Tagurlikke assotsiatsioone

,

Laenutasin raamatukogust Mihkel Muti essee „Eestlusest“. Tavaliselt lähen ma üpris marru, kui olen sunnitud (ja ma pahatihti ikka olen) kokku puutuma avaliku raamatuga, mida mõni eelnev kasutaja on pidanud heaks oma kommentaaridega väärindada. Seekord pidin pigem heldima – need olid venekeelsed sõnatõlked! Keegi vene rahvusest inimene oli võtnud vaevaks lugeda eestlusest (muidugi võimalik, et keegi marumuulane otsis tõendeid fašismist) ja veel Muti käsitluses. Mihkel Mutt on üks neid haruldase (et mitte öelda väljasureva) kirjanikutüübi esindajaid (intellektuaal ilma jutumärkideta!) ja selliseid vigu ta loomulikult ei tee, mis võiks olla kondiks mõne antifašisti hambus.

Rahvusest rääkimine nõuab ka julgust, sest sellist laadi kategooriad pole aja vaimuga kooskõlas.

„Me ju teama, et säärane, kes avalikult ütleb midagi rahva kui sellise vastu, on fašist, see tähendab olend, kelle nimi ei vaja vähimaidki selgitusi. Sõnake on muutunud sedavõrd vägevaks, et vaimurelvana lasevad selle kõhklemata käiku ka need, kes end muidu peavad „nominalistideks“, seega siis inimesteks, kes sõnalise tähendusväärtuse suhtelisusest on teadlikud. Flatus vocis!“ muigab Ilmar Vene.

Aja vaim: "Ei tohi olla mingit muud essentsiaalsust peale puhta inimsuse ning sellele on lubatud ainult üks maine atribuut – indiviidi tahe. Indiviidi tahet ei tohi põhjendada ükski üldisem kategooria või ilming. Indiviidi tahe ei tohi olla kuidagi determineeritud rahvusest, soost, seksuaalsest sättumusest jne. Sellise determineerituse tabu on rohkem tuntud isikuvabaduse nõudena."

„Tol ajal arvasime, et mehed ja naised on võrdsed – mitte üksnes õiguste ja võimaluste seisukohalt, nagu peabki olema, vaid ka kõige aluseks oleva psühholoogia ja käitumise poolest. Kõiki erinevusi, kaasa arvatud füüsilisi, saab parandada tehnoloogia, poliitika või tahtejõuga,“ meenutab oma noorusaega Susan Pinker (Steven Pinkeri õde). Pinkeri raamat on väga valgustav (eelkõige siiski empiiria poolest). Problematiseerib uusaegset põhivastuolu – loodusteaduslikkuse ja ilmaliku humanismi konflikti. Lühidalt öeldes, Susan Pinker osutab suurtele korrelatsioonidele soo ja motivatsioonidünaamika vahel, teisisõnu, essentsieerib indiviidi tahte mingi üldisema kategooriaga. See on selge eksimine ilmaliku humanismi vastu, mida pole küll raske „põrmustada“ indiviidi kaitseks lihtsa osutamisega, et statistilistelt seaduspäradelt ei saa teha järeldusi üksikisikule, ent suurte valimite korral, mis samuti õiguslasi huvitavad, see vastuväide ei päde.

Miks on mehed mehelikel ametitel rohkem esindatud ka väga kõrgelt arenenud demokraatiates? Sest naisi, kes neid töid teha tahaksid, on lihtsalt palju vähem kui mehi, kes neid töid teha tahaksid. Umbes sama moodi nagu kontaktspordialade (korvapllist poksini) harrastajad on lõviosas mehed, sest vaid vähesed naised tahavad nendega tegeleda. Väga vähestele naistele pakub füüsiline agressiivsus lõbu, aga samas paljudel meestel pole „väikse müksimise“ vastu midagi.

Humanistlik ideaal näeks muidugi suhet 50:50 nii lennuki-inseneride kui vanemapuhkuse võtjate vahel.

Statistilisi üldistustelt ei tohi teha järeldusi üksikisikule (see on ebakorrektne metoodika, aga veel rohkem eksimine ilmaliku humansimi vastu), küll aga võib Gaussi kõvera äärealadelt noppida vahvaid eeskujusid.

Gaussi kõvera kohta võib öelda ka ingliskeelse nimega Bell curve, aga normaaljaotus võib võrdsuse idealistlikule kaitsjale kahtlaselt normatiivselt kõlada. Norm ja normaalsus on teatavasti lühiteed diskrimineerimisse. Diskriminant on aga selline sõna, et see võib korrumpeerida kogu elementaaralgebra.

Susan Pinker on kah julge. Sugugi mitte igaüks ei või endale lubada avalikult väita, et üldiselt meeldib naistele rohkem väikeste lastega tegeleda kui meestele. Arvamust, et võrdsed võimalused ja vabadused loovad meeste ja naiste valikute statistilise ühetaolisuse, peab Susan Pinker jäänukiks ajast, mil mees oli normatiivne inimene ( st kui naistele anda samad õigused ja võimalused, mis meestele, siis hakkavad naised käituma nagu mehed – trügivad sama innukalt riigikokku ja õllepurk käes jalkavõistlusele).

Ses mõttes võib Anderi Hvostoviga nõustuda. Isadus on vist tõepoolest kaduv institutsioon.

Suundumus on aga palju üldisem. Indiviidi tahtel ei tohi olla piiranguid. Homoabielude vastu võitlejad kasutavad tihti üpris napakat ekstrapolatsiooni – lubame seda, siis varsti on lubatud ka pedofiilia, zoofiilia...

See on nii halb argument, et sobib oma elujõulise visadusega illustreerima ainult inimeste kommunikatsiooni- ja arenguvõimetust.

Küll aga oleks ilmaliku humanismi esindjatel ebamugav väidelda nende absurdi ekstapoleeringutega, mis lähtuksid tõepoolest nende ideoloogiast st indiviidi tahte ülimusest, mis on täielikult lahti haagitud mistahes essentsialismidest (välja arvatud siis puhas inimsus).

Mis piirang on kaks? Miks abielu ei võiks olla kuitahes paljude täiskasvanute vabatahtlik ühendus? Mis on see ideoloogia või essents, mis võiks piirata indiviidi tahet? Pealegi on perekond iseenesest mõistetavalt lahutatud soolisest jätkumisest (see on ju omadus, järelikult diskrimineeriv!).

Miks ei võiks olla perekonnaks näiteks seitse meest, kes siiralt armastavad üksteist ja nende adopteeritud pisitütart?

,