, kellele kirjavead on hingevead.

"

[...]

Mäletan, et kiivaimalt kaitsesin just oma sõnalist süütust. Seni, kuni ma pole öelnud seda kolme sõna, on mu hing puhas ja süütu, ütlesin ma endal tundsin ma. Tõepoolest, selle süütuse kaotamine oli tunnetuslikult radikaalseim pöördumatus.

See näitab kui tugev on igapäevapraktikas sõna maagiline toime ka tänapäeval.

Kirjutamine lubab teil vabalt kõnelda oma mõtetest. Muidugi programmeerib aju igasugust kõnet ja nii on see allutatud sisemise kõrva järelvalvele: see, mida me oma mõteteks nimetame, koosneb enamjaolt vaikivast kõnest. Aga üksnes väike osa sellest, mille üle me mõtiskleme, toimub tegelikult isikutevahelise suhtlusaktina, nagu „A räägib B-le X-ist“, ehkki isiksusesisesed suhtlusaktid (mõtisklused) võivad potentsiaalselt olla vägagi tähtsad.

Päris mitmetel põhjustel ei leia need mõtisklused teed kuuldavusväljale. Võib-olla ei olnud antud hetkel kuulajat käepärast ja läbi pea libisevat mõtet on raske tuleviku tarbeks tallele panna. Võib-olla tsenseeris neid mõtteid Freudi postuleeritud viisil mingi sisemine mehhanism; võib-olla oli kuulaja võimupositsioonil, vaenulik, tüdinud või — nagu enamik meist — lihtsalt hõivatud omaenese probleemidega ja seetõttu küll valmis astuma vastastikku huvipakkuvasse vestlusse ühistel alustel, kuid tõrges kuulama monoloogi, teise inimese mõtete halastamatut ekspositsiooni, välja arvatud ehk teatavatel sotsiaalsetel asjaoludel nagu kohtuasi, matusekõne, pulmakõne või palve jumala poole.

Kirjutamine annab meile aga võimaluse pidada just niisugust monoloogi, mida suuline suhtlus pahatihti takistab. See võimaldab inimesel „väljendada“ oma mõtteid pikalt ja laialt, ilma et keegi vahele segaks; teha parandusi või tõmmata maha ja järgida sobivat vormelit.

Jack Goody Metsiku mõtlemise kodustamine

Jack Goody keskendub oma antropoloogia klassikasse kuuluvas uurimuses (The Domestication of the Savage Mind 1977, e.k. 2005 Varrak) eelkõige mõtlemise muutumusele seoses kirja kasutuselevõtuga. „Kirjutamisel on kaks põhifunktsiooni. Esiteks salvestusfunktsioon, mis võimaldab kommunikeerida ajas ja ruumis ning annab inimese käsutusse märkimis-, mälutehnilise ja talletamisvahendi,“ siis teine funktsioon, „mis kannab keele kõrvaga kuuldavast sfäärist üle visuaalsesse valdkonda ning võimaldab teist liiki uurimist — mitte üksnes lausete, vaid ka üksikute sõnade ümberjärjestamist ja selitamist.“ Lisandub veel dekontekstualiseerimisprotsess. Ta demonstreerib põhjalikult ja veenvalt, et veelahe, mis jookseb nn tsiviliseeritud ja tsiviliseerimata inimeste vahel, pole miski muu kui kirjalikkus. Teaduslik-analüütiline mõtlemine eeldab kirja.

„Kes veel peale paadunud akadeemiku loeks raamatut samamoodi, nagu kuulab kõnet? Kes veel peale kaasaja kõige avangardsemate näitekirjanike üritaks kirjutada samamoodi, nagu nad räägivad?*

Selge, et keele mõistmine peab neis kahes eri olukorras, suulises ja kirjalikus, toimuma erinevalt. Kirjutatud keel ei ole lihtsalt suulise keele visuaalne esitus, nagu nägime juba nimistute puhul. Mõned inimesed veedavad kirjaliku keele seltsis rohkem aega kui kõneldava keelega. Rääkimata selle mõjust nende isiksusele (niisugune andumine isiksusesisesele kommunikatsioonile jätab kahtlemata psyche’le oma jälje)“

Jätab jah. Ja ainult selle jäljega on romantiline psyche —romantiline mõttelaad ja romantiline tundmus — võimalik.

*Goody esitas selle retoorilise küsimuse aastal 1977. Nüüd on meil MSN ja kas meid, romantikuid, ei vihasta selle kombelõtvus („kirjutada samamoodi nagu rääkida!?“) Romantik on õigekirja suhtes range ja pedantne, sest kirjaviga tähendab talle hingeviga.

Kirjalikkus ja tehnoloogia, mida hetkel kasutan, võimaldavad mul mugavalt teha järgmise retsiteerimise:

„Kirjutamine lubab teil vabalt kõnelda oma mõtetest tunnetest. [...] Kirjutamine annab meile võimaluse pidada just niisugust monoloogi, mida suuline suhtlus pahatihti takistab. See võimaldab inimesel „väljendada“ oma mõtteid tundeid pikalt ja laialt, ilma et keegi vahele segaks; teha parandusi või tõmmata maha ja järgida sobivat vormelit.“

Kui lisada siia veel üks reaalne tingimus, nimelt piisav ajaline ja materiaalne ressurss, siis julgeksin öelda, et ongi eksplitseeritud romantilise tundmustiku genees. Toona vastas tingimustele aristokraatia, tänapäeval õppiv noorus. Niisiis, tingimusteks on: kirjaoskus, nii ajaline kui ruumiline võimalus eralduda üksindusse (oma tuba, nurgake) ja vabastatus kõhumurest ja murest oma ulualuse pärast*.

Siin on veel näha ka see, et monoloogilisus on romantilistesse tunnetesse sõna otseses mõttes sisse kirjutatud (see on vist esimene kord, kui väljendit „sõna otseses mõttes“ kasutatakse sõna otseses mõttes.)

*Romantiliste tunnete jõude elavast aristokraatiast oleme pärinud ka lisapõlgust raha vastu.„Oli aeg, kus ma uskusin, et armastus lahendab kord kõik ja see on ainus asi, mida tasub taotleda. Kõik muu oli selle aina käest libiseva eesmärgi kõrval täiesti tühine. Raha või mitte raha. Mis mul rahast, kui mul pole armastust niikuinii,“ nostalgitseb Nigov oma noorust ehk aega, mil alamklass tegi füüsilist tööd ja aristokraatiale jäid ballid ja teater, salongielu ja õukonnaintriigid. Seepärast lajatab ka majanduslangus nii rängalt me võimele omada romantilisi tundmusi ja ekstrapolatsioone — armastajate klass raha pärast ei muretse, see on talupoegade ja töölisklassi rida. Jõudeelu meelelahutusest pärinevad ka tunnused, mille järgi õigeid tundeid tuvastada: teatrist pärinevad üliekspressiivsed tunded, üleelusuuruse võimendatud miimika ja žestikulatsioon, dramaatilisus ja puhangulisus. Tänapäeva tundeellu sugeneb üha enam filmikunsti. Ideaaliks saab „elu nagu filmis“.

Vaid kirjalikkus ja jõudeaeg annavad võimaluse arendada välja romantiku nüansirohke tundemaailm. Aga see ajaline kinnihoitus, mis selle võimaldab, võimaldab ka distantseerumise ja analüütilise lähenemise, mis, nagu Jack Goody osutab, on teaduslikkuse eeldus. Analüütilisus on kirjalikkuse kõrvalnähe. Tundub, et on üpris paratamatu, et meedium, mis võimaldab romantismi tunderikkuse, hakkab ükshetk sellele ise vastu töötama.

„Üht kõige silmatorkavamat motiivi teoses Ülestähendusi põranda alt võiks nimetada „teadvustamisprobleemiks“. See on muide romantismist saadik Euroopa kirjanduse üks keskseid motiive. Inimese tegutsemisvõimetus enesevaatluse tagajärjel ja tunnete võltsiks muutumine sel põhjusel, et oleme neist teadlikud. Ma ei usu, et keegi on kujutanud intellektuaalse enesevaatluse halvavat mõju nii võikalt kui Dostojevski. Prohvetliku läbinägelikkusega, mis on tema kalleim and, on Dostojevski mõistnud, et „teadvustamisprobleem“ pole mitte üksikute ülitundlike mõtlejate eralõbu, vaid aja haigus, mis peab muutuma seda ilmsemaks ja piinarikkamaks, mida arenenum on patsient ja mida kõrgemal tsivilisatsiooni arenguastmel ta on.“

(G. H. von Wright Minerva öökull) See pole juhus, et teadvustamisprobleem muutub keskseks motiiviks just romantismist saadik, sest see on romantismi osa, ja see pole juhus, et kirjandus(likkus)es, sest ka see on romantismi osa.

Jõude elavate aristokraatidena me põlgame tehnoloogiat, seda ketrusmasin Jenny ja pöördsahkadra higihaisust sugupuud, aga nii nagu vürst Mõškini elu muutis pöördumatult kokkupuutumine Nastasja Filippovna pildiga*, nii muutis kord minu elu juhuslik kokkupuutumine roosa suhtlusportaaliga (balli vaste infoajastul) internetileheküljega, millel olid fotod ühest sadu kilomeetreid eemal elavast inimesest koos sellega, mis tema oli sinna juurde kirjutanud. See liblika tiivalöök Amazonase vihmametsas muutis mu elu pöördeliselt ja pöördumatult ning ilma selle vastkoorunud tehnoloogiata poleks olnud see võimalik. Üks hiireklikk.

Do you want save the changes?

*“Imetlusväärne nägu![...] Ah, kui ta oleks hea! Siis oleks kõik päästetud!“ õhkab vürst Mõškin seda pilti nähes. Sellele vastab Tolstoi „Kreutzeri sonaadis“: „kui täielik võib olla meelepete, et ilu on hüve. Ilus naine räägib rumalusi; sa kuulad ja ei märka rumalusi, vaid pead seda tarkuseks. Ta räägib rumalusi, teeb inetuid tegusid, aga sa näed selles midagi armast.[...]“(lk 20). st selline ilu ei ole hea (ega ka otse halb), vaid uinutab meie kõlbelise taju. „Hea, truu ja ilus on küll lahus käinud, neid kolme pole koos veel keegi näinud,“vastab Mõškinile eitavalt ka Shakespeare (sonett nr 105).

Vaadelgem põgusalt mõningaid viise, kuidas kirjutamine võib mõjutada standardiseeritud suulisi vorme. On vist ilmne, kui tugevasti sõltuvad kirjast romaan ja näidend. Draama, narratiiv ja jutlused — need kõik esinevad suulistes kultuurides, kuid nende vorm on radikaalselt erinev. Võtkem draama. Ehkki aristotellikud reeglid seda enam ei ahista, on see ikka veel allutatud paljudele spetsiifilistele korrastusreeglitele, mis eristavad seda suuliste kultuuride rituaali- või mänguvormi valatud dramaatilisest tegevusest. Teksti vajatakse eeskätt keeruka lavastuse kokkuseadmiseks, kindlasti aga ka selle kordamiseks.

Jack Goody Metsiku mõtlemise kodustamine

„Dramaatilisus pole mitte niivõrd mõne sündmuse olemuslik omadus, vaid teatav sündmuste tajumise viis — draama sünnib siis, kui keegi tajub midagi dramaatilisena ja reageerib kogetule emotsionaalselt (erutudes, imestades jne)[...] Draamasid võib näha kõigis kultuurisfäärides, milles on tegu struktureeritud käitumismustrite ja kommunikatiivse interaktsiooniga, kus kujundatakse inimeste arusaamu sotsiaalsete protsesside sisust.

Eristades reaalseid draamasid (nt spordis, tänavarahutustes) ja fiktsionaalseid draamasid (teatris, filmis tsirkuses), peetakse nende põhituuma siiski samaks — draama jäljendab, esitab ja taasesitab emotsionaalselt kõrgendatud intensiivsusega sündmusi.“

Ester Võsu „Kultuur kui draama I“

Romantik hindab väga kõrgelt „emotsionaalselt kõrgendatud intensiivsusega sündmusi“, eks, seega jäljendab, esitab ja taasesitab.

Armastus ja kunst on üsna samad asjad: sööst endast välja. Võimetus tagasi pöörduda tähendaks hullumeelsust. Ja pikendada seda üle lõpu, jääda lavalaudadele tammuma, sulav ja lagunev grimm näol, pomisema partnerile repliike, mis on väljaspool draamat kaotanud mõtte, muutunud naeruväärseks — see on lihtsalt tüütus, kohatus. Aplaus on ära olnud, lumm on haihtunud, ohver on surnust üles tõusnud ja mõrtsukaga käsikäes lavaäärel kummardamas käinud. Sa vaatad seda, kellele oled truudust vandunud, tõeliselt vandunud, muide, mitte mängult, vaid nii kogu südamest, kui üldse veel saab olla... Aga mida see inimene siin mu kõrval veel teeb või mida mina siin teen? Aeg on koju minna.

Anton Nigov Harjutused

Truuduse vandumisega väljendatakse siin lumma, ekstaasi ja tundejoovastuse tugevust (ja ollakse seega siiras), mitte ei vannuta truudust. Nigov ootab tundelt neid ehedus-tunnuseid, millega tavaliselt testitakse ideid. Ja ta pole sugugi üksinda, läbi tema räägib ajastu vaim. Ma pole sugugi kindel, et truudust saab tunda, aga truuduse ideega olen vägagi nakatunud. Küll aga võib muusikas kogeda tunnet, mida võiks kirjeldada kui igavikulise puudutust. Ideeliselt on see vastuoluline, sest igavikku kogetakse... õige lühikest aega.

Kui ma ütlen, et hommikul olin kurb, päeval rõõmus ja nüüd, õhtul, jälle kurb, siis selline tunnistus ei pane kedagi kulmu kortsutama. Kui aga ma ütlen, et hommikul olin kommunist, päeval demokraat ja nüüd, õhtul, jälle kommunist, siis seda loba ei võtaks keegi tõsiselt. Miks? Sest rõõm ja kurbus on tunded, aga kommunism ja demokraatia on ideed. Tunnete puhul on loomulik, et need vahetuvad (sest need ei allu tahtele (muidu ju ei tunneks keegi halbu tundeid)), aga ideede vahetamist ei võta keegi tõsiselt. Kumba kategooriasse läheb truudus? Ideede. Sest idee eheduse mõõduks on kestvus, mitte intensiivsus nagu tunnetel.

„Terve hommikupooliku olin tõeliselt rõõmus.“

„Terve hommikupooliku olin tõeliselt truu.“

„Tõeliselt rõõmus“ tähendab intensiivsust, „tõeliselt truu“ saab viidata ainult ajalisele püsivusele, siin, niiviisi väljatooduna, on see nii ilmne, et viimane lause mõjub lausa anekdootlikult. Vaimukalt. Vaimukus on vaimu, mitte hinge atribuut. Hing ei tunne nalja. (Romantiline) hing võtab armastust (nagu kõike) surmtõsiselt. Siin on hinge ja vaimu radikaalseim erinevus. Ei saa olla hingestatud ja vaimukas korraga.

[...]

Ühiskondlikus plaanis on halb see, et Tõnu Õnnepalu on homoseksuaalne, ja nimelt seetõttu peavad paljud (ja mitte ainult vanema põlvkonna kirjandusinimesed) tema teoseid ja nendes peegelduvat millekski eriomaselt homospetsiifiliseks ja neile jääb märkamata, et ta kirjeldab midagi ajastule väga üldomast, sealhulgas õhtumaise viljatuse ja õnnetu individualismi sümptomeid ja ideelisi juurdumisi.

[...]"

kirjutas ta.

Ja

"Romantiline armastus eeldab (armastus-)kirju, sellepärast romantikud kirjutavad kirju ka nüüd, kui on olemas sootuks muid võimalusi ja NB! — vahetumaid meediume."

Kusjuures, rääkimata mõtlemisest, ka ise tunda on inimesele tüütu ja piinarikas. Sellest ka muusika populaarsus.

,