Mu kurjusi ..

.

lavastaja

.

.

.

Muusikast loobumine ei aidanud. Olin otsustanud iseseisvalt tundma hakata (veel üks samm eneseküllase kapseldumise suunas, eks), loobuda muusikast, sest alatust, salakavalast hingeväntsutajast, aga muusika oli tugevam ja saatuslik-sattumuslik põige kontserdile päädis hüsteeriahoos (ja telefonikõnes, millel olid pöördumatud tagajärjed). Antropoloog ei uinunud hetkekski, noogutas ja tegi märkmeid. „Elli, see on hüsteeria, hüsteeriast teadlik hüsteeriahoog, nagu unest teadlik une nägemine, mäletad? Ära nüüd ulu. Mine koju ja maga end välja. Arvutit tööle ei pane ja telefoni ei puutu, eks.“

.

P. ei salli näitlejaid silmaotsaski, eriti noori, neid, kes pole veel õppinud ennast häbenema. Kunagi noomisin teda, aga siis (nüüd) olen aru saanud, kui lootusetult raske on võitu saada oma ideosünkraatilistest antipaatiatest isegi kui oled läbi näinud selle traumaseemne, millest see antipaatia on võrsunud. Kord vaatasin telekast ühte muusikasaadet, milles esines üks mu toonaseid lemmiklauljaid ning siis juhtus midagi väga ebameeldivat ja piinlikku (ma räägiks sellest detailsemalt, kui see poleks nii ebameeldiv ja piinlik. Ütleme lihtsat, et naiselik), midagi, millel polnud selle muusikuga ega telesaatega mingit pistmist, lihtsalt üks intsident. Ma ei või seda lauljat enam silmaotsaski taluda, kui teda kusagil mainitakse, nähvan instinktiivselt ja teravalt (suudan loomulikult oma paratamatu põlguse suurepäraselt põhjendada üldiste ja väärikate printsiipidega). Ma ei või taluda isegi selles stiilis mööblit, mis selles toas siis oli. Mööbli ees ei tunne ma vähemasti süümepiinu, et neid nii ebaõiglaselt vihkan. Selle muusiku ees tunnen küll. Tunnen ta ees süümekaid, aga ometi vihkan. Nüüd juba võibolla osalt selle tõttu. (Meenub T., kes hakkas mind vihkama seetõttu, et ta minuga halvasti käitus. Ma muutusin talle elavaks etteheiteks. Ta ei eristanud enam mind oma süüst, millest ta tahtis lahti saada.)

Ka P. suudab oma antipaatia viia üldiste ja väärikate printsiipide alla (õigupoolest ma ei teagi, miks ta tegelikult neid näitlejaid niiviisi vihkab). Ta ütleb, et „näitlejad on kaotanud siiruse tabu“ (veider sõnastus), neil olevat metoodiliselt hävitatud instinkt olla siiras, olla ise, nad olevat fundamentaalne neoteenia, püsiv tardumus sellesse kobavasse lapseikka, mil inimene ei suuda olla autentne, sest ta ei tea, kes ta on, ning proovib erinevaid rolle, kord üks, kord teine.

Ise ta on poksija (ja kui nürimeelse, loomjuhmi omandi-instinktiga ta oli (ja on vist veel praegugi, nüüd küll keelab üle kirjutamast oma mälestusi minus)), poksijad on samuti kaotanud ühe tabu ja samuti metoodilise treeningu tagajärjel. Olen seda meetodit ju ise järele proovinud, ajal, mil sõge armumine meid nii kokku liimis, et mina läksin tema poksitrenni ja tema hakkas käima kirjandusteooria loengutes (enne mind, nagu kunagi hiljem selgus, oli ta lausa põlanud igasuguseid kirjandus- ja kunstiteooriaid, sest „neist on sama palju tolku, kui füsioloogialoengutest seedimisele“).

Algaja poksija tunneb trennis selle järgi ära, et ta tõmbub krampi, tihti tõttab vabandamagi, kui tabab teisele mõne löögi näkku. Inimene instinktiivselt austab teise nägu ja tal on raske lüüa teist näkku isegi siis, kui sellega ei kaasne praktiliselt mingit füüsilist valu, rääkimata vigastusest.

„Eetilise algsuhte ilmestajana kasutab Lévinas ’näo’, ’silmnäo’, ’palge’ (visage, face) kujundit, eesti keeles võib rääkida lihtsalt ’otsa vaatamisest’ või ’palge ees/all seismisest’: inimese ja maailma eetiline kontakt hakkab pihta kellelegi Teisele otsa vaatamisest, kellegi Minust absoluutselt erineva ja kõrgema olevuse palge ees seismisest. ’Otsa vaatamine’ ei ole tunnetuslik akt, mille tulemusel ma näen enda ees näiteks kaluri, neegri, naise, ilusate, kavalate jne tundemärkidega nägu. ’Otsa vaatamine’ on tunnetuseelne eetiline vahekord, kellelgi Teisel endasse kõnelda laskmine ja ühtlasi põhjendamatu vastutuse teke tema ees, mitte uudishimulik märkide otsing. Niipea, kui ma hakkan eristama näos tundemärke, analüüsima, mõõtma, võrdlema, on alanud tunnetuslik, ühtlasi maailma objektistav, Teist ahistav, vägivalda ettevalmistav tegevus, olgu see siis teaduslik või esteetiline. Kellegi Teise alasti palge ees ei loe ma seevastu märke tema näos ega suuda talle valetada — see tagab ’otsa vaatamise’ ja ’palge ees seismise’ alustrajavuse. Inimesele otsa vaadates ei saa teda tappa, ütleb Lévinas, tapetakse alati objekti, asja, selja tagant.“ (Jaan Undusk)

Poksitrennis (vähemalt mõnes) on üheks harjutuseks õrnad kontrollitud näkkulöögid, mida ei kaitsta, selle harjutuse eesmärgiks ongi selle psühholoogilise, kõlbelise!, tõrke murdmine. Teine inimene on eelkõige nägu. Sellepärast lööb vihahoos ka täiesti treenimata inimene teisele näkku, kuigi on palju õrnemaid kohti ja näkku on ka suhteliselt raske pihta saada, kuna nägu kaitsvad refleksid on väga arenenud. Poksijatel on süstemaatilise treeninguga hävitatud instinktiivne austus teise näo puutumatuse ees.

Selles mõttes on P. üpriski vastik inimene. Olen teda küll palju koolitanud, aga on asju, mida ei muuda. P. viha näitlejate vastu on õpetlik näide, sest ta põhjendab oma antipaatiat millegi sellisega, millest ta ise sugugi vaba pole: ta heidab neile ette teatava kõlbelise instinkti süstemaatilist hävitatust. Mees, kes on endal süstemaatilise treeninguga hävitanud kõlbelise instinkti teise näo puutumatuse suhtes, heidab teatud inimrühmale ette, et need on süstemaatilise treeninguga hävitanud ühed oma kõlbelistest instinktidest, ühe häbi, ühe tungi olla automaatselt siiras ja ise. Väga dostojevskilik. Raskolnikov põrkas ikka kokku inimestega, kes olid ta enese disproportisoonid, karikeerivad peegelpildid, ta enda ideede ja hoiakute edasiarendused õrnas nihkes.

.

Minule jäi muusika. Aga see oli (ja on) minust tugevam. Alati. Ma sain aru, kuidas see mind väntsutab ja alandab (loobusin igasugusest jõust, sest armastus tähendas mulle (ja tähendab vist ikka veel) igasugusest jõust lahti ütlemist), üldistasin selle moraalseks eksimuseks; seda muidugi intellekti taustal (intellekti vastand pole rumalus, vaid lüürilisus — muusika). Aga kuidas ma ennast ka ei treeninud, oh aastaid!, ikka jäin alla. Inertsist treenin ja relvastun edasi, tegelen teadusega, loen virnade kaupa raamatuid, muusikat ei kuula (isegi raadiot mitte), televiisorist vaatan ainult uudiseid ja dokumentaale. Sõda on kaotatud, aga ma jätkan relvastumist. Armastus tähendab mulle igasugusest jõust lahti ütlemist ja ma muudkui kogun jõudu, minus paisub alandatud õrnuse kogusumma (seda tuntakse kurjuse nime all) ja ma..

.

See on üks ränk äratundmine, et kurjus ja inimestevaheline vihkamine on nii sattumuslik ja ebaõiglane. Ei ole võimalik nii käituda, et keegi sind ei vihkaks. Sallimatuse vältimine on põhimõtteliselt võimatu, sest see pole su enda teha. Ega eriti ka vihkaja.

.

Praegu tuli tahtmine teatrisse minna (ja midagi pöörast: läheks veel pärast kontserdile?!), mingi amatöörteater peaks ka täna vist midagi etendama, see oleks hea, sest „Vanemuise“ etenduste aeg peab nii palju jooma, et see hakkab juba tervisele (see on lausa hirmutav, millise laari amarettot ma eelmine kord oma käekotti surusin, hirmutav on see ettenägelikkus ja veelgi hirmutavam on see, et ma selle ka kõik ära jõin, hea, et P. mind püsti hoidis ja hea, et me mõne näitlejaga vastakuti ei sattunud, sest ka P. oli joonud ning hulgas, mis oleks võimendanud tema tahtmist näitleja nägu rusikaga puudutada (siiski just puudutada, mitte lüüa) üle kriitilise piiri.

.

Natuke uimane on muidugi. P.ga küll ei tahaks (enam kunagi) minna. Võibolla M.iga (kui ta graafikus on). Kuigi amatöörteater peaks olema piisavalt lahja, et suuta omal jalul ära käia.

Kes teab, kes teab.

.

Eilne oli muidugi õpetlik. Mõne pesu peal peaks olema kiri, mis hoiatab selles pesus magama jäämise eest (push-up ja lötakas hipikampsun on muidugi peaaegu allegooria).

.

Ja ma olen vist veel ikka purjus.

.

.

.

.

.

,