Kaugelt ööde täpid ei paista

Aeg ei rõhugi enam.

See on muutunud nii totraks, et ma ei pea isegi enam end välja lülitama.
Kõik, millest koosnen, lülitub ise.

Vaatan aknast ja sellest on küll.

Piisad.
Piisad üksteise järel.

Isegi nutma ei pea ma enam ise.

Kus me nutame?
Mille peale me nutame?

Kunas nutsid Sina viimati, mu kaunis, kaunis hing?
Miks Sa nutsid?

Ma nutan väljamõeldiste kohal, virgus kord Puškin.
Nuttis.

Nutame.

Raamatu kohal.

Luuletuse kohal.

Teatris.

Kinos.

Filmi vaadates.

Aga päris elus?

Päriselu on liiga labane, et minna poeedile hinge. See pole piisavalt peen.
Järjekordne pommiplahvatus kuskil.
Orkaan see ja see tappis nii palju inimesi seal ja seal.
Nii palju hukkunuid Gruusias.

Igapäevane foon.

Ema käis mul jälle külas.
Arglikult ja vabandavalt nagu ikka.

Poetasin tema pärast pisara.
Ei, valetan. Enda pärast.

Mul oli kahju, et ma jälle temaga nii tõredalt ja tõrjuvalt käitusin.

Lavastasin end hiljem nuuksuvaks kaunishingeks veiniklaasi taha, et selle vaatepildi tragöödiline ilu kataks kinni mu tegeliku käitumise kurjuse.

Tragöödia aitab meil olla julm.

Kui kaastunne ja süü hakkab meid liialt rõhuma, siis tuleb võtta lahtistit.
Näiteks üks kurblik film.
„Titanic“ sobib hästi.

Leonardo rohelised hingepeeglid, mis armastust igavikku kirjutades jäisesse sügavikku kaovad, mu pisarad, see ilu, kas see ei lunasta mu argitüranniate ja igapäevanähvakute katkematut
tõpruspraktikat?
Ikka.

Või üks suurepärane lavastus.

Mürkivõtva armastaja huuled saavad mu kaastunde, mitte mu ema, no pardon, ikka peenust ja nüansitaju!

Või see tüütu joodikust naaber, kes ise on oma tervise ära joonud.

JÄTKE MIND RAHULE!!!

Ma olen eneseküllane.
Loov esteet.

Ainuüksi see, kui kaunilt ja hõrgult, kui kaasakiskuvalt kirjutan ma oma pihtimusi, lunastab mu süü.

Kui ma nutan, siis mitte oma süüst, vaid oma süü tundmise ja väljendamise ilust.

Ma tunnen oma süüd nii kaunilt ja nüansirikkalt, et pisarad hakkavad iseenesest jooksma.
Puhastav enesedramaturgia on universaalne indulgents.

Pinnaline ilu.

Sellepärast ongi nii suur osa loovisikuid reaalsuses tõelised tõprad.

Lähedaste pisaratest ja verepiiskadest teevad nende pikad ja peened, tundlikud valged sõrmed endale pärlikeesid.

Pilk poetiseerib.
Meel poetiseerib.

Ohvergi nutab selle käeviipe graatsilisusest, mis ta selga hõbedase tera lööb. Teral on elevadiluust nikerdatud käepide.
(Nikerdatud elevandiluust peaga paberinuga nähes tunneme nostalgilist pitsitust kadunud aristokraatia järele, tunneme hardust ja austust, isegi nukrust.. aga mitte elevandi pärast, kes selle hamba pärast tapeti, eks.)

Aga isegi poeedid kasvavad.
Ja neist võivad saada suurekasvulised himurad ja alkoholilembesed tõprad, kes kõrvalseisjate närvidest omale igavikulist võrkkiike punuvad; võtab vahing su luud ja kõõlused, et oma Nimele väärikas monument erekteerida.

Inimene igatseb ilu.
Ilule ei tohi lähedale minna. Liiga palju oigeid võib kosta läbi, vere kirbe hais rikub loojangupunase maalil.

Inimene igatseb joovastust – seda kõige enesekesksemat tunnet. Muud maailma pole siis olemas.

Taj Mahali suurejooneline lumm ei lase meil meelde tulla nende meistrite käsi, mis maha raiuti, et nad enam rohkem ei looks. Konkurentsi Armastuse mälestusele.

Ilu nõuab ohvreid ja loomine on Inimese ülim siht, eks..

Lõin, lõin..