Aare Pilve „Ramadaan“ on hea (öökapi) raamat, see ei ärrita, sest autor on intelligentne ja sõnaosav ("kaduvad kvaliteedid" tahaks öelda pealetulevat kirjanikepõlvkonda vaadates), aga pole ka tuim. On selline leebe ja rahulik. Isegi ohtlikult. Poliitilises mõttes ma seda pooldada ei saa, sest, kui kõige napimalt väljenduda – see resoneerib surmaigatsusega, võimendab hääbumise nukrat ilu. Üks elujõudu vaigistav melanhoolia ulatub seal lausa juureni.
„„Päev-päevalt tunnen, kuidas mingi vaen meis ladestub ja pääsu otsib raev. Meis paisub täitmatute unelmate vimm. Meis kõigis on Vesuuv ja tema linn. ... Nii on Vesuuvi ees Pompeiina kogu ilm.Kord hirm saab usuks, kord saab usust hirm.“
Mis oleks selle vastand? Kartmatus olla üksi, kartmatus olla väärtusetu tükk elavat ihu. Kartmatus selle ees, et kui surm kord tuleb, on ta tähendusetu. Kartmatus kaduda tühjusse, kui see osutub ainsaks viisiks mitte valmistada teistele kannatusi.“ (lk 346)
Juba liiga lähedale triivib see elutundele, mis „elu häält kuuldes võpatab hirmust ja vastumeelsusest, siis on sel mälestusel, sel lõbusal, väljakutsuval häälel säärane mõju, et haige pead raputab ja kätt tõrjuvalt selja taha sirutades põgeneb edasi mööda teed, mis võimaldab pagemise... ja siis on selge, et ta sureb. –“
Ja munasari on üha enam kellapomm kui läbipääs.
„Siis oli temas võimust võtnud täielik julgusetus, mis oli talle nii hästi tuttav. Jällegi tajus ta, kui valus on ilu, kui sügavasse häbisse ja igatsevasse ahastusse tõukab see inimese ja õgib ära ka julguse ning sobivuse argieluks. See rusus teda nii lootusetult ja ränkraskelt, et ta endale järjekordselt tunnistas, et teda ei rõhu ainult isiklikud mured, vaid peab olema veel mingi koorem, mis algusest peale on ta hinge vaevanud ja selle ükskord ka lämmatab...“ (Th. M.)
Aga eks resoneerimine ole omavõnkesageduse ühtelangemine välise kõigutajaga ja kui seda omavõnget pole, siis pole ka ohtu. „Ramadaan“ kõigutas mind küll.
Berk Vaher kirjutas minatuurikogu „Elu sumedusest“ kohta, et „Eesti proosas ei ole eriti palju Kesküla kombel läbitunnetatud elujaatavust“. Näed siis, ju on sootuks teine omavõnkesagedus. Ei ole palju raamatuid, mis mul sedavõrd hinge oleks matnud. Mihkel Mutt küsis seda raamatukest tutvustades, et Kalev, ega sa ometi surema hakka? (Hakkas jah, aga siis seda veel ei teatud). Tundsin sama.
*
„„Parempoolne president, kes on oma ametiaja lõpus sunnitud majanduskriisi tõttu tegema vasakpoolse sööstu, lausa kommunistliku žesti riigikapitalismi suunas, et siis kaadrist välja astuda. Muidugi ei õnnestu see tal nii puhtalt, tema ametiaja lõpp-punktiks jäävad jalata jäänud kingad, mis tema poole vihisevad, saadetuna hüüdest „Sina, koer!“ Zhaozhou vaatab seda 9. sajandi Hiinas koos oma õpilastega telekast, üks õpilane küsib selle peale: „Kas koeral on buddhaloomus?“ -
„Auh,“ vastab õpetaja.“ (lk 422)
Siin ma kõkutasin. Üldiselt ma lugedes ei naera. See aga oli päris naljakas.
Viimati, kui Ilmar Vene „Pahustumist“ üle lugesin, märkasin, et vana erudiit teeb ikka päris palju nalja, iroonitseb ja on kohati lausa sarkastiline. Igati muhe. Soovitan. See on väga hea essee.
Toomas Pauli uut raamatut reklaamin ka julgelt veel ise tutvumatagi. Toomas Pauli huumor on ka väga elegantne. Selles on midagi paratamatut.
Mihkel Kunnuse tekstide pikad versioonid on tee netti leidnud, kui juba reklaamimiseks läks. Nende huumor nii peen ei ole kui Paulil või Venel, aga asi seegi. Küll areneb.
Üks mittereklaam kah. „On the Beach“. See on enamvähem kõige halvem film, mis võimalik. Kui mõned filmid on nii halvad ja küündimatud, et muutuvad (mõne teise kvaliteedi nt haleduse või huumori läbi) juba heaks, siis „On the Beach“ jääb täpselt enne vindi üle keeramist pidama ning tulemus on maksimaalne võimalik halb. See on nii halb film, et uskumatus, et selline asi on võimalik, võib isegi need 195 minutit ekraani ees hoida.
,
No comments:
Post a Comment