Mitte-Tartu

,

Mu mitte

Elli Soolo

„Mitte-Tartu”

Koostaja Sven Vabar

Topofon, 2012

1.

Meid tutvustati 6. juuli õhtul Nüplis kirjandusteadlaste suvekoolis. Videvikus oli veel palju sooja, loojuva päikese rauge silma all – üks laug metsast, teine pilvedest – ja oli parves ihast inisevaid sääski, kes maanduda ei saanud, sest keemiline kaitsemaagia oli teinud kutsuvad ihud puutumatuks. Nõnda „Mitte-Tartuski” tantsivad ihad sealpool esi- ja tagakaant, teispool ees- ja taganahka köidet Tartu vaim on vaimne sääsetõrje.

            Tutvustajaid oli kolm. Kristjan Pruul – noor Trotski, traatraamidega prillid, mässuline juuksepahmak, viigipüksid ja sulepea; Toomas Liivamägi – korraga vesihall ja nooruslik rühikus, kreekalikule vaimule kohane maine ajatus; Mihkel Kunnus – higised žestid ja balzacilik raev täiskirjutamata paberi vastu; lisaks küsitleja ja kaasvestleja Mart Velsker – t'Artugnan kakskümmend aastat hiljem ja varem, parim nii enne kui pärast; kõik ükskõiksuse eest ära.

            Mida nad rääkisid? Ma ei mäleta enam. Aga nii ongi parem ja õigem, sest need on sellist laadi mõtted ja mälestused, mis on minuks saanud ja seetõttu ma ei saa enam pöörduda nende kui millegi minust lahkneva poole, selline unustus pole kaotamine, vaid selle suurim võimalik vastand – üheks saamine. Mul pole enam nendega distantsi, mistõttu oleks viitamine sama kohatu, kui pidada end tõsimeeli oma vanemate lihalikuks tsitaadiks, sõna ühtesulanduvas mõttes, tahan olla selles tutvustuses võimalikult ühtehingav. Kui pisarateni tüütud on kriitilised arvustused, need üdini poisiklutilikud ja pretensioonikad pusklemised oma meetrilises õigluses! Ma tahan olla märkamatu, surun küünarnukid ihu ligi, pigistan käekotisanga tugevamini pihku ja astun korraks kõrvale ning lasen ta mööda. Lasen need sammud mööda. Juba olengi kongeniaalne. Algusest peale. See tähendab teatud elutundekaaslust, eraldi, kuid ühes suunas. Nagu kaks monorelsskabiini kõrvu edelaraudteel Tartust Tartu, nagu kaks sama unenägu samaaegselt eraldi voodeis nagu Tartu ja mitte-Tartu.

2.

            Jan Kaus üldistas hiljuti õigusega, et „praeguse eesti proosa üks põhilisi stereotüüpe vastandab positiivse minategelase üheselt ebameeldiva maailmaga tema vastas ja ümber”. „Mitte-Tartus” midagi sellist ei ole, aga seda mitte seetõttu, et oldaks kuidagi empaatilisemad või rohkem Teise süüvivamad, ei, mittetartlased ei vastanda end ebameeldivale maailmale, sest nende simultaanses unes polegi Teist, sest uni on teisevaba. Nad kõik on üksi nagu unes. Jutustavad, pihivad, vaimustuvad, imetlevad, aga seda täiesti eneseküllaselt, nad ei pane kordagi sulle kätt õlale, ei haara su sõrmest, et kontrollida su kohalolu, nad ei vaata sulle kunagi uurivalt silma, et leida seal mõistmise märke tagasi peegeldumas. Selles mõttes on nad siirad. Sest siirus ei hooli kunagi teisest, siirus tähendab mitte huvituda sellest, kas see autentsus, mida kiirgad ja levitad, on Teisele lõhn või hais. Siirus on alati hoolimatus. Unes võib. Mitte-Tartus võib. Sest üksi ei peagi kellestki hoolima, sest kedagi polegi. Hirm, et see on inimsuhtluse baasmudel, on üks romaanikunsti põhimotiive.

3.

            Vaatasin hiljuti filmi „About Schmidt” (Alexander Payne, 2002) Jack Nicholsoniga peaosas. Just firma juhatusest pensionile läinud mees, kes kaotas peagi ka oma naise, hakkas ühe heategevusorganisatsiooni vahendusel finantsiliseks kasuisaks ühele Aafrika orvule. Organisatsioon rõhutas, et kasuisa lisaks ka mingi kirja, siis on suhe ikkagi soojem, inimlikum ja isiklikum kui lihtsalt väike perioodiliselt laekuv rahasüst. Ja nõnda see Schmidt siis kirjutas ja pihtis, puistas oma elu ja mälestusi nagu lilleke õietolmu tuulehoos. Nagu lapsed, kes armastavad oma nukke ju siiralt, panevad riidesse ja räägivad nendega, võtavad kaissu ja usaldavad neile saladusi, nõnda kirjutas ka Schmidt näljasele kirjaoskamatule orvule Aafrikas. See oli mõeldud südamlikkusena, sest nii tihti arvatakse, et pihtimisakti siirus teeb selle kuidagi eriti kohalejõudvaks ja kommunikatiivseks, et tõhusaim viis kõnetada on läbi puhtsüdamlikkuse, et teise inimese poole tuleb pöörduda nõnda, nagu pietist pöördub Jumala poole, ja Jumal ei näri ju tähte, ei nõua sõnalist selgust ega väljenduse nõtkust, Jumal vaatab ainult hingepuhtust ja pihtimise siirust. Kes küll suudaks mõõta selle halva luule koguhulka, mis on sündinud säärasest horisontaalsest pietismist ja süütute hingede kirglikust kogelemisest? Ja ometi on silmavaatamise empaatia nii mehaaniline, et nukkugi võib nunnutada. Siiralt. Ainult siiralt.

Lüürilise uudishimupuudulikkuse kui ühe julmuse põhivormi uurimisele kulutas olemuslik sõnameister Vladimir Nabokov meeletult energiat. Üks tema veli kirjutas kord: „Kui pan Zaturecky Klarat minu juures esimest korda nägi, oli ta tema ilust nii pimestatud, et ta tegelikult tüdrukut ei näinudki. Ilu riputas Klara ette omamoodi läbipaistmatu eesriide. Valguskardina, mis varjas teda nagu loor.” Ei saa korraga näha ja läbi näha, oli mõistnud juba nende isa, kes kuulutaski ilu kurjuseks.

4.

            Kuid kus on näiteks Emmanuel Levinas? Tema, kellele „‘otsa vaatamine’ ei ole tunnetuslik akt, mille tulemusel ma näen enda ees näiteks kaluri, neegri, naise, ilusate, kavalate jne tundemärkidega nägu. ‘Otsa vaatamine’ on tunnetuseelne eetiline vahekord, kellelgi Teisel endasse kõnelda laskmine ja ühtlasi põhjendamatu vastutuse teke tema ees, mitte uudishimulik märkide otsing. Niipea kui ma hakkan eristama näos tundemärke, analüüsima, mõõtma, võrdlema, on alanud tunnetuslik, ühtlasi maailma objektistav, Teist ahistav, vägivalda ettevalmistav tegevus, olgu see siis teaduslik või esteetiline. Kellegi Teise alasti palge ees ei loe ma seevastu märke tema näos ega suuda talle valetada – see tagab ‘otsa vaatamise’ ja ‘palge ees seismise’ alustrajavuse”. „Inimesele otsa vaadates ei saa teda tappa,” ütleb Levinas, „tapetakse alati objekti, asja, selja tagant.”

            Mida tähendab nõnda vaadatuna see püüd ja pingutus mõista Teist? Puurida oma muukiv pilk teise silmadesse? See on radikaalne ebadelikaatsus. Jõllitada teise kodu akendesse on talumatu jämedus isegi siis, kui kardinatele pole taibatud mõeldagi, ent mis siis veel silmadesse, hinge akendesse?

Need on kaks küllalt vastandlikku eetilist orientiiri – mõista ja olla mõistetav vs. lõhnata hästi. Üks on dialoogiline, teine monoloogiline. Kumbki töötab ja ei tööta, üksi ja paaris.

Kas kõnetada silmad maas või vaadata vaikides silma?

5.

            Kirjutas üks Romaanikirjanik:

            „Mu sõber, nõustun sinuga kõiges juba ette; muide, nuuksumisest õlal sa ju kuulsid minult endalt ja järelikult tarvitad praegusel hetkel kurjasti minu oma kohtlust ja minu usaldust; kuid nõustu sinagi, et see õla-asi pole sugugi nii halb, nagu see võib näida esimesel pilgul, eriti tolle aja kohta; meie ju siis alustasime alles. Ma muidugi osalt mängisin ja teesklesin pisut, kuid tookord ma ju veel ei teadnud, et teesklen. Kas sina näiteks iialgi ei teeskle praktilistel juhtudel?”

            „Äsja ma all sattusin veidi tundelisusse ja siis üles tulles oli mul kohe häbi mõtte pärast, et teie vahest arvate, et teesklen. See on küll õige, et mõnelgi puhul sul on päris siirad tunded ja ometi teeskled seejuures ka pisut, kuid nüüd seal all, seda vannun teile, seal oli kõik päris loomulik.”

            „Just nii see ongi; väga õnnestunud ütlus: „Kuigi sul on päris siirad tunded, kuid siiski seejuures ka teeskled pisut”: noh, ja täpselt nii oli minugagi tookord: pisut ma ju teesklesin, mängisin osa, kuid nuuksusin ometi päris siiralt ja südamest. Ega ma ei eita, et Makar Ivanovitš oleks võinud pidada seda õlga veel pilke lisakski, kui ta oleks olnud teravmeelsem, kuid tema suur ausus takistas siis tema läbinägevust. Ei tea vaid, kas ta tookord haletses mind või mitte; mäletan, et ma siis väga soovisin tema haletsemist.”

Kirjutas teine Romaanikirjanik:

            „Kategoorilist korraldust see kiri hävitada ma ei täitnud – kas võiks seda pahaks panna sõprusele, mis tohib enda kohta käivaks lugeda epiteeti „sügavalt tähelepanelik”, millega kirjas iseloomustatakse Delacroix’ sõprust Chopini vastu? Ma ei kuuletunud algul sõbra nõudmistele seetõttu, et mul oli vaja kiiruga läbiloetud kirjatükki üha uuesti ja uuesti – mitte niivõrd lugeda, kuivõrd stiilikriitiliselt ja psühholoogiliselt uurida, ning ajapikku näis mulle, et hetk tema hävitamiseks oli mööda läinud; õppisin kirja vaatlema kui dokumenti, millest ühe osa moodustas hävitamiskäsk, nii et see just oma dokumentaalse iseloomu tõttu enda tühistas.”

Kuid milline on unenägu (ja mitte-Tartu on unenägu)? Unenägu on süüdimatu ja diskreetne.

6.

            Kui lihalik piir on liiga õhukeseks kulunud, sarvkest maha joostud või aetud ült sootuks või kukutud sest välja, nagu võib kukkuda Tartust mitte-Tartusse, minna kaotsi nagu Ernst, siis kõik läheb korda, õhkki teeb haiget, puud puudutavad nii lähedalt, et tahaks surra, ja hing väriseb kui elusalt nülitud jänes, kes külmetab, kuid soojendamiseks pealehingamistki ei talu, siis tajutakse seda unenägu valuna, mis on „kukkumine välja tavapärasest eluga köidetusest, liigutuste läbistuva seose tegusast mustrist. Valu on kukkumine iseoma piirile. Ja taoline kukkumine jahmatab piire. Valu on kukkumine äratundmisse, et piir ei püsi, ei sulge enam hästi, ei pea paika.

            Mitmesugused valust kõnelemise katsed, valu seletamise katsed toimivad katsetena katkestada valulevat kukkumist. Kõnelemise katsed otsivad seostada valu, et kukkuja ometi taas haakuda võiks liigutuses või sõnas, leida ajutiseltki piiri”.

            Ja ta kirjutab sealsamas: „Hingeliste liigutuste uurimise praktiline meetod on uurida kannataja elulugu (Lebensgeschichte), kuivõrd tema praegune viis läbi elada, omailm (Eigenwelt) luua ja häälestada (stimmen), on ju tingitud kogu tema minevikust.

Elulugu taolises tähenduses nimetab Bergson kestuseks (durée), osutades siis, kuis elusolendi kestuse möödunud viivud tähelduvad üksteises ja tema praeguses läbistuvalt (confondre) just nagu meloodia noodid. Meloodiat tajutakse muusikalise fraasina ju nimelt seeläbi, et iga kuuldud noot jääb mõneti kõlama ka igas järgnevas, täheldub läbistuvalt igas järgnevas, ja nõnda kujundab iga kuuldud noot iga järgneva noodi kuulmist. Ilmselt toimub samal viisil ka oma kestuse tajumine. Iga viiv möödub, ent jääb ühtlasi tähelduma läbistuvalt igas järgnevas.”

7.

            Nõnda on ka mitte-Tartu kirjeldusena mitte Tartu kui konkreetse ruumilise kategooria eitus, vaid ruumilise kategooria kui sellise konkreetne eitus. Ollakse kohas, aga mitte kohal. Piirid ei püsi ja „kõnelemise katsed otsivad seostada valu, et kukkuja ometi taas haakuda võiks liigutuses või sõnas, leida ajutiseltki piiri”.

            „Kuid ometi on selge, et kaotsi ei minda nii nagu poodi või postkontorisse. Pigem käib see nõnda, nagu minnakse närvi või haisema. Minek on tinglik, ent seda otsustavam, mõnel juhul koguni pöördumatu,” kirjutab Anti Saar, mittetartlane, kelle puhul nimigi on täpne. Pöörduvus on ruumimõõtme omadus, see on kaotsi läinud. Sven Vabari kirjeldatud luht ei püsi piirides ja imbub kõikjale linna, ei ole kohas, vaid alati kohal; Faddei Bulgarini soontes tuksub janu tahkuse järele, sest tema maailmas puudub tahkus – kõige ruumilisem ja piirilisem agregaatolek, aine, mis on ometi leidnud piiri; Andreas W on ajamaratoonar, ruumi tal pole; Meelis Friedenthal kukub Meltsiveski allikatesse kui ajaauku, sajanditetagunegi Tartu on muudkui kohal; Maarja Pärtna inimene kodus on „pähklikoorde suletud mõõtmatu ruumi kuningas”.

8.

            Mircea Eliade on kirjutanud:

            „Olevikus püsimine, nii et poleks ei järjepidevust minevikuga ega ka abstraktset, ajasse projitseeritud sidet tulevikuga, on kangelastegu ja nõuab haridust, mida me kusagil omandada ei saa. Väga raske on aega ammendada; enamik inimesi väldib aega, väljub sellest, olgu siis minevikku meenutades, tulevikule mõeldes või luues omaenda isiklikku aega, oma sisefilmi. Ses mõttes võib öelda, et elu on unenägu – selles mõttes, et me ei ela iial olevikus, konkreetses hetkes. (On olemas ka teistsugune „olevik”, unenäo ja reaalsuse süntees, see tähendab meie isiksuse poolt vormitud olevik, meie loodud olevik.) Ses mõttes võib öelda, et ärkamine on valus, et unest virgumine on kangelastegu, sest katkestame oma filmi, lõhume oma sünteetilise universumi, rebime puruks unenäosidemed minevikuga ja tulevikuga ja otsustame elada käesolevas hetkes, ainult käesolevas hetkes, ajasse projitseeritud aadeteta, trööstiva mäluta – ja siis jääme äkki väga üksi, ehmatavalt üksi”, mitte-Tartus mitte kunagi.

Ilmus "Müürilehes", sügis 2012