Antropoloogi vaevu

,
.
.
.
.
„Islamiäärmuslased, kes usuvad, et enesetapu-pommirünnak tagab märtristaatuse, ootavad teispoolsuses tasu vastavalt sellele, mis on kirjas koraanis. Islami pühakirja kohaselt pälvib meessoost märter tasuks ohvriks toodud elu eest paradiisis 72 neitsit.
[...]
Moslemiõpetlaste sõnul saavad naismärtrid paradiisis kokku oma abikaasaga. Kui naisel on elu jooksul olnud mitu meest, võib ta nende hulgast igaveseks paradiislikuks elukaaslaseks valida kõige parema.
Usukommentaatorid teatavad, et paradiis muudab naismärtrid kauniks ja õnnelikuks ning võimaldab naudingut ainult ühe mehega kokku elamisest. Peale selle kergitab maises elus üles näidatud pühendumus Allahile nad taevastest neitsitest kõrgemale positsioonile, mistõttu nende abikaasade truudus ei murdu iialgi“
mainiti hiljuti seoses äsjaste terrorirünnakutega.
.
.
.
See loogika on väga tuttav. Selektsionistide-algeenikute metafüüsika/mütoloogia tundub kaunis sarnane. Isane tahab võimalikult palju puhtaid anumaid, kuhu oma geenid kestmiseks pista, ja emane tahab väärtuslikku toiduhankijat enese juures hoida.
.
.
Jaan Kaplinski mõtiskles ka hiljuti oma blogis, et „I am more and more convinced that religion, especially the big monotheistic religions, and especially the Islam among them, are well engineered devices that help human males to guarantee the survival and successful and exclusive transmission of their genes.“
.
.
Mäletan, et ise kirjutasin ka 5-6 aastat tagasi sellel teemal ühe teoloogia aine raames essee. Et VT tundub teatavat sorti sigimis-ökonoomia.
Eriti kummastav tundus see Richard Dawkinsi algeeniaga kõrvutades. On teine võitlevast ateimist hoolimata päris pesueht vanatestamentlane, kuulutab iseka geeni deemonlikku väge, mille ees põrmlane on nagu rohi päikese käes, tuleb aeg ja närbub, kui on õnnistust, saab ohtralt järglasi, mees ei tohi oma ihuvilja naisele keelata ja naine peab lapsi (valuga) ilmale tooma ning isendi rõõmust ja murest, palveist ja needmisist see vägi ei huvitu... isekas geen ei kuule ega näe, ta on vägi, mis kulgeb, sunnib ihusid sigima ja saama järglasi.
.
.
.
Tautoloog Unesnõiduja kurdab vahel ikka, et temast head antropoloogi ei saa, sest tal pole piisavalt jaksu iga viimastki idiootsust neutraalse ja leebe huviga võtta.
.
.
Ega see väga kerge pole küll.
.
.
Helen Fisher on küll hea antropoloog, kas nüüd just „üks Ameerika Ühendriikide väljapaistvamaid“, aga hea kindlasti. Tema jälgib inimkombeid enam kui leebelt, ta rõõmustab iga oma avastuse ja üldistuse üle, milline see ka ei oleks.
.
.
Tema uurimus romantilise armastuse olemusest ja keemiast võbeleb samuti eelkirjeldatute vaimus.
.
.
„Mees seisab vastamisi märkimisväärse riskiga, kui talle sarved tehakse – ta võib kulutada äärmiselt palju aega ja energiat teise mehe DNA-ga lapse kasvatamisele. [...] Kui mehed kardavad petetud saada, siis naised kardavad hülgamist – nii emotsionaalset kui rahalist. Seega, kui suhe hakkab kokku varisema, otsivad naised võimalusi takistusest üle saamiseks. Naised vaatavad meestest suurema tõenäosusega läbi sõrmede abikaasa üheöösuhetele või ajutistele seksisuhetele rivaaliga. Kui naine võib muutuda äärmiselt armukadedaks, kui ta teab, et mees kulutab väärtusliku aega ja raha võistleja peale või loob teise naisega tõsist emotsionaalset suhet.
Selline käitumine on loogiline ka Darwini teooriast lähtudes. Miljoneid aastaid vajasid esiemad kaaslasi, kes aitaks järglasi kasvatada. Järelikult on naistel arenenud ajumehhanismid, mis muudavad nad eriti omamishimuliseks olukorras, kus kaaslane ähvardab vähendada ressursse või emotsionaalset tuge või teise pärast suhte lõpetada.“
.
Helen Fisher jõuab „järeldusele“, et „seega on armukadedusel reproduktiivsed eelised.“
[vahemärkus/suure ringi küsimus: millisel tunnusel EI OLE evolutsionistide-algeenikute arust reproduktiivseid eeliseid?]
.
Helen Fisher annab ka päris mitmesugust statistilist empiiriat:
„USA justiitsministeerium kinnitab, et igal aastal jälitatakse enam kui miljonit ameeriklannat (enamasti vanuses 18-39 eluaastat). 59 protsendil juhtudest on jälitajaks poiss-sõber, abikaasa, endine abikaasa või elukaaslane. Iga neljandat neist jälitajad löövad, tõukavad, annavad neile kõrvakiile või ründavad füüsiliselt mõnel muul moel. Viis sõltumatut uurijat kolmelt mandrilt teatavad, et umbes 55-89 protsendil juhtudest muutuvad jälitajad oma endise seksuaalpartneri suhtes vägivaldseks. [...]
Mehed ka peksavad. Kolmandik kõikidest kiirabiteenustest vajavatest ameeriklannadest, üks neljast enesetappu üritavast naisest ja umbes 20 protsenti sünnituseelset hooldust soovivatest rasedatest on intiimpartneri käest peksa saanud. [...] Naistevastase vägivalla levinuim põhjus kogu maailmas on omamisiha.
[...]
Ja mehed ka tapavad. Umbes 32 protsenti kõikidest mõrvatud naistest Ameerika Ühendriikides sureb oma abikaasa, endise abikaasa, poiss-sõbra või endise poiss-sõbra käe läbi. Tegelikult usuvad eksperdid, et see näitaja võib ulatuda isegi 50-70 protsendini.
[...]
Olukorda, kus mees valvab, et rivaalid tema paarilist üle ei lööks või naine meest ei hülgaks, on soositud ajalooliselt paljudes ühiskondades. Inglise tavaõigus pidas abielu rikkunud naise tapmist mõistetavaks või isegi õigustatuks, kui seda oli tehtud kirehoos. Armukadeda abielumehe sooritatud mõrv andestati või seda ignoreeriti nii Euroopa, Aasia, Aafrika, Melaneesia kui ka Ameerika indiaanlaste õigussüsteemis. Kuni 1970. aastateni oli mitmes Ameerika Ühendriikide osariigis abielu rikkunud naise tapmine seaduslik tegevus.“
.
Eriti tähelepanuväärne on see, millise lausega võtab see (nais!)anrtopoloog kokku need leheküljed õõvastavat statistikat:
„Kogu selle vägivalla taga peitub meeste ürgne tung kaitsta end sarvede saamise eest ja hoida anumat [Sic!], mis võib kanda tema DNA-d.“
.
.
Ta on väga professionaalne antropoloog, kahtlemata.
[Ühtlasi väga huvitav antropoloogiline objekt...]
.
.
Terve raamatu tonaalsus on väga helge, ohtrate tsitaatidega romantilistelt poeetidelt ja puha.
.
„Kuid armastus ongi mäng, ainus looduse mäng. Enam-vähem kõik olendid meie planeedil mängivad seda mängu ja mõtlevad alateadlikult välja erinevaid skeeme, et oma DNA homsesse edasi viia. Loodus loeb punkte laste arvu järgi.“
.
.
Ah, et sellised maailmapildid, sellised põnevad kultuurimustrid siis, põnev-põnev..
.
.
.
.
.
Väga hea test- ja treeningmaterjal algajale (nais)antropoloogile on nt Kamille Saabre raamat „Mu kuninganna“, eriti selle algus. Seal tehakse parajasti peategelase õele, kes hakkab abielluma, iluprotseduure, sest „naine peab olema sile, karvatu ja pehme. Pehmuse pärast ei olnud ma ka kunagi üheski kehalise kasvatuse tunnis käinud.
[...]
Viimased kuud on Sara tublisti söönud. Tal on pidev mure, et ta on tulevase mehe jaoks liiga kondine. Kahjuks kasvab tal küll ainult kõht, mitte põsed ja rinnad nagu ta loodab. Ebaproportsionaalselt kosudes meenutab ta juba lapseootel naist. [...] Vanem õde kandis enne pulmi kolme rinnahoidjat üksteise otsas, et kopsakam välja näha. Pulmaööl oli mehe pettumus suur. Pruuti lahti riietades oli ta meeleheitlikult karjatanud: kus rinnad on?“
[...]
Kuulasin Sara oigeid. Mul ei olnud tast kahju. Pigem olin kade, et ta saab juba mehele. Mu mõtted liikusid tasakesi Ahmedile. Võib-olla päästab tema mind piinavast neitsilikkuse tornist. Ma tõesti loodan seda.“
.
Ilupiinad ja kehakompleksid näivad tegelikult õhtumaalaste omadega äraütlemata sarnased.
.
Empaatilist pilgukest jätkub papalegi:
„Ka isa oli välja tulnud. Ta ei paistnud just rõõmsana. Nägin teda jagamas kohustuslikke tervitusi paremale ja vasakule, et kõik tuttavad ja sugulased end teretulnuna tunneksid. Ega mehe elu ka kiita pole. Eriti kui Allah õnnistab kolme tütrega, kes kõik tuleb mehele panna. Ajuti tundus mulle, et isa õlul lasub liig raske koorem. Vastutus meie kõigi heaolu eest. Nüüd olen veel jäänud mina. Siis võib isa kergemini hingata. Isa kohus on tütarde naitumisest täpselt pool kinni maksta. Sinna kuuluvad pulmad ja korteri sisustus. Elamise muetsemine on peigmehe kohus.“
.
.
Kirjanduslikku väärtust sel asjal küll pole, aga milline kummastav helgus ja rõõm oludes, mis õhtumaalasele tunduvad.. khm.. ütleme, erinevad :)
.
.
.
,