Auk

,
.
.
.
.
.
Insener Pruševski oli juba kahekümne viiendast eluaastast alates tajunud oma teadvust kitsikusse jäävat ja elu edasisele mõistmisele lõppu tulevat, nagu oleks kohe siinsamas tema tunnetava mõistuse ees seisnud must müür. Ja sellest ajast peale oli ta piinelnud oma müüri ees sebides ning rahustanud ennast, et selle aine tegelik, tõene, sisemine ehitus, mille kombinatsioonidest koosnevad maailm ja inimesed, on tal õigupoolest juba selge: kõik oluline teadus oli tegelikult siinpool tema mõistuse müüri, müüri taga oli vaid tühi koht, kuhu ei tasunudki tahta. Ometi oleks olnud huvitav teada, kas keegi on juba tunginud ettepoole, müüri taha. Pruševski läks veel korraks baraki seina äärde tagasi ja vaatas küürutades oksaaugust lähimat magajat teispool seina, et kas näeb ehk tolles midagi, mis ta elus veel näinud ei ole; kuid sealt ei paistnud kuigi palju, sest öölambi õli oli peaaegu otsas, ja kuulda oli ka vaid aeglast vaibuvat hingamist. Pruševski lahkus baraki juurest ja läks öövahetuse juuksuritöökotta habet ajama: tusatunnil tahtis ta, et teda puudutaksid kellegi käed.
.
.
.
.
,