Sunnipäev

,

.

.

.

Praegu on üks kahest sünnisageduste kõrghetkest. Umbes veebruari keskpaigast märtsi keskpaigani. Öeldakse küll, et inimese paljunemine ei ole sesoonne, aga mingi nõrk kaja kumab geenides siiski, üha raskem on kuulda neid käske, mida liik läbi ebamääraste tungide ja ihade meie ontogeneesi lõimib.

.

Mida ma tegema pean? Mida? Ah?

.

Ma ei kuule.

.

Tundub, et hormoonid on sama ehmunud kui mina, laiutavad nõutult käsi ja ronivad otsivalt ja igatsevalt ühest kontsentratsioonist teise.

.

Mõistus segab vahele, aga alkohol jagab võimupositsioone ümber. Liigi hääl muutub valjemaks, harva ka selgemaks, aga need unenäolised põiked.. ei, tuleb taas hommik ja mõistus – isendi võimsaim instrument – teeb radikaalsed korrektiivid neis käitumisstsenaariumeis, mis liik ajutise võimu ajal jälle ellurakendamiseks oli seadnud. Isend saab liigist võitu ja köhib igal kuul järgmise tühja hülsi nii diskreetsesse kõrgtehnoloogiasse, et mine sa tea, võibolla muutubki see siniseks geeliks.

.

Paul oli endale vuntsid kasvatanud, täpsemini: ajanud ainult selleks peoks habeme lõualt, nagu ta kiirelt selgitama tõttas. Sagis maikaväel [jaa, maikal on vägi!] ringi ja tegi jõu- ja ilunumbreid, demonstreeris arme ja tardus staatilistesse poosidesse.

.

See pole vanaemalik muie, ega isegi nostalgia, mis mind valdab, kui meenutan neid sõgedaid, joobunud hetki, mil isend ja liik end harmoonias tajusid, see, mida tunnen, on õud, isendi õud liigi ees. Meenutused panevad õlgu judistama. Nooruses saab isend liigiga palju paremini läbi, sest ontogeneesi üllatused on pigem meeldivad, kasvab ihu, mõistus, ilu, enese- ja teistelt-imetlus.

Elukaar muudab suunda ja isendil on liigile, ontogeneesile üha enam etteheiteid, ainevahetus aeglustub, koguneb rasva, valu on rohkem, ontogenees üllatab seekord näiteks naha elastsuse vähenemisega ja sa märkad uut kortsu silma juures, suunurgas.

.

Isend Pasteur õpetas isendid käsi pesema, isend Fleming relvastas penitsiliiniga, valikusurved muutusid kardinaalselt, aga liik ei hooli isendeist, isend pole liigi säilimisühik, liik on pigem purjus kindral, kui armastav isa, jah, purjus kindral, kellel on meeletu vägi ja kellele ta siis räusates ja lällates segaseid käske hõigub. Hukkunud reamehi ei loenda keegi.

.

.

.

Ma kuulen ta käske nii nõrgalt. Ja ma ei usalda teda.

.

.

Paul kinkis mulle hea raamatu, Sirkli järjekordse tõlketeose, lugesin järelsõnast: „Vähemalt täiskasvanud ei unusta selles raamatus sekundikski, et möödunut ja unustatut ei saa kuidagi võrdsustada mitte-olnuga. Isegi seal, kus langeb otsus „seesmiselt muutuda“, kus nad alustavad „uut elu“, ilmneb, et nad jätkavad oma iseloomude säilivaid tunnuseid üksnes teisel tasandil, nad vahetavad teed, aga mitte suunda.“

.

.

.

Paul ütles, et mu kõrvarõngad meenutavad jutumärke ja mu pea on tervikuna jutumärkide vahel.. ma ütlesin, et need on hoopis kaks kõrvuti koma, et rõhutada... ja et see pole ainus asi, mis siin praegu koma meenutab.

Jah, vahel võib täiesti lõbus olla, naerad, lõkerdad ja teravmeelitsed. Tema aasis mu kalduvust kanda pintsakuid ja kembelda sooga ja.. siis tulid jälle aastad meelde. Huh, kuidas see aeg ikka lendab.

Ja judistasin õlgu.

(Ei, õlad judistasid mind.)

.

.

„Gould rõhutab, et inimese ontogeneesi neoteniseerumises pole peamine aspekt mitte eellaste juveniilsete tunnuste säilimine täiseas, vaid arengu üldine aeglustumine. Selline ontogeneesikiiruse pidurdustendents on tegelikult omane kogu primaatide evolutsioonile, inimese puhul on see aga erakordsel määral väljendunud.“

.

.

Muidugi inimene ei kuule, ta ei kasva ju täielikult täis, ta jääb ju alati poollapseks, isend jääb oma surmani sesse juveniilsusesse tammuma ja täiskasvanud isendite maailm, see, kus liik kõneleb mitte küll vähem jõhkralt, aga selgelt ja valjult, see jääb talle kätte saamata. Isendi karvkate ei arene täielikult välja, aga isend seedib piima surmani, säilib ka selline tüüpiline lapsikus nagu õppimisvõime ja mäng... homo ludens, eks Huizinga artikuleeris sama intuitsiooni.

.

Mängime siis kultuuri.

.

„Isegi seal, kus langeb otsus „seesmiselt muutuda“, kus nad alustavad „uut elu“, ilmneb, et nad jätkavad oma iseloomude säilivaid tunnuseid üksnes teisel tasandil, nad vahetavad teed, aga mitte suunda.“

Saame loomingut nagu lapsi, geneetilise enesejätkamise asemel püüame kultuurilises infos kesta üle organismi eluea.

Eriline valik, nah...

Nooruseea lüürilisest eneseimetlusest võrsub üks meeleheitlik sõgedus, suund jääb samaks, säilitada nimi, ühiskondlik kokkulepe, mida nii surmtõsiselt võtame, sest psühholoogilise reaalsusena on surelikkus tehniliselt ikka paganama keeruline..

.

.

.

.

.

Kas täpid “sündimise” ü-l

on “liiast” i-delt

või sugulusest

“süüga”?

.

“Süüga!”

Karjub liigse l-ga “laps”

Liigsete g-de

“valgust”

.

.

.

.

.

Alkoholi ja Sumerat, mina lähen õue, praakisendid ühinege, Caster Semenya on uus Che Guevara..

.

.

.

.

.

.

,