ISEND JA LIIK (poeem)

,

.

.
.
.

Pühapäeval oli kuidagi halb olla. Polnud umbes kaks nädalat mingit sporti teinud, liigne söömine, lisakilod, depressioon. Samad vanad rusuvad mõtted. Jõin suure pokaali veini. Hakkas parem. Isegi päris helgeks läks.

Paari tunni pärast oli veel halvem.

Esmaspäeval võtsin pisut kofeiini, magneesiumi, kaaliumi ja B-rühma vitamiine ja tegin kõva jooksutrenni. Pärast seda oli väga hea olla, aga uni ei tulnud.

Aju ja keha (kesk- ja perifeerne närvisüsteem?) desünkroniseerusid, kogesin unehalvatust, vanasti nimetati seda luupainajaks. Kohutavalt vastik tunne. Ja olgu su maailmapilt kuitahes kaine ja maine, sa tajud, et sind piinab keegi, mitte sinuga ei juhtu miski.

Väga-väga ebameeldiv kogemus.

Säärelihased kuumasid, tundus ka, et olin pisut põlvi põrutanud.

Võtsin pisut ibuprofeeni.

Uinusin enne hommikut, aga ärgates oli väga hea ja energiline olla.

Eksistentsialismi ja ainevahetuse vahel tundub olevat päris suur korrelatsioon. Tundub, et eksistentsialism tuleb peale liiga aeglase rakuainevahetusega.

Palju on räägitud ja kirjutatud indiviidi ja ühiskonna konfliktist. Mul seda pole. Mitte keegi ei survesta mind. Moraali siiski natuke on.

Nädalavahetusel käis kirurg külas.

Ta oli olnud paar neerusiirdamist ja seda tehakse ainult Tartus.

Rääkis, et ajusurmas olevalt doonorilt võetakse neerud, kopsud, jalaveresooned, silmad ja vist veel midagi nipet-näpet.

Me tapame ta operatsioonilaual, ütles ta, laseme verest tühjaks voolata.

Suur hunnik liha läheb raisku, täheldasime.

Siis saingi aru, et mul on siiski moraal. Natuke ja kasutu, aga ikkagi.

Doonor uuritakse väga põhjalikult läbi, millised antikehad, milline sobivus ja millise organismiga, kas on haigusi jne.

Aga ülejäägi hävitamiseks kulutatakse veel hea ports energiat (kremareerimine, eks).

Inimliha on loogiliselt võttes optimaalse koostisega, just need proteiinid, mida me keha vajab, ja optimaalses vahekorras (muidugi, seedesüsteemil on kahtlemata oma optimeeringud).

Ei, inimliha ma ei sööks. Ratsionaalset põhjendust pole. Tundub, et mul ikkagi on moraal, sest ma ei teeks midagi seetõttu, et see... on lihtsalt vale.

Loomulikult ma ei arva, et kõik on lubatud. Aga vastuseisu mõrvale, vägivallale jms ei pea ma moraalisfääri kuuluvaks. Kannatuse minimeerimise printsiip, teisele samade õiguste eeldamine, mis endalegi jms ei käi moraali alla. Kes mõistab, see mõistab.

Ma ei arva, kitsega seksimine oleks ebamoraalne. Ma lihtsalt ei taha.

Ja kitsele ei tohi kannatusi valmistada.

See pole moraalne, see on elementaarne.

Üldiselt inimest ei häiri ega solva teadmine, et kui ta kukub, siis kukub ta täpselt samamoodi nagu jahukott või kivi. Allumine gravitatsioonile inimest ei solva.

See, et lõbus tuju võib olla viinast, teatud etanooli kontsentratsioonist veres, ka üldiselt ei solva. Sellega ollakse harjunud. See on enda rõõm, mitte etanooli... rõõm?

See, et luustiku mehaanika töötab pahatihti lihtsate kangiseaduste põhimõttel, vist ka kedagi ei solva.

Kui pahale tujule või ärritusele hüpoteeritakse mestruaaltsüklist tulenevat hormoonide kõikumist, siis see võib mõnda juba päris kõvasti solvata.

Keemiat ja eriti biokeemiat võtab inimene juba märksa isiklikumalt kui füüsikat.

See, et kiirendavas või pidurdavas bussis inertsiseadusele alludes korraks tasakaalu kaotame, meid ka ei solva. Kuigi võiks ju mõelda, et lihtsalt massi ja kiirenduse korrutisena avalduv jõud on võrreldamatult labasem, kui näiteks oksütotsiini biokeemia.

Oksütotsiin on hormoon, millega seostatakse armumise, empaatia ja emahelluse tunnet. Selline väide mõjub juba paljudele väga häirivalt.

Kirurg rääkis, kuidas ta käis puuetega laste osakonnas. Naised, kellel oli kõrge oksütotsiini tase, kukkusid kohe ninnu-nännutama neid lapsevälimusega inimtaimi, kelle lihastoonuski on tihti nii nõrk, et nad ei hoia pead üleval, huuli koos, lihtsalt põrnitsevad ja ilastavad. Aga noh, neile, kel oksütotsiini piisavalt, on nad hirmnunnud.

.

.

.

Umbes 90 protsenti uruhiirtest elab terve elu vaid ühele partnerile pühendunud liidus. Uurijatele seostasid selle paaritusjärgse dopamiini kontsentratsiooni tõusuga. Ajus, täpsemini nucleus accumbens’is, selles imetajate aju osas, mida inimestel seostatakse ihaldamise ja sõltuvusega.

Kui teadlased süstisid emase uruhiire ajju dopamiini taset vähendavat ainet, siis ei eelistanud ta enam seda isahiirt teistele. Ta oli truudusest terveks ravitud.

Kui emasele hiirele süstiti ajju dopamiini hulka suurendavaid ühendeid, siis hakkas ta eelistama seda isast, kes süstimise ajal kohal oli, kuigi ta ei olnud selle isendiga kunagi paaritunud. Ta nakatati armastusse.

Ühes Eesti Ekspressis oli kord artikkel, milles üks särtsakas mimm rääkis, kuidas käis ööklubis sünteetilist feromooni testimas, piserdas peale ja läks. Olla seksi-ettepanekuid tehtud küll.

Kui meid mõjutatakse füüsikaliselt, näiteks inertsiseadusega (rusika massi ja kiirenduse korrutise löögijõuga), siis see tekitab ühiskonnas tugeva protesti. Nii ei tohi. Kangiseadusi kasutades väänata ka ei või. Lükata, togida, võtta liikumisvabadus. Newtoni mehaanika kasutamine on kurjast. Coulomb’ilt, Ohm’ilt ja Ampere’ilt pole ka ilus nõu küsida.

Biokeemiga teise isikuautonoomia kallale minemine on aga vahva eksperiment, millega on paslik lausa lehes kelkida.

Joogi sisse saab panna aineid, mis teeb inimese vastutusvõimetuks. Sellise keemia nn vägistamisjookide kasutamine tekitab ka protesti. Viina võib kasutada, kui teine on juba täiskasvanu, aga kangemat keemiat ei tohi, pole meie kultuuris kombeks.

See on üpris kummastav vaatepilt, kui pullilt kogutakse spermat. Kunstlikud feromoonid panevad pulli suurt rauakolakat kargama.

.

.
Emased kassid palderjanile nii maiad pole. Isastele mõjub aga lausa vastupandamatult. Palderjan sisaldab aineid, mis lõhnavad nagu emane kass innaajal.

See lõhn paneb lihasööja looma mullast narmasjuurikat närima.
.
.

Milleks siis dekoltee ja Cosmo sada värskeimat võrgutusnippi?

.

Teisipidi saab ka. Mõnedes riikides kastreeritakse seksuaalkurjategijad keemiliselt. Neile süstitakse selliseid ained, et nendel kaob isu kedagi või midagi sugutada.

.

Kui isasel elevandil algab innaaeg, mis kestab igal aastal tavaliselt kaks kuni kolm kuud, siis hakkab tal mõlemal pool pead silma ja kõrva vahel asuvatest pundunud näärmetest kleepuvat vedelikku erituma. Tema uriin nõriseb pidevalt ja tema kürvatupp on rohekasvalget eritist tihedalt täis, temast õhkub nii teravat lõhna, et emased elevandid haistavad teda enne, kui ta nähtavale ilmub.

Kuna emased elevandid on isastest poole väiksemad, suudab kogenud emaelevant peaaegu iga isase, keda ta tahab vältida, jooksuga ära väsitada või temast osavalt mööda manööverdada.

Orangutangidega on olukord sarnane. Isane on palju suurem ning emase jälitamine on talle väga kurnav.

Ihaldatud emast jälitades kurnab nii isaselevant kui isasorangutang ennast põhjalikult ära. Paljude liikide puhul on soo jätkamine isendile surmav.

Ma nimetaksin seda konfliktiks isendi ja liigi huvide vahel. Tulin sellele mõttele tol ööl, kui enam eriti uinuda ei julgenud-saanud.

.

Kuna ma kedagi ei kahjusta ja mul moraali pole, siis ei ole mul ka konflikti ühiskonnaga, aga ikka on nii **** halb olla. Midagi on valesti, midagi on nihu.

Inimestel on kultuuri osakaal päris suur. Mul on tunne, et kultuurimustrid (eelkõige siis ühiskonda põimitud religioossed (kõlblus)süsteemid) on teatavad kompromissid liigi ja isendi vahel. Liigi(mälu)st tulevad teatavad jõud ja isendi huvid võivad minna sellega konflikti. Tihti isegi üsna rängalt. Türa(n)lik-deemonlik Jahve ütles mehele, et tema ei tohi oma ihuvilja keelata, ta peab sigitama ja naine peab lapsi (valuga!) ilmale tooma.

Meil öeldakse, et laps on parim pensionisammas, öeldakse, et inimene ei saa olla õnnelik lasteta ja rahvus peab jätkuma... bla-bla-bla! Lastetus on samavõrd kergesti serveeritav moraalse positsioonina: pensionisammas? Sina ei tohi käsitella teist inimest vahendina, vaid ainult eesmärgina iseeneses! Rahvus? Planeet Maa! Õnnelikkus? Igal inimesel on õigus ise otsustada, mis tema õnnelikkusele parim! Jne.

Sotsiobioloogid, neodarvinistid jms selektsionistid ei jäta isendile mingeid huvisid ega autonoomiat. Kordistumise seisukohalt pole neil tähtsust. Dawkins taandas asja sootuks geenile.

Vist Samuel Butler rääkis midagi vajaduste pärandumisest.

.

Või kas Schopenhaueri tahe pole mitte üks tunnetatud liigihuvide artikulatsioone?

.

Mul on tunne, et mul on liigiga üpris ränk konflikt. Ühiskonnaga mul mingeid isiklikke konflikte küll pole.

Ja ma eriti ei usalda ka liiki, mu ontogeneesi peadirigenti. Vot viskab mul ühel hetkel oksütatsiini lakke ja tuleb väljakannatamatu titejanu peale, mis ma siis teen?

Eks istun tuhahunnikusse ja kaabib potikilluga oma ihu nagu vaga Iiob, rsk!

.

Nälg tundub üsna selgelt isendi vajadus, seks liigi soojätkamistungi projektsioon isendisse, soojätkamistung on aga liigi vajadus. Rääkides vajadusest, räägin ma teatavast intensionaalsest pingest, mida selektsionistid oma paadunud metoodilise biheiviorismi tõttu loomulikult ei näe.

Apelsinimahlaga immutatud vatti süües petab isend iseennast ära. See pole väga tark tegu.

Võib petta ära ka liigikaaslase.

.

Enamasti pole isendil paljunemisest mingit tolku. Inimene on olnud siin pikka aega erand. Maalapsed tegid kõvasti tööd ja andisid päris suure panuse talumajandusse ja hiljem elatasid oma vanemaid. Linnas on laps jälle eelkõige kulu.

Tundub, et vanemahooldus ja mistahes pensionisüsteem on looduses erandlik. Liik domineerib, liigile pole vaja isendeid, kes enam ei paljune ja ainult ressursse kulutavad.

(Paljud isased isegi söövad oma poegi, lõvid, jääkarud, kodukasski.. jälle üks probleem, mille üle selektsionistidel-liigiapologeetidel pead murda. Miks on see kohastumuslik, et isane oma pojad ära sööb? Miks on selline käitumismuster evolutsioonis välja kujunenud? Haa.. )

Masturbeerides petab isend liigi ära.

Rasestumisvastaste vahenditega ka.

Noh, kes planeerib peret, kas liik oma tärkava sugutungi ja –küpsusega või isend oma mõistuse ja abistava tehnoloogiga?

Annab vägikaigast vedada küll!

Pealegi, enam ei vastuta ju liik, vaid isend.

*****!

Inimõigused.

Inimõiguslased esitasid 60 aastat tagasi nõudmise, et inimese säilimisühik peab olema isend, mitte liik. Nagu õiguslastel kombeks, ei antud endale ka siin aru, kellele see nõudmine esitatakse.

Liik eriti isendeist ei hooli.

Liik on üsna käpardlik käsitööline ja toodab palju praaki. Rõhub käibele.

.

Liik eriti isendeist ei hooli.

.

Isend peab arvestama.

.

,