Meie igapäevast kurjust..

,

„Esiteks mõtlesin ma ühel päeval oma täiesti hüpoteetilisi ja vaid õrnalt (momenditi) torkivaid šansse kätel kiigutades, kuidas saaks end siduda inimesega, kes elab pidevas uimastatuses. Ainult siis, kui oled ka ise ära. Ma ei näe võimalust armastada kahes paralleelses dimensioonis, elada kõrvuti kaines ja purjusolekus. Kas see pole mitte küsimus, do you take the red or the blue pill? Kas sa suudad ja tahad olla maatriksis, ilma et tekiks kunagi küsimust, kas selles maailmas pole mitte olemuslikku viga: see ei ole päris.“

Vastus sellele küsimusele pole teoreetiline ja on vähem väljaarvutatav kui meile (eriti minusugustele inimestele) meeldiks. Inimene on sedaviisi loodud, et ta ei püsi pidevas uimastuses. Nii nagu ei ole võimalik kõhtu lõplikult täis süüa, pole võimalik end pidevas joobes hoida. On neid, kes seda üritavad (narkomaanid, alkohoolikud, ..), aga nende elu muutub peagi üpris põrgulikuks. Pole võimalik ka 70 aastat kestev orgasm (cosmo-kultuuri varjatud püüdlus), ega muusika, mis viikski sind maailmast ära, lõplikult (kauaks viib Jose Gonzalez maailmast ära? Mitu minutit igavikku?).

Ma kardan küll, noogutas Bernard. Et me olemegi oma elu sees, mitte ei teosta seda väljast. Teie vanuses ma muidugi nii ei arvanud, mis maksis end lõpuks kurjasti kätte, nagu teate.
Aga sedasi peaks meie elus olema ju hulga vähem probleeme? ei jäänud Hector ikka päriselt nõusse. Me võiksime elada ilma selle üle arutlemata, ilma piinlemata nii-öelda.
Võiksime, nõustus Bernard, kuid ei suuda. See asetabki meid loomadest kõrgemale.
(See, et Rein Raud ei kasuta jutumärke, häirib mind ikka märksa rohkem, kui mulle meeldiks.)

Religioon (pühapäevane kiriku(muusikas)käik) annab meile puhkust moraalsusest (moral holiday), vaba tööpäeva kõlbelisest suhtumisest maailma, kirjutas William James pisut pärast Dostojevski surma ja Nietzsche hullumist. See on joovastuses, muusikas, psühholoogilises lahkumises maailmast, see on kosutav hetk, mil oleme kaotanud kõlbelise suhte maailma, meilt on korraks võetud rist, mida iga mees peab kandma, sest olla kristlane, tähendab tunda häbi isegi selle kannatuse eest, mis pole meie põhjustatud, rääkimata sellest, mis on meie põhjustatud st meie süü; inimese hing on kristlane, ütleb Dostojevski. Liigne kaastunne tapab, hüüatas Nietzsche ja Musil paneb kirjandusliku-Nietzsche, kompromissitu muusiku (Clarisse "Omadusteta mehes") karjatama oma pehmevõitu iseloomuga heliloojast abikaasale: „Sul on liiga palju südametunnistust; kunstnik võib kirjutada head muusikat ainult ilma südametunnistuseta!“
Nietzsche ei suutnud Wagnerile andestada, et tema elujõust mäslevasse muusikasse sugenes kaastunne. Nietzsche kirjutas raevuka vastukirja kristlusele kui kaastundeusundile ning varises paar kuud hiljem tänaval närvivapustusega kokku, sest ta, ecce homo!, ei suutnud välja kannatada vaatepilti hobust peksvast kutsarist.
Me võiksime elada ilma selle üle arutlemata, ilma piinlemata nii-öelda.
Võiksime, nõustus Bernard, kuid ei suuda. See asetabki meid loomadest kõrgemale.

,
Kuidas kuidas kunst (teater, muusika ..) toimib?
„Nii nagu teatris tühistab kodanliku tõrke kuriteo ees suur kunstlik tunne“ (Musil). Suur kunstlik tunne tühistab kodanliku tõrke kuriteo ees, „tõeline kunstnik ei tohi minna kompromissidele“, jaatab Vahing Undi vastuseisu Ain Kaalepi (ametlikult ja avalikult kristlane) üleskutsele huvituda ka oma laste käekäigust.

,

"Kunstiline põnevus oli Mati Undi eetiline imperatiiv, loomiskirg eetiline selgroog. See oli silmist paistev iseära, millega ta kolleege ja õpilasi innustas. Geenius ei saanudki endale lubada vargamäelikku karakterit ja kodanlikku moraali," koogutab takka ka romantik-hedonist Kalev Kesküla.

,

(Miks on ka tänapäeval meestest vähem geniaalseid naisloojaid? Sest see empaatiline tõug ei suuda ju olla piisava järjepidevusega hoolimatu ja sadistik!... Ma isegi tunnen, et ka minu teine sadismi ja hoolimatuse ressurss - noorus - hakkab ohtlikult kokku kuivama! Praegu veel on.)

,
Kas inimest võib vägistada, tappa? „Oo jaa!, kui seda piisavalt ilusalt teha,“ vastab nii heliloojana alustanud (teoreetik!-)Nietzsche kui maalijana alustanud Hitler. Tõeline looja ei saa endale lubada vargamäelikku karakterit ja kodanlikku moraali (nagu truudus, hoolivus, kindlus, vastutuse võtmine ja laste eest hoolitsemine ..)
,
„Nietzsche barbaarsuseülistus . . . reedab teatavat naabrust, mille üle meil on igati põhjust järele mõelda: nimelt estetismi ja barbaarsuse naabrust,“ hoiatab Thomas Mann.
Teatakse Dostojevski maksiimi, et ilu päästab maailma, aga ei teata, et Dostojevski pidas silmas ideaali ilu: pole midagi ilusamat kaastundest, truudusest ja hoolimisest, Kristusest, ütles Dostojevski.

,

,

„Aga kõige rohkem hämmastas mind see, et daam minu kõrval ulus kogu selle neetud filmi ajal. Mida totramaks asi läks, seda ägedamalt ta ulus. Oleks võinud arvata, et ta oli hirmus heasüdamlik, aga ma istusin ta kõrval ja nägin ta head südant. Tal oli kaasas väike poisike, sellel hakkas surmigav ja ta tahtis klosetti minna, aga daam ei viinud teda. Ta ütles, et poiss istuks paigal ja käituks viisakalt. Hundil oleks ka parem süda. Jälgige neid inimesi, kes maotuid filme vaadates endal silmad peast välja nutavad — üheksal juhul kümnest on nad alatud ja kivise südamega tüübid,“ näeb Holden Caulfield läbi kunsti (teater-muusika-kino) ühiskondliku funktsiooni — aidata tundlikumatel inimestel olla julm — ning peab oma moraalset pahameelt piisavaks tõenduseks oma igakülgsest moraalsest üleolekust. Kõik tema käitumispraktikad on täiesti hoolimatud ja tõpralikud. Holden Caulfield esindab kurjuse teist tüüpjuhtu, mis on noorte idealistide hulgas valdav — oma sattumuslikesse ideaalidesse armunud nooruse eneseimetust: ta on tõbras, kes ei märka oma kurjust, sest ta on lummatud oma kannatuste õilsusest, oma ülev-vigisevast sisemonoloogist.
,

,
Mina esindan siin kurjuse kolmandat tüüpjuhtu — illusioonide purustamise sadistlikku mõnu. Mmm..

,

,