. Olümpiamängude kõige glamuursem ala, ütles diktor.
Igatahes!
Suurepärane mudel inimlikele pürgimustele.
Milline graatsia! Milline elegantsus! Milline ilu! Milline KERGUS!
Oh kui võiksin minagi...
Kes ei igatseks sellist põrgulikku kergust ja unelev-muinasjutulist liuglemist täiuslikult harmoneeruva kaaslasega üle.. oeh.
Kolm minutit sellist paradiisi võtab muidugi isegi iga professionaali raskelt lõõtsutama.
Huvitav võõristusefekti saaks siis, kui see ilmeline taustamuusika välja lülitada ja panna väiksed mikrofonid printsi ja printsessi põsele. Noh, nagu ooperis või teatris, eks.
Läbi hammaste pressitud õhk, aktsentueerimine, raske fokuseering, hinge pidurdus, punnitamine, ähkimine... naturaalne soundtrack mõjuks üpris hukutavalt.
Liuelda üle peegelsileda jää.. ja hoida keha kõik lihased pingul, koida oma keha pulksirgena ja samal ajal loota, et ta sind maha ei pilla, tema, kes sind need piinarikkad sekundid ühel käel peakohal hoiab...
Milline graatsia!
Pesupulbrireklaami pakutav idüll ei tundugi enam nii totter...
,
13 comments:
väga hea idee - need mikrofonid.
eriti košmaarne on aga mu meelest vaadata võistlustantsijaid. nende kloun-mustlaslikult ülemeigitud nägusid ja siis neid groteskseid, maskjaid, robotlikult (androidlikult?) rütmilisi, ilmselt millegipärast kohustusliku osana võistluskavva kuuluvaid ning kogu veatut hambumust paljastavaid naeratusi, millel puudub igasugune taotlus näida siiras. neile võiks ka sellised mikrofonid külge panna, aga hingeldamiseheli lasta läbi distortioni või veel mingi peenema, elektroonilisema helimoondaja.
minu edetabelis ka ületab võistlustants perverssuselt iluuisutamist (või siis jäätantsu). see nende hambumus ajab mul ihukarvad püsti, solaariumipäevitusest ja kunstripsmetest rääkimata. iluusutamine on lihtsalt ilus.
meenub misha lotmani (anekdootlik?) lugu pushkinist, kes kogu öö luuletust treib, hommikul tulevad sõbrad külla, pushkin lebab kanapeel, ütleb: näete, ärkasin, päike säras, linnud laulsid, viskasin luuletuse paberile. Sõbrad loevad: milline kergus, spontaansus, vabadus, geniaalne! Aga oleksid nad võõrutusefektina näinud öiseid mahakriipsutamisi, higistamist...
Hedvig, Sven,
sellepärast iluuisutamine ongi parem näide, et selle illusioon on täiuslikum :)
TEADMINE nende soorituste raskusest on alati juures (kommentaarid a la "päris tippu eristab väga heast see, et ta jõuab peale kolmekordset akslit veel midagi teha" ja sagedased kukkumised ka tippvõistlustel), aga ometi on see kerguse NÄIVUS nii veenev ja ületamatu.
August, Puškin konstrueeris oma elu(lugu)väga teadlikult ja rangelt, tema spontaanus ja geniaalsus oli hoolega lavastatud (pettus), aga siin, iluuisutamises, me teame, et tegu on talendikaimate inimeste aastatepikkuse treenigu ülimalt pingutusrohke kolmminutiga, aga ikkagi... "teame, aga ei usu".
P.S. Juri Lotmani väike Puškini biograafia (e.k. 1986) on väga hea ülevaade Puškini "eluanekdootlusest" ja sellest väljakasvamisest.
Mis puudutab perverssusi, siis minu arust ületab USA wrestling igasuguse idiootlikkuse ühismõõdulisuse läve ja on oma totruses täiesti kõrvutamatu...
brr..
lähtud eeldusest, et iluuisutamise eesmärk on luua illusioon kergusest. ei nõustu selle eeldusega. Eesmärk on on pigem võimalikult esteetiliselt esitada oma jõunumbreid. Igasuguse füüsilise etteastega kaasneb väsimus, higistamine ja hüperventilatsioon. Kas siis seepärast jätame kõik
füüsilist pingutust nõudvad kunstid sinnapaika? Miks need välistavad esteetilise elamuse?
(ma kujutan ette, et üsna perversselt võib kõlada ka "normaalne" hingamine, näiteks raamatulugemise ajal, kui see mikrofoniga vastu võtta ja võimendada.)
Iluuisutamine on tõesti väga raske ja head ongi need, kes suudavad füüsika seadused nö. enda heaks tööle panna - kelle iga liigutus lisab kiirust, mitte ei võta hoogu maha. Kelle iga liigutus läheb sujuvalt üle järgmiseks nii, et see on kokkuvõttes ökonoomne, mitte energia raiskamine. Uisutamist tuleks vaadata just füüsikalist aspekti silmaspidades. inimese võitlus loodusjõududega on ju ülev. Vaadake meeste üksiksõitu. Stefan Lambiel on siuke mees, kes "valdab" füüsikaseadusi, Brian Joubert on lihtsalt tugev tükk, kes teeb oma hüpped ära, aga ei saa öelda, et ilus oleks.
Ja ilma muusikata pole iluusiutamisel üldse mingit mõtet - see kuidas muusika on suudetud kavaga kokku sulatada, kuidas "tantsu" emotsioon ja muusika emotsioon omavahel klapivad
on see, miks iluuisutamine ilus on.
(p.s. olen endiselt su kirjutiste fänn)
Ei, ma ei tee seda eeldust. nö intensioon (eesmärk) ei puutu üldse asjasse. Just nimelt NÄIVUSE, mitte PETMISE seljavõit, eks. Osutan illusiooni perfektsusele ja teadmise ("füüsikalise aspekti silmaspidamise") täielikule jõuetusele.
Muusikaga pole siin asi päris sümmeetriline: need muusikapalad on/oleks ilusad ka ILMA iluuisutamiseta, aga iluuisutamine ilma muusikata (ja seetõttu paljastuvate pingutushäälte tõttu) oleks sootuks midagi muud.. mitte enam niivõrd esteetiline kuivõrd sportlassangarlik vaatepilt.
(p.s. tänan! :))
hmm, ma tegelikult ei saa aru, mis sind siin täpselt häirib, ma eeldan, et muusika :P
ja ma ei usu, et ilma muusikata oleks koledam vaadata. moderntantsu etendused on tihtipeale peaaegu et muusikata, see ei tee asja vähem nauditavaks. ja seal kuuleb väga hästi, kuidas tantsijad hingeldavad.
Eiei.. seesinane sissekanne on üks mu neist haruldastest eluavaldustest, kus ma ei raporteerigi oma (järjekordsest) häiritusest:)
Lihtsalt imestasin-osutasin ja üldistasin pessimistlikult selle fenomeni mudeliks kõigile inimlikele pürgimustele: igatseme iluuisutajate kergust ja pesupulbrireklaami idülli...
Taas olemata ülearu originaalne.. mu arusaamist mööda võtavad Lacan,Žižek&co ihaobjekti olemusliku tühjuse selle toimivuse eelduseks :#
ühesõnaga, ma sain ikkagi õigesti aru: häda, oh häda, oi hädaa-aa? ;)
Katsusin ennist leida sinutorust mõningaid live-mikrofoni videoid neist artistidest, kes "suud maigutavad" (keegi tegelikult ei maiguta suud, kõik laulavad kaasa, mõned hämmastavalt kõrgel tasemel) ilmsel põhjusel, näitamaks et enesepingutus tapab lauluvõimekuse. Siis aga adusin, et püüda siin kaitsta igapäevast inimlikkust väljaspool üllast kaunidust oleks korrata lihtsalt algupärast mõtet... seega ignoreerigem.
Post a Comment