Elo Viiding, Kestmine

ilm. Sirp 11.05.2012

Teine absurd

Elo Viiding, Kestmine. Tuum, 2011. Kujundanud Ly Lestberg. 65 lk.

...ning kas pole pea kõik siinilmas üks suur Kestmise Projekt?

- Elo Viiding „Projekt nimega armastus“ Sirp 05.12.2008

Elo Viidingu „Kestmine“ on eksistentsialistlik teos. Ma tahaks öelda, et see on naise ja naiselikkuse eksistentsialism, aga ei tahaks siduda seda sooga, iseärnis sooga kui paarismõistega mehelikkusele. Elo Viidingu „Kestmine“ on just teine eksistentsialism, teine suhe transtsendentsusega, teine suhe olemisega, aga see teine on teine ilma esimeseta, ilma nö meheliku eksistentsialismita. See on sama sootu ja eneseküllane kui näiteks Camus'l või Sartre'il, aga ometi teine. Teine eneseküllasus, teine iseenesestmõistetavus; see on teine sootus.

Sugu on selle maailma asi, saati feminism. Feminism on liiga poliitiline, kritiseerib naise  ja naiselikkuse, üldisemalt, soolistatud positsioone ja funktsioone ühiskonnas, võimusuhteid ja muud asist. Kestmisel on poliitilise korraga sama palju pistmist kui iiveldusel või absurdil. Jäta keisrile, mis keisri. Kestmine on teine totaalsus, teine absoluut, millega on vastakuti küll just naine (või eelkõige? iial ei saa ju midagi sellist täie kindlusega väita!, ei kumbki), aga see naissus on sama tühine siinpoolsus kui Camus' kürb absurdi või silmuse ees ning seal krägisevate nokude metsas, mida Roqentin näeb unes, pole ju ühtegi suguelundit.

Camus on mulle korda läinud küll. Eas, mil inimene ongi rohkem sootu. Või õigemini kestmisele tundetum. Aga rõhutan siin kohe, et ei piira kindlasti „Kestvuse“ kõnetavust ainult naissooga. Nii nagu naist võib kõnetada ja huvitada kõik absurdist ja iiveldusest ejakulatsiooni fenomenoloogiani. Camus on mulle korda läinud, aga muutus üha võõramaks. Mina kasvasin edasi, aga tema jäi ikka oma teksti tammuma, justkui hiiglaslik teismeline. Kui tobedalt enesekeskne ja lühinägelik tundub mulle nüüd tema „üksainus tõesti tõsine filosoofiline probleem: enesetapp“! Kutsumuslikud mõtlejad tunduvad mulle selletagi üha enam ja enam ühe spetsiifilise aregupeetusega organismidena, karu jõu ja varsa aruga poisikeste ärapidiste versioonidena ja nende „vaimu sootus“ pole mehe kui normatiivse inimese sootus, vaid poisikese sootus, sülelapse suguvõimetus.

Mu enese lihalik surm on vaid aja küsimus ja selle aja mõnu ja vaev on enamikule, ja ka mulle, eelkõige materiaalset, mitte filosoofilist laadi. Elu metafüüsiline mõtestatus huvitab vähemust, seda habetunultki titelõugsesse takerdunut. Ma ei vaja elamiseks mingit vastust, metafüüsilist “elu mõtet”. Iga organism on olemuslikult enesetappuv, isesurev ja Camus' põhiprobleem iselahenduv, mängida saab siin ainult ajaga ja nagu näiteks on põhjalikult piltlikustanud Emil Cioran võib mõlgutamise mõnu ja vigisemise unesoe ringutus seda paratamatut eksistentsi teha sama tõhusalt viitmisvääriliseks kui häirimatu seedimine teleka ees. Või miks ka mitte vankris tapalavale. Surema ei ole vaja õppida.

Kui otsida kestmisele kui eksistentsiaalile Camus' pakutuga analoogset formulatsiooni, siis filosoofiline põhiküsimus pole enesetapp, vaid jätkamine, kestmine, teisisõnu,  mitte isikliku, niigi isekatkeva organismi elukulu kiirendatud katkestamine, vaid end läbiva liigivoo, kestmise isikliku haru katkestamine. Ja see küsimus on kõigest sedavõrd filosoofiline kuivõrd filosoofiline tähendab korrastatud mõtlemist. See on liha küsimus, see on paine, koma võimalikkus igakuises punktis, tajumine, et su keha ongi liivakell ja seda ilma igasuguse Mehe pilguta. Kestmise ees ei ole mingit teist sugu, saati mingit fatale'i või fragile'i.

Milleks mu kosmosele kõrvad, kui ma ise olen kõrv? Kõrv küsimusele ja see ei tule väljast, õudtühjast tähistaevast, mida ahastusega piidleb mõtlev pilliroog, vaid kumisevast häälest, mis tuleb seljatagant, hiilides ja nõudlevalt su enda seest, see õudne undamine, mis tõuseb su enda sabaluust. Kestmine küsib sinult, sina oled kõrv ja sinu absurd on olla vastus. Ja et see on kõige üdimalt sinu, on see eksistentsialism.

Aga kas öelda jäädav ei selle eluvanuse voo läbivoolamisele endast? Kes võtaks punktijulguse ses müriaade kestnud komajadas? Kõik minu emad, kõige isiklikumalt minu emad ütlesid jaa, ütlesid kestmisele jaa. See küsimus on palju suurem, kui „kas lapse saamine väärib lapse saamise ja üleskasvatamise vaeva?“  Ja erinevalt Camus' omast, see pole iselahenduv küsimus, organism on isetappuv, autosuitsiidne, aga mitte isepaljunev.

Kuid ajutinegi tummus võib maad anda intellektile ja hirmule, ning korraga tundub see jäine ja tülgastav, totaalselt võõras ja abjektiivne, see kauge muusika, mille „kuldne fallos surub end lõpuni su kuulmeisse“(lk 12), sa ei usalda enam seda häält, sest see pole mitte ürgne janu, põlvkondi vana rahuldumus, mis ihkab igavesti taastulla, see meeletu kevadine mahlajooks ja kugistamisind niudeis, vaid aastaaegadena aegade algusest kordunud vägistamise inerts, millele alles nüüd leitakse jõud vastu seista, jalgu ei rebita enam valimatult laiali, on antibeebipillid, emantsipatsioon ja ajaloo pikim rahuperiood, ius primae noctis ja sõjakisa, kas kajab veel Aafrika Eevast saati mitokondreis? Ma kardan, et „sina pead valuga...“.

„Iga naise üsas istub laps tummalt, tardunult, sirutab käed valguse poole, tahab tulla välja. Mehe käes on võti – tehku siis uks lahti! Kes ei sigita, tapab,“ undab üks deemon, kolgib uksele viimane kiusatus.

Kas mees on toru teine sein, kestmiskraavi teine kallas või pigem nagu võti uksele või midagi veel tühisemat, vältimatut aga tühist, voolu enese seisukohalt midagi sama tühist nagu kuiv käsi, mis kraani keerab ja midagi ei tea märgusest, veel vähem survest, Kestmise survest ja undamisest torudes?

Eks ole see on umbes samal põhjusel, miks Camus' ja Sartre ei räägi toidust, kestmine ei vaja meest, aga sel pole vähimatki pistmist  titelalinaga stiilis „naisel on meest sama palju vaja kui kalal jalgratast“. See on lihtsalt Kestmine, paralleelne ja ühismõõdutu. Aga nii nagu süües ei saa teadlikuks näljast, ei saa paljunedes teadlikuks kestmisest, ainult kinnine kraan võib aduda täit torude survet, miljonite edukate ema-aastate saatuslikku inertsi.

Ei Kristuse ega pärli puhul räägita tervisest, nii ei arvustanud ma seda teost, ei ajanud rinda kummi kukepoksiks autoriga, ei tahtnud proovida, kas suudan autori põlvili suruda, selja prügiseks teha, näidata, et minu vaimusarved on teravamad. Las isased arvustavad ja pullid pusklevad, kobavad biitsepsit ja mõõdavad valgujuga.

Ma tahtsin jääda sest tekstist rasedaks, segada seda endaga ja lasta endast läbi, lasta sel endaga segunenult kesta. Ja nii see sündis.

 E.S. 17.03.2012