Külastades elu

Käisin kontserdil.

Ei, pigem jandil. Rökk-öökeril.
„Jura“. Vokaalid paigutusid õigesti.
Ammu pole end nii kompleksselt halvasti tundnud.

Kuulates rahulolevaid naerupahvakuid ja aplodeerima kippuvaid käsi, tundsin end veel ekstra-halvasti. Tundsin ennast halvasti selle pärast, et end halvasti tundsin.

Kõigele lisaks.
Anti-katarsis.

P kutsus.
See oli tore. P teeb toredaks see, et ta on ka surnud ja seega pole ohtlik.
Ja meil on paljus samad arusaamad.

Primitiivsus ei tekita temas protesteerivat võitlusvaimu, vaid kurvastust ja resignatsiooni.
Harvem viitsib põlata, kui energiat on rohkem.
Ka mina.

Tükk läks hinge.
Midagi vastikut, odavat, räpast ja lamedat.

Ootused olid teised.
Harvad piisad. Soe õhk.
Võiks ju..

Lamedus, lamedus, lamedus..

Lugu ei olnud. Sisu ei olnud. Sõnumit ei olnud. Sügavust ei olnud.

Karakterite psühholoogia äärmiselt primitiivne, enamasti mõne üksiku tunnuse igavene kordamine. Püsiv paroodia.

Rannapi maneerid olid kui vana nali, mida muudkui korratakse ja korratakse.
Ka Alendri seljajäikus.

Naised pidasid oma funktsiooni hästi välja. Naine tähendab õhkavat imetlusnaeratust, kusjuures nii õhe kui imetlus on puht-fertiilsed ja emasloomalikud. Teiseks funktsiooniks on evida rindu. Ka sellega saadi suurepäraselt hakkama.

Sellist ihule apelleerimist on filmis kuidagi kergem taluda. Film ei tungi niimoodi peale. Teater on liiga vahetu.
Tundsin ennast määrituna, räpasena.
Häiriv dionüüsoslikkus. Väga häiriv dionüüsoslikkus.

Ja lisaks see, et mina, just mina olen seal vale.
Mina olen vales kohas.
Mida ma ronin nende juurde. See on ju nende üritus.
Ronin ja krimpsutan nägu. Tahan ära.

See on ju vahetutele inimestele.
Inimestele, kes ei tõlgenda.
Inimestele, kes suudavad sisse elada.

Oleks laval olnud kas või ükski inimene, kelles midagi imetleda.
Peale kehade. Hääle.

Ma olen inimene, mitte loom!

Nägin laval loomakarja. Vahetut, reageerivat ja instinktiivset.
Psühholoogilist ja kõlbelist nulltasandit.
Mitte midagi, mida imetelda.
Ometigi on seda nii vaja.
Kas või illusiooni.

Balzac ja Zola.

Hakkasin Biblioteka dlja tštenija lugejaks (vilets raamatukogu), võtsin Zola, sest olen viimastel aastatel Euroopa kirjandusest kohutavalt vähe hoolinud, ja kujuta ette: hädavaevu suudan lugeda, niisugune jälkus.
Kirjutas aastal 1876 oma naisele tema, kes kirjutas, et ilu päästab maailma.

Tema ei mõelnud pinnalist ilu.
Ilu, millest rääkis tema, oli kõlbeline ja aateline.
Hinge ja vaimu ilu. Dionüüsoslik püherdamine on räpane ja kole.
Palju ilu hävitas see tükk.
On lugusid, mis ei kõla enam kunagi mu jaoks enam puhtalt.
Kurb.