrm sajab vett täis.

Põrmus on palju väikesi soolikaid.

Põrm on vihmast märg. Planeet on sellega kaetud ja tiirleb paratamatult ümber tähe. Täht on kuum ja paneb niiske põrmu kobrutama.

            Osad keerised kasvavad luid täis ja peksavad üksteist nukkidega. Planeet tiirutab ümber tähe ja ei tee sellest välja.

            Miski ei tee.

Nad peksavad üksteist nukkidega ja vajuvad siis jälle tagasi. Väikesed soolikad vingerdavad neist läbi.

            Tekivad uued keerised, sest tähe soojus paneb niiske põrmu kobrutama.

Osad keerised kasvavad luid täis, peksavad üksteist nukkidega ja vajuvad siis jälle tagasi.

Tõusevad uued. Peksavad.

Keeristel on valus olla.

Peksavad.

Tõusevad ja vajuvad, sest täht soojendab.

Sinagi oled luid täis.

Täht soojendab meid.

Ma armastan Sind.

Täht soojendab niisket korjusemäda. Planeet on sellega kaetud.

See kobrutab.

Osad keerised kasvavad luid täis ja kestavad pisut kauem.

Nad peksavad üksteist nukkidega ja vajuvad siis tagasi.

Väikesed soolikad vingerdavad neist läbi ja mädanevad siis isegi.

Täht soojendab ja tõusevad uued.

Nad ei taha tõusta. Peksavad üksteist nukkidega ja vajuvad tagasi.

Täht lihtsalt soojendas ja planeet hakkas kobrutama.

Nad ei taha vaibuda. Peksavad üksteist nukkidega ja vajuvad tagasi.

Ka meie kasvasime luid täis.

Saab hoida ümbert.

Ikkagi vajume tagasi.

Ma armastan Sind.

Täht soojendab. Planeet on korjusemädaga kaetud.

Keerised vingerdavad sellest läbi.

Osad kasvavad luid täis ja peksavad üksteist nukkidega.

Täht soojendab ja planeet lihtsalt tiirleb.

Täht soojendab ja planeet keeb soolikaid täis.

Mõned soolikad küsivad, miks kerkisime?

Täht ei vasta.

Keegi ei vasta.

Täht soojendab.

Ma armastan Sind.