Blogisissekanne

,

.

.

See on nüüd siis blogisissekanne ja ma räägin oma kordumatu isiksuse tegemistest. Vähemalt osalt.

.

.

Peresuhetes on toimunud murrang. Mu ema käis külas ja tõi mulle veini! Minu alalhoidlik ema, kes joob ise vaid pool klaasikest ja sedagi ainult seltskondlikust viisakusest. Ja päris hea vein! Ehk uuris mõnda pudelit, mille mõnel külaskäigul olin viinud? Oh, nii arvates ei kinnita ma seda tänamatut iseenesestmõistetavust, millega lapsed vanemate lahkusi mõõdavad (need, kes ja eas, mis juba mõõtma hakkab), ei, pigem ma tunnustan ja imetlen seda ennastsalgavat ohvrimeelsust, mis soovib (tegutsevalt!) head ka siis, kui ta tunneb, et tema projektina ma olen läbi kukkunud, need käed on soojad ja jäävad soojaks isegi löönuna koos minuga mu (me?) munarakkudele...

.

Vein teeb sentimentaalseks.

.

Muidugi, hakkab ju pähe. Võim ja aktuaalsused jaotatakse ümber.

.

.

.

Konverentsil käisin ka.

.

„KIRJANDUS – Kas ja kuidas me teda näeme?“

.

.

Kahjuks ei saanud jääda teiseks päevaks. EVd oleks olnud huvitav kuulata.

.

Esimenegi päev osutus emotsionaalselt liiga kurnavaks.

.

.

Paul oli ju seal. Juba esimese ettekande järel demonstreeris ta järjekordselt, et ta on raamatute lugemisel märksa osavam kui inimeste. („Oh, Paulike, mu vana hea intelligentne lollpea..“)

.

Peeter Helme pidas ettekande teemal „Kas meil on veel lootust parandada kirjanduse abil maailma?“. Tema ettekande abstraktist: „Ajaloo keerdkäigud on pannud eesti kirjandusele ikka ja jälle ülesandeid, mis talle tingimata kuuluma ei peaks. Pean eelkõige silmas rahvusliku ajaloolise mälu ja laiemalt rahvusliku eneseteadvuse säilitamist, aga ka inimlikkuse õpetamist lugejatele. Seetõttu on lugejate ootused kirjanduse suhtes kõrged ja omamoodi ka kauged — kirjandus peab olema rohkem kui kirjandus. Kirjandus peab olema didaktiline, soterioloogiline ning kultuurantropoloogilises mõttes totaalne: ta peab olude kiuste aitama inimesel jääda inimeseks.“ Peeter Helme vastustas end sellele ja arvas, et kirjandus ei peaks püüdma olla rohkem kui kirjandus ja et kirjandus ei peaks olema allutatud mingitele kirjandusvälistele eesmärkidele.

„Küsimusi? Kommentaare? Ärge tehke eestlast!“ õhutas modereeriv Jürgen Rooste.

Paul tõstis käe ja ütles, et Peeter Helme ei peaks üritama allutada oma ettekannet mingile ettekandevälisele teemale (nt kirjandusele) ja ka konverents peaks olema konverents konverentsi pärast.

Ilmselgelt liiga meta.

Ilmselgelt liiga meta. Võibolla isegi mitte arvestades seda, et tegu oli hommiku esimese ettekandega.

Peeter Helme ei saanud aru (võibolla arvas, et ta ettekandele tõmmati vesi peale lihtsalt vee peale tõmbamise pärast? Väär!)

Jürgen Rooste olevat tulnud kohe esimese pausi aeg lepitama ja paluma konverentsi mitte nii varajases faasis ette maha kanda.

Oijah. Mehed...

.

.

Kui Kärt Hellerma avaldas arvamust, et kirjandus peaks suunduma uude paradigmasse (õigemini on juba suundumas) ja peaks tegema kvanthüppe, siis me ägasime mõlemad kuuldavalt ja see sünkroonsus oli muidugi südamele liiast ja kiirustasin kohe pärast konverentsi Tartu tagasi.

.

.

Astusin Zavoodi ja seal, nagu pärast selgus, kallati mu pükstele õlut. Ma mõtlesin, et mina kallasin kellelegi. Mälu. Lisaks sellele, et käitusin/ütlesin tõenäoliselt halvasti, õigemini: mitteõigesti.

(See on moraalipuuduse fantoomvalu: sa ei saa käituda õigesti; sa ei saa käituda ka küll valesti, aga see ei loe, sest, nagu ikka, tegu pole sümmeetriaga.)

.

Kui ma järgmisel päeval läksin, rippus mu pintsak ikka nagis ja ma olin selle üle südamest rõõmus. Armas asi, millega olin mõttes juba hüvasti jätnud.

.

Adrenaliin ja aldehüüdid (, mida suure ja bussisõite kestnud alkoholikoguse järel ikka veres on) on halb kompott. Iial ei või teada, mis sealt välja tuleb, enamasti halba ja enamasti psühhotroopset.

.

Tähistasin taaskohtumist pintsakuga mõne pokaali valge veiniga. Ja siis veel mõnega.

Olin rõõmus ja joviaalne.

.

Oh, harva on taaskohtumised nii komplkatsioonideta, aga seegi vähene oli liiast...

.

.

.

Otsustasin kinno minna.

.

.

Ilus.

Väga ilus.

Ja kuigi kergest keskraskesse suubuv joove (elukogemus: kinno ei tohi kunagi minna tühja käekotiga!) nihutab energia ja koodid oluliselt tõlgendavalt-mõtestavalt vahetule-esteetilisele (kunstilt mõjutustkunstile, ütleks arvatavasti EV), siis selle ambitsioonika teose story jäi sellest hoolimata kirjeldamatult primitiivseks. Mistõttu ma seda ka ei kirjelda.

Ma ei propageeri padujoomist, aga minge vaadake ise :)

.

.

Kujutluse võidukäik.

.

Siin „tasub alati meelde tuletada Horatiuse nõu Noviciusele: ära liialt vaimustu. Ja kui sa vaimustud, ära vähemalt tee otseseid järeldusi, ära lange nii madalale, et seostad oma tegevusstrateegia uhke tundega, mis sul praegu hinges on, mida kutsub sinus esile mingi väga vägev paraad, või tulevärk, ära sellest kohe siduvaid järeldusi tee. Paraku kipuvad inimesed just nii talitama.“(Aleksei Turovski)

.

Sellepärast arvaski Tolstoi, et muusika peaks olema riiklik asi. Sellega saab liiga võimsalt masse mõjutada. Kolmanda Reich'i puhul läks see eriti täkkesse (loomulikult mitte ainult seal!).

.

.

„Raamat on põhjalik sissevaade natsionaalsotsialistliku ideoloogia rituaalidesse, selle alustekstide ja põhitõdede kirjeldus ning analüüs, mille järel autor üritab vaadata tulevikku. See, mida ta on näinud, on suur, veenev ja ähvardav. Kogu kirjeldus on väga kaasahaarav ja sedavõrd ambivalentne, et soomlased vaidlevad siiamaani selle üle, kas Paavolainen imetles natse või kritiseeris neid.“(Sirje Olesk)

.

Eh, Paavolainenis oli (ajastulikku) poeeti. „Olavi Paavolaineni loomingu üldtoon oli ekstaatiline, joobunud. Ta vajas vaimustust elus ja vajas seda ka loomingus. Tal oli püsiv vajadus elamuste järele, ja kui ta neid enam ei saanud, ta kustus.“

.

Paavolainen lähenes natsirežiimile empaatiliselt. Nagu üks korralik Levi-Straussi järgne antropoloog. Kultuuri on vaja mõista, mitte oma mätta otsast hukka mõista, eks. Uuritava kultuuriga peab hingama samas rütmis.

.

Paavolaineni reportaaž Kolmandast Reichist on adekvaatne – see on kunstiarvustus. Vormistus on ideest lahutamatu. Küsimus, kas kedagi võib represseerida või tappa, on lahutamatu küsimusest, kuidas seda teha. Ilusalt on kõik lubatud, on tulihingelise esteedi kreedo.

.

.

.

Kas mõõtmisega saaks paremini?

Peter Singer on hästi ajastutüüpiline näide. Mõõdab kannatusi ja jagab õigusi.

Viimati jagas masinatele, mida mõned bioloogiakauged küberneetikud varsti tundvateks ja mõtlevateks tavatsevad fantaseerida.

Tubli on. Ma võin kiirelt minna kaugemale ja anda eksistentsiõiguse isegi.. mm.. ütleme.. deuteeriumile. Termofusionistid (enamasti valged habetunud teadlased, nah!) tahavad neid heeliumituumadeks kolkida, et siis selle protsessi (deuteeriumituumade meelevaldse hävitamise!) paistel end soojendada. Ja kas kellelgi on mõni korralik, mitterassistlik, mittediskrimineeriv põhjendus, miks on deuteeriumituumal väiksem õigus oma sattumuslikule eksistentsile? Deuteerium on sattunud selliseks, meie sellisteks — erinevad aga võrdsed! Üleüldse, kui mõni teine planeet läheks ka tähe ümber tiireldes käärima ja hakkaks seetõttu lokaalselt valutama, siis mina arvan, et neil ainekeeristel on seal täielik õigus eksisteerida ilma kannatuseta. Ja pilduge kividega surnuks see tagurlik konservatiivinäru, kes arvab, et neil ainekeeristel seal pole ÕIGUST kannatuseta eksistentsile! Mai Loogi ässitan kallale!

.

(vabandust, vein eks)

.

[Retooriline vaheküsimus: kes peab tagama õiguste täitmise? kes peab üle võtma taevase politseiniku kohustused? Vanem Vend? Vanim Vend? Barack Obama? Kõik erinevad-aga-võrdsed kultuurid? ]

.

.

Singer on tubli utilitarist-matemaatik (ehk tegelane, kelle mõistust Dostojevski tavatses markeerida tiitliga, eukleidese mõistus, matemaatika, puhas aritmeetika jne.. st puuduliku mõistusega. Bertrand Russell meenub kohe - briljantse intellektiga idioot!).

.

Õnneks on meie ühiskonna süü-ressurss piisavalt vägev, et singerid, anarhistid, õiguslased ja pisikesed lüürilised sotsialistpoeedid saaksid seal ringi ukerdada ja lahkelt õigusi jagada. Kirssidega ja kõigile!

.

.

„Kui olend kannatab, ei saa siin olla ühtegi moraalset põhjendust seda kannatust mitte arvesse võtta. Ükskõik mis liiki olendiga on tegemist, võrdsuse printsiip nõuab, et tema kannatust arvestataks võrdselt mistahes teise olendi sarnase kannatusega — niipalju kui on võimalik teha ligikaudseid võrdlusi.“

, kirjutab õilis Singer (1975). [pagana tabav nimi jälle!]

.

.

Semenya hindas oma alanduse väärtuseks rohkem kui 1,2 miljardit krooni.

.

.

Oo, see on vahva!

.

Kes alandas Semenyat?

.

IAAF?

.

.

Või äkki on hoopis süüdi (tingimata SÜÜDI!!!) nukleoproteiinide konglomeerumisprintsiipide kuritegelik lohakus?

.

.

Kui õige klapiks kokku kogu inimliku alanduse (ei, Singer, ma ei unustanud loomi, enamgi veel, ma ei unustanud isegi teisi (hüpoteetilisi) gaiasid, kes tähtede ümber ägades ja kiunudes tiirlevad) ja lajataks arve letti!

.

.

Olgu, muutume maisemaks, las maksavad need, kellel raha on. Kultuurid on küll erinevad, aga võrdsed, ent sellegipoolest eelistaks ma konnakarpidele ja kängurusitale dollareid, aitäh.

See tähendab, et pagana globalistid, suurkapitalistid ja Barack Obama peavad maksma.

.

.

.

Pange tähele Semanya kannatuse, vabandust, substantsi — see on alandus!

.

Ka kadunud Richard Rorty rõhus alandusele. Ta ütles, et parim viis põhjustada kellelegi püsivat kannatust, on teda alandada ... täpsemalt, näidates, et see, mis talle oli oluline ja mis annab tema elule sisu, on tühine ja väeti... muide, seda on parim teha mõõtes, või noh, võrreldes... ligikaudugi.. täpsemaid instruktsioone küsige Singerilt. Vot Romeo tapab end ära kui Julialt musi ei saa, Fluffy-Dorothea elu kaotab viimasegi mõtte kui ta põrub supermodelli saates. Kas dieedil oleval Mkbutul on rohkem stressihormoone veres kui Britneyl, keda kolm The Suni reporterit 24/7 (sic!) varitsevad. Oo, meite õhtumaine täissöönute kultuur on ju depressioonikultuur, siin on ju Prozaci-põlvkond, noored lõiguvad veene ja...

Ehk pole asiaatide ja aafriklaste piitsutamine ainuüksi mitte õigustatud, vaid ka väheldane... või, tat-tat.. äkki keegi omistab neile mingi mittevõõrandatava ja mittemõõdetava väärtuse? Litsub neid mingisse kristlikku luulusse inimhinge liigi- ja isendipärasest väärtusest? Naturalistlikust seisukohast võetuna on see põhjendamatu (ja seda truismi lüpsis Singer nii kaua kui ta ema haigeks jäi).

.

.

Mkm..****!, üldse ma arvan, et hoopis kõigil on õigus olla seksikas ja ennast teostada. Ainult kuri inimene saab öelda, et see õigus on vaid osadel. Kes vaidleb, naah?!?

.

.

.

Halleluuja! Ja ma arvan, et kõigil on õigus end silmini veini täis kaanida ja siis blogimise grafomaania ajutiseltki lõpetada, sest eksistentsil on õigus piinlikkusele ja wordil spellerile, aga kuigi mõtetel on õigus mõistlikkusele, on alkoholil sama võõrandamatu õigus oma isikupärasele toimele kui homodel tänaval suudelda.

.

.

Proosit!

.

.

.

,