Homo Faber

Lugesin ja puhatasin paar korda läbi nina, suunurgad tuksatasid ülespoole. See oli mu naerupahvak. Võibolla lapsena naersin valjult raamatu ees. Nüüd on naer jäänud ainult dialoogiliseks, reaktsiooniks, mis on võimalik ainult teise elava inimese kohalolus [seesütl.].

Üksinda ma ei naera. (Ja naer on ainult üks fundamentaalselt dialoogilistest ...)

Vist püha Hieronymose kohta on mingid ülekirjutused tema vägevusest — võimest lugeda vaikselt.

Nüüd on tekstilise teadvuse internaliseeritus valdav.

Blogi, muuseas, pole sugugi ohutu ja lahja isiksusetehnoloogia (muidugi juhul, kui tegu on pihtimuslikkusega).

Koht, kus suunurgad tuksatasid ülespoole, oli järgmine:

„Ta tahtis teada, kas ma olen kurb. Et ma ei tantsinud. Minu meelest on nad lõbusad, nende tänapäeva tantsud, lõbus vaadata, see eksistentsialistlik karglemine, kus igaüks tantsib omaette, viskab omaenda vigureid, väänab omaenda jalgu, vaevatud nagu vappekülmast, ülepea natuke langetõbine, aga lõbus, väga temperamentne, peab ütlema, aga mina seda ei oska.“

„Eksistentsialistlik karglemine“!

!

Oivaline!

Lugesin ka Thomas Manni „Doktor Faustust“. See edeneb vaevaliselt. Väga kange tekst. Suur kirjandus, Kirjandus.

Kas mulle meeldib see raamat?

See küsimus tekitab mus kimbatust. Raske lugeda, pikad laused, keerulised konstruktsioonid, nõuab suurt keskendumist. See on väga hea raamat, suur raamat.

Kas meeldib?

Aga kas sulle inimarengu aruanne meeldib? Või ÜRO kliimaraport?

Ega Kirjandus pole muusika, et meeldima peab!

(Väikse tähega kirjandus küll. Võib. Kuigi ideoloogina säilitan hierarhiates konservatiivsuse. Ja blogi-Elli ON ideoloog.)

Näiteks Baricco.

Baricco, nagu ta ka ise tunnistab, proovib ligineda muusikale. Ta saab sellega hakkama. Tema raamatutest pole midagi õppida (peale samasuguste asjade kirjutamise muidugi), tema raamatute funktsiooniks on lummata, pakkuda puhkust, meelelahutust, unelmaid.

On muidugi kompromisse, õnnestunud sünteese. Näiteks Nabokov. Õige lugemisstrateegia korral (mis, tõsi, on enam kui haruldane) võib Nabokovi teostest palju õppida.

Coelhot on suhteliselt prestiižne põlata (pean silmas inimesi, kes hindavad kirjandust (ja Kirjandust)).

Aga Kirjandusele on Coelho kasuks. Kohe üpris kindlasti. Coelho viib märksa suurema tõenäosusega Kirjanduseni kui kanep kangemate narkootikumideni. Kohe märksa märksa.

Baricco aga laastab seestpoolt.

Suurte kainete kirjanikega, apollooniliste kirjanikega (Tolstoist ja Dostojevskist Manni ja Musilini) on Bariccol palju vähem ühist kui Coelhol. Hoolimata viimase ülimast lihtsakoelisusest.

Rein Raua „Hectorist ja Bernardist“ sai pärast Baricco laastustööd „Vend“.

Esteetika võit intellekti üle, Dionysos jootis Apolloni täis.

(Eks ma isegi taganen, kiristan hambaid ja kogun jõudu.

Laen relvi ja kaevan kaevikuid.)

Mis puudutab Kirjandust, siis Baricco on ajumädanik.

„peagi ei tahtnud sa end enam theologus’eks nimetada, vaid jätsid pühakirja sinnapaika ja sind huvitas siitpeale vaid muusika figurae, characteres ja incantationes, see meeldis meile kaunikesti. Sest sinu ülbe isu käis elementaarse järele, ning sa arvasid selle kätte saavat sulle kõige kohasemal kujul, seal, kus see kui algebraline nõidus on ühendatud häälelise nutikuse ja arvestusega ja ühtlasi ometi uljalt mõistuse ja kainuse vastu sihitud. Kas me siis ei teadnud, et sa selle elemendi jaoks liiga arukas ja külm ja karske oled, kas me ei teadnud siis, et see sind kohutavalt tüütab? Siis korraldasime kärmesti nii, et jooksid meile käte vahele, ning said endale külge selle tulevärgi, selle aju afrodisiacum’i, mida sa kogu ihu, hinge ja vaimuga nii meeleheitlikult igatsesid,“

räägib kurat Adrian Leverkühniga lepingut sõlmides.

„Kogu see nõidus pole muud midagi kui osmoos, vedeliku difusioon, proliferatsiooniprotsess. Teil on too pulseerivat vedelikusammast sisaldav lumbaalkott, mis ulatub tserebraalpiirkonda, ajukelmeteni, mille koes hiiliv meningiit pisitasa ja vaikselt oma tööd teeb. Aga sisemusse, parenhüümi ilma vedeliku difusioonita, ilma pia rakumahla osmoosita, mis mahla lahjendab, koe lahustab ja viburlastele sissepääsuteed rajab, me pisikesed ei pääse, kuidas neid sinna ka ei tõmba ja kui tuliselt neid sinna ka ei tõmmata,“ kirjeldab kurat.

Adrian tahab saada Muusikuks, kurat aitab teda, saadab oma käsilased (täpsemini: viburlased), liigset aju ära sööma.

See on peaaegu koomiline. Peaaegu.

Oleks täiesti, aga see protsess on ko-.

Protsess on kahesuunaline, muusika mõjub samamoodi, kainust jääb üha vähemaks, mõtlemist ka.

Intellekti vastand pole rumalus(rumalus tähendab ju kõigest seda, et intellekti on väga vähe), vaid muusika. Nagu teotiike (tabueeritud, traumaatiline) tuumprobleem pole kurjus, vaid sitt, Jeesuse sitt, Ema Teresa sitt (nt oma esimestes religioossetes toimingutes, meie kultuuris on selleks midagi esimese kohtumise laadset, on (noore) inimese immuunsus kurjusele tohutu, kohtingu-õelus ei puuduta noort armunut eksistentsiaalselt, aga peeretus ...).

Sa võid Eestis tänaval kohaliku nolgi käest peksa saada selle eest, et ta esivanemad sinu heaks, va WASP, suhkruroo või puuvillakasvanduses pidid orjama. Mööda peenikest juhet jookseb Õiglase kahvatutesse kõrvadesse netist allalaetud transatlantiline rassiviha, tehnoloogia võimaldab.

Iseseisvalt tunda käib inimestel üle jõu, sellest ka muusika populaarsus.

Samuti meeldib inimestele alkohol väga.

Kainus on liiga pikalt väsitav ja piinav.

Sellest ka muusika populaarsus.

Viimased nädalad olen palju joonud, sest kainus on olnud liiga raske koorem kanda. Unustust ja lohutust läheb vaja. Muusikat. Mõni ilus tunne. Raske on iseseisvalt tunda ilusat tunnet, eks? Näe, siin on üks suurepärane kark. Palun.

Veidike veel, siis taas askees. Tegelen oma uurimistööga, olen analüütiline, lammutav, radikaalselt kaine, apolloonilise joovastuseni. See on joovastus mõtteerksusest, mõistmisest, nägemisest (mitte kuulmisest).

,