.
.
Andrus Kivirähkile meeldib kirjutada Jumala nime all humoorikaid kolumnikesi, aga näe, Jumal kontreerib ja edestab. Jumal mõtleb välja Hannes Vanaküla ja see on palju grotesksem huumor, lausa absurdi ekstrapoleeritud vastus Kivirähale. Nagu ilmneb, on Hannes Vanaküla (kui kirjanduslik ja tabav nimi!) päriselt olemas. Wiki: „Hannes Vanaküla, also known as Tokroda, is an Estonian mage. He has been described as a charlatan.“
Ta lasti töölt lahti, sest „ülemuse sõnul hakkas aga tema kahtlane tegevus ülikummalises sektis, mis mõtte jõul püüdis tappa USA välisministrit, äri mainele kahju tegema ja Vanakülale näidati ust.“
Teisal ta pihib sellest, mis temaga kirikus juhtus:
„Üks katoliku kiriku preester meelitas mult raha välja. Ma laenasin sõpradelt päris hea summa. Lubas äri teha. Seda raha ma ei näinud kunagi. Maagiliselt panid nad kiriku ukse juurde kristalle. Laadisid neid inimenergiaga ja hiljem kasutasid maagilistes rituaalides. Ja kõige naljakam oli see, et üks kole tüdruk sundis mind seksima. Ja mina rumal uskusin teda, sest ta ütles, et see on jumala tahe.“
Kes on lugenud näiteks Kivirähki romaani „Mees, kes teadis ussisõnu“, võib kinnitada, et see vaimukas fantaasia jääb Hannes Vanaküla päris-elule alla. Pettusega võetakse Hanneselt raha ja Jumala nimel sunnitakse pattu tegema (koleda tüdrukuga seksima) ja ülemus laseb töölt lahti, sest ta kuulub sekti, mis püüab mõttejõul USA välisministrit tappa.
.
Liiga pöörane!
.
Kivirähki fantaasia on reaalsuse kahvatu vari.
.
.
.
.
Miks ma teda üldse guugeldasin? Sest selle nime all ilmus delfis artikkel, mis on isegi treenitud antropoloogi pilgule natuke liiga groteskne. Aga näe, päris inimene, päris huumor. Kivirähkil on veel Jumalalt palju õppida..
.
Vanaküla kirjutab:
„Kristlik kultuur on andnud meile elufilosoofia. Kahjuks on ta välja suretanud teised konkureerivad elufilosoofiad. Peame teadma, et kristlus on ehitatud üles kolmele sambale, mille järgi inimesed mõtlevad. See on nagu hüpnoos, mis toimib alateadlikult. Pole vahet, kelleks inimene ennast ise määratleb.“
.
See on hea algus, hea retoorika, sest ühiskond on praegu sammaste vastu põhjendatult ülitundlik. Valgustatud vabadussammas osutus pimedaks häbisambaks ja pensionisammaste puhul murdis riik oma sõna ja katkestas sissemaksed ja... ergo: ära usalda midagi, mis toetub sammastele.
Kristluse esimene sammas Hannes Vanaküla järgi:
„Paradiisi jõudmine. Kui mõelda loogiliselt, on paradiis inimmõistes koht, kus inimene ainult tarbib. Tal puuduvad kohustused ja töö. Ühesõnaga, see eesmärk muudab inimese parasiidiks. Keegi ei mõtle selle peale, kes on paradiisis ori, kes loob paradiisi elanikule hüvesid. Selle mõtteprogrammi tulemust näeme tarbiva ühiskonna peal. Inimesed hulluvad, kui midagi antakse odavalt või tasuta. Riigikokku ei minda enam, et lahendada probleeme, vaid selleks, et ise hästi ära elada. Väga hea näide on riigikogulaste palgatõus ajal, kui rahval palkasid alandatakse.“
.
.
Selline loogika, siis. Mu Jumal, aita mind mu uskmatuses...
.
.
Huh.. aitab naljast.
Olgu, Vanaküla misjoneerib siin, kutsub üles lõpetama mammonakummardamist jne. Kaitseb ju kristlike väärtusi.
„Soovi asemel paradiisi pääseda peaksid inimesed tahtma areneda, see tähendab muutuda paremaks, täiuslikumaks. Tahtma muutuda mõtlevaks inimeseks, kes kasutab kogu aeg loogikat. Unustada tuleb väline jumal ning muutuda ise jumalaks, kes vastutab enda tegude eest.“
See on päris huvitav lõik. Esimene lause on üleskutse meeleparandusele. Teine üleskutse valgustusele – Immanuel Kant: „Valgustus on inimese väljumine tema omasüülisest alaealisusest. Alaealisus on võimetus kasutada oma aru kellegi teise juhatuseta. Ise ollakse oma alaealisuses süüdi, kui põhjuseks pole mitte aru puudumine, vaid puuduvad otsusekindlus ja mehisus, kasutamaks oma aru kellegi teise juhatuseta. Sapere aude! Ole söakas kasutama omaenese aru! – selline on niisiis valgustuse juhtlause.“
.
Nojah... „Tahtma muutuda mõtlevaks inimeseks, kes kasutab kogu aeg oma loogikat.“
Ja
„Kui mõelda loogiliselt, on paradiis inimmõistes koht, kus inimene ainult tarbib.“
.
See on juba väga dostojevskilik. Dostojevski tegelased (metoodiliselt nt Raskolnikov) kohtuvad alatasa karakteritega, kes on moondunud mõne (Raskolnikovi poolt omaks võetud) idee karikatuuriks, mõni pilab kasukaid poolitades utilitarismi jne.
Šigalevi traagika: „Minu järeldused võitlevad avalikult minu eelduste vastu. Ma lähtusin piiramatust vabadusest ja lõpetan absoluutse despotismiga.“
.
.
HV:„Unustada tuleb väline jumal ning muutuda ise jumalaks, kes vastutab enda tegude eest.“
.
Kirillov: „Jumal on surmahirmu valu. Kes võidab valu ja hirmu, saab ise jumalaks. Siis tuleb uus elu, siis tuleb uus inimene, siis tuleb kõik uus... Siis jaotatakse ajalugu kaheks osaks: gorillast kuni Jumala hävitamiseni, ja Jumala hävitamisest kuni...“
„Kuni gorillani?“
„Kuni maa ja inimese füüsilise muutumiseni. Inimene saab jumalaks ja muutub füüsiliselt. Ja maailm muutub ja teod muutuvad, ja mõtted ning kõik tunded muutuvad.“
.
.
„Kirllov tapab enda tõestamaks teistele, et ta on vaba religioossetest eelarvamustest ja selle nimel, et tema tõestusega võiks alata inimkonna elus uus vabadusajastu. Tema surm tahab olla ohvrisurm ja on selge, et tema tuhmunud mõistust on mõjutanud mõte ühe teise surmast risti peal.“
.
.
Hannes Vanaküla järgib omal karikatuursuseni primitiivsel moel kristlikku loogikat.
Hiljuti ilmus Ilmar Venelt suurepärane essee, kus ta arutleb selle üle, „mispärast pidi „inimese ja maailma avastamine“ järgnema just kristlikule ajastule“.
.
.
Ilmar Vene sissejuhatuses:
„Minu silmis see, et just kristlik ühiskond pidi suubuma ilmalikuks, märgib suurimat kõigist mõistatusist. Kellele öeldu tundub ebaselge, võtku meenutada, et ainult kristluse ajalugu lõpeb suurejoonelise Reformatsiooniga, mille vältel loodi alusmüür ilmalikule ellusuhtumisele. „Kõik teised „maailmareligioonid“ (budism, islam, hinduism, kunfutsiaanlus), kõnelemata juba väiksema levikuga usundeist, tunnevad ainult evolutsiooni; eales pole nende piires ära tuntud, et plats tuleb puhtaks teha ja uuesti alustada. Mispärast pidi selleni jõudma ainult ristiusk?
Antiikühiskonna tuhatkond aastat jätkunud areng suubus kristluseks ja maailma ajaloos algas viimane, kristlik eoon. Muus usundid, tohib ehk arvata, ei ole oma pretentsioonides nii suuresõnalised olnud ja vahest seegi on nende ühtlasemale arengule kaasa aidanud. Kristlus seevastu, alati ainuõige ja lõplik, vahetab täiusliku sealpoolsuse puuduliku siinpoolsuse vastu ja hakkab taevariiki rajama siinsamas maal. Mõistagi pean ma praegu silmas kristlusest võrsunud kultuuri, mitte vormitäitelisi ütlemisi, mille ülekordamisest pole vaimulikud ikka veel tüdinud. Kristlus on kaheldamatult jäänud, kuid praegu toimib ta sootuks uuel, ilmalikustunud kujul, mis vähemasti väliselt mõjub kristluse eitusena. Praeguse kristluse peasiht seisneb uute energiaallikate avastamises; ja me teame, missugused ennekuulmatud probleemid on siinpoolse agarusega kaasunud.“
.
Selle essee pealkiri on „Ristiusu mõistatus. Jumalinimesest inimjumalani.“
Ostke seda, mu vennad ja õed!
.
Ilmar Vene heietab palju, aga tema heietused ja ekskursid on alati huvitavad, sest ta on väga erudeeritud inimene st ta toetab oma aru väga paljudele teistele arudele ja kummaline küll, tulemused on vastuolus eeldustega: mida rohkematele ta toetub, seda iseseisvam ja originaalsem mõtleja ta on ;)
.
.
.
Lõpetuseks antropoloogi hommikupalve (sõnastus Märt Väljatagalt, Ch, T. „Autentsuse eetika“ järelsõna):
„Kui mingi idee või praktika on muutunud elu lahutamatuks osaks, siis ei saa see olla pelk eksitus: sellest peab saama õppida midagi huvitavamat kui lihtlabane tõsiasi, et paljud inimesed on rumalad ja rikutud. Kriitika ei tohi piirduda domineeriva praktika halbuse näitamisega, vaid peab andma ka seletuse halva praktika domineerivusele.“
.
.
.
.
,
No comments:
Post a Comment