Külalisautor

Mul paluti see üles riputada. Ilmunun suvel 2016.

Puurirotid

Paul Vasing

Herri vesihallid rinnakarvad. Sasin. Need on hõredad, mõni pruunika varjundiga, mõni kollaka. Siiski hallid. Hõre elu näinud hõbe.

Mõtleks kui paljude kehade kohale on kunagi laskunud see närbunud torso. Sellel on nii vägev, isane minevik, higine ja verine, pikitud tillukeste temperamentsete naiserusikate massaažist. Massaaž – ei midagi enamat! Olgu, ka mõni küüne kriibitud vagu. Enam poleks see vist isegi võimalik, sest see nahk on juba liiga lõtv ja rind pole enam piisavalt prink.

Hingasin armidele ja silusin – mälestusi muuseas võidetud lahingutest, veenvatest anastustest. Naha kollakas jume oli pärgamentväärikaks mälestuseks kunagi pingul lihaseid katnud pronksist. Nibudki olid kui väljaveninud soolatüükad, otsast sarvestunud ja karedad. Paremasse oli sissekasvanud hõbedast rõngas, mille graveering meenutas vana-iiri ornamentikat.

Sobis hästi.

Surusin põse vasakule rinnale ja näppisin mõtlikult rõngast. Nibu oleks isegi nagu pisut jäigastunud. Muigasin, sest see oli kuidagi naiivselt armas. Alles käima õppinud kassipojal turritab silitamisel samamoodi saba.

Naiivselt armas. See oligi koomiline, sest see rind oli kõike muud kui naiivne. Pealegi kordi vanem kui mina.

Naiivselt.

Hõõrusin pisut tugevamini. Traadised karvad masseerisid kõrva ja põske. Kuulasin südant. See lõi aeglaselt. Tuksus raugelt. Nagu poleks sel sooja ega külma väljas toimuvast. Ega suurt olnudki. Tuikas uhkelt omaette, üle kõigist ja kõigest, madaldumata galopeerima või lonkima.

Aga see lõhn! Sellest ei saanud tüdineda. Ah, kui palju hommikuid olin ma samamoodi, parem põsk ta vasakul rinnal ja sõrm niburõngas, piidelnud aknast sissetrügivat päikesetõusu, ah kui mitmeid!

Parem põsk ta vasakul rinnal. Alati nii. Äiutav lõhn ja tasased tuksed. Ere päike murdub peenikesteks vikerkaareviirgudeks ta rinnakarvus, kui silmi sulgemiseni kissitada. Sellest lõhnast ei saanud tüdineda. See oli nii küps, nii rahulik, nii turvaline.

Mulle meeldis rõnga kallal silmahammastega näkitseda, seda sikutada ja keerata. Peaaegu alati loendasin sünnimärke ja pigmendilaike. Ometigi polnud mul aimugi kui palju neid seal kokku oli. Küll aga olin ristiisaks sealsetele „tähtkujudele”. Groteskseim oli Suur Hundikürb, mis tipnes rõngastamata nibuga. Muidugi polnud ma elu sees ühegi hundi kürva näinud, küll aga teadsin, milline üks vanker välja näeb ja milline on selle sarnasus Suure Vankriga.

Punased numbrid äratuskellal hõõgusid kolme viimast halastavat minutit.

Lülitasin alarmi välja ja tatsusin kööki. Suurest esikupeeglist möödudes lubasin endale mõned nartsissistlikud jalavibutused ja musklipingutused. Tagumiku „põselohud” olid selgepiirilised ja sügavad, olles parimaks tunnustuseks regulaarsetele treeningutele. Tundsin end oma alastuses suurepäraselt. Ringutasin joviaalselt ägisedes päikesele ja embasin õhku. Aga kohv pidi siiski saama mürkkange, peksmaks töiseks ja asiseks hommikust idülli. Jätsin masina lörisema ja läksin tagasi Herri juurde.

Herri magas. Ta on kõige vaiksema magamisega inimene, keda olen kohanud. Hingas kuuldamatult korra või kaks minutis ja külge ei keeranud kordagi. Magava Herri kõrval võis rahulikult süveneda kuitahes keerukasse raamatusse, mõelda vaikusest, üksindusest või sfääride muusikast.

Seisin harkisjalu voodipeatsisse ja andsin talle riistaga kelmika lopsu vastu nina. „Päo!”

Herri avas aeglaselt ühe silma – selle, mis polnud patja surutud – hall kettake liigahtas ja fokusseerus mu liigesel, mida relvana käes hoidsin, ja rändas siis mu võidukale näoilmele. Herri suunurka ilmus vaevumärgatav naeratus.

Mu ülemeelikushood ei pahandanud teda kunagi.

Silm vajus jälle kinni.

Silitasin ta siledat pealage. Juuksed olid sealt ammu kadunud. Hõre vesihall viirg, mis läks üle kukla ühest kõrvast teiseni, oli kõik, mis jäänud. Need olid beebilikult siidised udemed, eriti võrreldes minu ronkmusta pahmakaga.

Libistasin pöidlaga üle ta õhukeste huulte, haarasin ta pea oma käte vahele ning suudlesin ahnelt, surusin talle küüned kuklasse, hingasin vihinal läbi nina ja imesin ta keele endale peaaegu kurku. Herri suudles silmi avamata vastu, keeled mürasid vaakumis, libisesin üle ta igemete ja tema näksis mind hambutult. Ta millimeetrine habe kriipis meeldivalt huuli.

Mina pesin alati suudlemisohus hambaid, aga Herri hingeõhk oli ka hommikuti värske kui kevadhommik, sest tema hambad ligunesid öökapil perfektses piparmündilõhnalises lahuses ja tema tavatult aeglane hingamine ei suutnud isegi õhtust suuvett suuõõnest välja tuulutada. Mm ... piparmünt.

„Kas kohv voodisse, härra Herman?”

Herri laksutas vastuseks vastu mu tagumikku ja noogutas naeratades. Hammasteta rääkis ta vaid häda sunnil. Pudistamine ei sobinud tema džentelmenliku väljapeetusega mitte üks põrm.

Lippasin kergejalgselt kööki, lükkasin plaadimängijasse CD Vivaldi „Talvega”, sest see on kõige kevadisem ja ehk ka kõige hommikusem lugu üldse ning vorpisin kiirelt mõned võileivad ja valasin kohvi tassidesse.

„Ohhoo! Suurepärane!” tervitas Herri avala naeratusega, nähes mind kandikuga tulemas. Ta oli pugenud kergesse siidist hommikumantlisse, hambad suhu pannud ja nägi nüüd igati väärikas välja.

Kuum aurav kohv, päike ja Herri!

Kohv oli tõesti kange saanud, tundsin, kuidas kofeiini meeldiv surin õrnalt selgroogu paitas ja diafragma alla tekkis õõnes kõditav pinge.

Äkki sööstis meie meeldivasse äraolemisse mu mobiiltelefon, mille vibroalarm selle lauaplaadil hüsteeriliselt steppima pani.

Herri kortsutas demonstratiivselt oma halle kulmupahmakaid, võttis laualt mu telefoni, sülitas displeile ja surus selle vilunud liigutusega endasse.

„Hommikusöök on püha!” kõmistas ta teatraalse resoluutsusega.

„Herri, kamoon!” proovisin olla noomiv, kuid purskasin kohe naerma.

„Kes helistas? Vaatasid?”

Ta noogutas. „Baurice Kozolov. Sööme lõpuni, siis helistad tagasi,” ja lisas silma pilgutades: „Kui telefoni kätte saad!”

Viskasin jalad talle sülle, toetasin selja vastu seina ja dirigeerisin kohvitassiga.

Oli suurepärane hommik tõepoolest.

„Ma loodan, et laboris mingit jama ei ole. Ega tema juba niisama ei helista.”

„Küll jõuad,” rahustas Herri, „ju tahtis lihtsalt nõu küsida.”

„He-hee,” raputasin pead, „vaevalt. Harva, kui temal midagi minu käest küsida. Ta on kursa helgeim aju. Mitu pead teistest üle. Ainuüksi see, et ta mind oma partneriks kutsus, on mulle suur tunnustus.”

„Nagu ma aru saan, klapite hästi, jah? Veel kohvi?” Herri valas vastust ootamata tassi täis. Ta teadis mu harjumusi sama hästi kui mina tema omi. „Jah, klapime küll. Eks ma uju tema akadeemilise edukuse kiiluvees ja, ma ei tea, ju ta tunneb end hästi kellegi nii-öelda cool’i seltskonnas. Ta ei ole oma eelnevast koolielust küll eriti rääkinud, aga seda pole raske arvata. Kidurat kasvu, lombakas, kohmetu ja kinnine. Kindlasti kasutasid õpetajad teda näitena, et on võimalik küll kõigest aru saada ja hõõrusid tema püüdlikkust reatohmanitele nina alla.”

„Mis tal siis viga on? Trauma? Mingi sünnidefekt?”

„Tundub küll. Pole eriti uurinud. Puusa- ja põlveliigestega midagi vist. Ei taha ju torkida.”

Herri noogutas ja mina lobisesin edasi.

„Iseenesest ideaalne teadlasematerjal. Selline stardipositsioon välistab kõik muud kiusatused ja füüsiliselt päris Hawking ta ka pole – käed on kombes, katseklaasi, pipetti hoiavad hästi. Muidugi võib saada tast ka kuri geenius, kes elab inimkonna peal välja selle, et saatus ta sellisesse kehasse on sülitanud.“

„Misantroop?”

„Neeh,” raputasin pead, „misantroop on vast aktiivne inimvihkaja. Aktiivselt ta kohe kindlasti ei vihka. Pigem põlgab vaikimisi, põlgab üldist rumalust. Kui sedagi. Ta on sünge. Üldiselt näib, et teised inimesed ei lähe talle eriti korda, aga noh, tead sa mõnda, kellele läheks?“

Herri kissitas kavalalt silmi ja mõmises salapärase rahuloluga.

„Mis sa mugised? Naerad jälle mu üle, või?”

„Oh jäta!” Herri lõi laisalt käega, „sa said SMS-i lihtsalt.”

Turtsatasin naerma. „Ah muidugi! Telefon!”

***

Baurice istus mornilt laua taga ja tegi suitsu.

„Said sõnumi kätte?”

„Ja kuidas veel ...”

„Palju said?”

Koukisin seljakotist kanistri välja ja asetasin selle lauale.

„Viis liitrit, värske ja korralik.”

„Hea, loodetavasti on see bakterikindlam, kui see vana oli.”

„Viskasid vana minema?”

„Jep, pH oli enam-vähem, aga ei puhverdanud enam midagi. Ajas mul terve seeria putsi.”

Baurice puhus suitsu laual seisvale rotipuurile. Rotid ei teinud sellest suurt välja.

„Nendega on ka ühel pool.”

„Ai-ai,” vangutasin pead, „see on juba halvem asi. . Kuidagi loiud on jah, isegi suitsu ei karda. Andsid neile midagi, või?”

Ta noogutas. „Varsti on kutud.”

Istusin maha. „Oi, sa vana ... kolme kuu töö metsas.”

Baurice tühjendas laual oleva keeduklaasi endale kurku.

„Vähe vara ei ole joomiseks?” Vaatasin kella. Pool üks.

„No tegelikult ... miks mitte, põhjust küllaga. Ma segan endale ka ühe terava.”

Võtsin ühe sajase kolvi, täitsin selle poolest saadik piiritusega ja lisasin sortsu eetrit. Hingasin tugevalt välja ja neelasin punnsuutäie. Terav tuline jutt sööstis mööda kõri soolestikku, süljenäärmed hakkasid ägedalt tööle.

„Khuu! Türa, kus ikka kõrvetab!”

Pühkisin kitlikäisega silmanurgast vett.

Baurice ei lausund sõnagi, valas liitrisest ümarkolvist oma keeduklaasi uuesti täis ja rüüpas sealt vaikselt, lonkshaaval.

Võtsin ka ühe sigareti.

Baurice jälgis ainiti rotte. Ühel, arvatavasti kõige kergemal neist, hakkasid krambid. Kõht ja tagajalad tõmblesid, pärani silmades pungitas tühi rotipilk ja rõvedad teravad hambad irvitasid oma viimast kollakat irvet.

„Tuld?” tonksasin Baurice’i õlast.

„Palju sa eetrit panid? Lähed veel põlema,” hoiatas ta tikke ulatades.

„Mitte üle viiendiku. Pudeli jätsin tõmbe alla. Ei juhtu siin midagi.”

Istusime, jõime ja suitsetasime. Rotid tõmblesid, veritsesid suust ja surid.

Viimane tõmbles veel pool tundi pärast teiste surma.

„Vahi kui visa,” togisin rotti klaaspulgaga. „Äkki vähi pärast, mis arvad?”

„Võimalik,” kehitas Baurice õlgu, „aga ta on noor, vähk ei tohiks olla kuigi kaugele arenenud. Seitse-kaheksa kuud oleks ikka veel elanud. Paks on lihtsalt.”

Teistest paksem oli see rott küll.

Baurice’i sigaretid olid hirmkanged tõrvapulgad. Tõmbasin viimase mahvi ja kustutasin pooliku sigareti rotile silma. Rott hakkas palju põnevamalt ja intensiivsemalt tõmblema.

„Mida sa teed, lollakas?!” hüüatas Baurice ja lõi vastu mu kätt; võttis pliiatsitopsist skalpelli ja pistis roti läbi.

Baurice ohkas ja läitis uue sigareti.

Vaatasin seda hunnikut rotilaipu. „Vedas neil raiskadel,” mõtlesin poolvaljult, „kuudepikkuse surmaagoonia asemel pääsesid tunniga.” Need olid nimelt onkorotid. Spetsiaalselt vähiuuringuteks aretatud, nii et umbes aasta vanuselt areneb neil vähk. Igas nende rakus kükitas geneetiline kellapomm, nukleiinhappeline pärispatt, mis garanteeris piinarikka surma karistuseks sündimise eest. Need kümne-, üheteistkuulised pääsesid, kuna bakterid või seened olid neid puudutavate katsete puhverlahuse ära rikkunud.

„Ei tea, kas nad vabas looduses suudaksid paljuneda?”

„Võimalik,” Baurice kehitas talle nii iseloomulikult õlgu, „aga mitte eriti tõenäoline. Surevad liiga noorelt. Kui innaaega timmida, umbes nagu mingil ja euroopa naaritsal, siis saaks ehk küll.”

„Milline pompöösne sadism!” võttis mu fantaasia tuld, „aretada püsivalt piinlev tõug! Neil pole ka intellekti, et oma päästmiseks midagi ette võtta. Oh, neil sittadel pole isegi teadvust ... või natuke vist ikka on. On? Oh, kui vägev see oleks!”

Baurice kordas õlgadega oma parasiitžesti: „Natuke vast on kah. Ei tea. Ja kui olekski? Mis siis sellest? Arvad, et nad lõpetaksid sigimise, kui mõistaksid oma olemust? Sittagi! Vaata või Musta Aafrikat või Kagu-Aasiat. Kepivad nagu nugised! Sünnitavad, phväh, persse nad sünnitavad! Nad situvad ju oma lapsi. Situvad neid kuhugi hütinurka kopitanud õlehunnikule kisama ja haisema. Vahet seal on, kas närib vähk või soolestikus hauduv nälg sind seestpoolt raipeks?!”

Alkohol oli Baurice’i käima tõmmanud ning ta vahutas ja vehkis elavalt kätega.

„Ja need on inimesed! Teadvus ja intellekt! Keelevõime ja prefrontaalne korteks! Kronesteesia! Kasutavad tööriistu ja puha! Humanitaarid korrutavad muuseas alatasa, et nende kultuur pole sugugi vähem arenenud või lihtsakoelisem kui õhtumaalaste oma. My ass! Igaüks üritab endale vähemalt kümmet pensionisammast valmis keppida, et siis viis aastat kauem vireleda. Ainult kultuuris ongi erinevus! Meie kultuuris on va topeltsapiensil mugavam vähem sigida, nende kultuuris rohkem ja nii nad situvadki neid väikseid pruune piinlevaid lihakämpe, kes ei suuda muud teha kui valutada, kisada ja kärvata lapseeas nälga või tükelduda naabersuguharu matšeetede all. Fucking loomad! Topeltsapiensid!? Jeeš! Aukartus elu ees? Ptüi!”

Ma ei viitsinud Baurice’i sülgepritsivasse monoloogi pikemalt süveneda ja ega ta sellest suurt hoolinudki, lõugas rohkem oma surnud rottidele. Baurice oli ainus, kes oma katseloomadele nimed pani. Ja see polnud kaugeltki ta ainus veidrus. Istus hommikust õhtuni laboris ja tegeles oma rottide ja katseklaasidega. Ta oli oma loomult kuidagi nii vana ja haigemeelne, et ei osanud elust enam üldse rõõmu tunda. Suitsetas ohtralt ja vahel väga harva jõi oma „laborikokteili“ – piirituse, destilleeritud vee ja eetri segu – need olid ta ainsad rõõmud, kui teadus välja arvata. Teadust tegi ta muidugi hästi. Vaieldamatult kõige paremini ja kõige tulemuslikumalt, ja eks seetõttu pigistati nii mõnegi veidruse ja korratuse puhul silm kinni; näiteks, kui labor oli täissuitsetatud või kui ta vahel laborisse ööseks jäi. Üks vana professor, kes ikka heal meelel jutlustas oma noorusaastatel välja kujunenud teaduslikku ateismi, näitas aeg-ajalt huvi Baurice’i rottide vastu, küsides heatahtlikult aasimisega: „Noh, Baurice, kuidas su jeesustel ka läheb?”

Parem, et ta täna ei küsiks.

„Paolo,” pöördus Baurice korraks ka minu poole, „kui sa natuke avaramalt suudaksid mõelda, siis näeksid, et paratamatult piinleva tõu aretamises pole midagi pompöösset, veel vähem midagi uut või originaalset, vastupidi, see on üks kõige ebaoriginaalsemaid mõtteid looduses, vot, sa areta liik, mis ei peaks paratamatult kannatama ja hukkuma, see juba oleks tase, see oleks midagi uut. Sa parem ütle mulle üks liik, mis pole onko!”

„Amööb! Ainuraksed üldse!” pistsin võidurõõmsalt vahele.

Baurice jäi mulle korraks veidral pilgul otsa vaatama, ta pilk oli küll mulle suunatud, aga ta ei näinud mind enam, ta hääl muutus mõtlikuks ja katkendlikuks, sest ta kõne libises järk-järgult jälle enda sisse tagasi: „See on kõigil loomadel, igas rakus. See ei ole midagi sellist, millest saaks lahti loodusesse „tagasi” pöördudes, end ökoseebiga hõõrudes või kogu maailma demokraatiasse litsudes ... inimene on persses tõug, aga teised loomad pole kuidagi vähem persses ... inimene on küll ainus, kes on võimeline liigiliseks enesetapuks ... või liigiliseks eutanaasiaks,” Baurice’i hääl oli juba päris vaikseks jäänud, kehitas aeg-ajalt õlgu, „võib-olla see oleks pompöösne ... aga siis kellele see žest?”

Baurice’i pilk tardus aknast välja.

„Kuule, ära nüüd tusatse, tellime uued rotid ja teeme uued katsed. Ongi vilumust rohkem,” katsusin teda kuidagi lohutada. „Sa võtad seda teadust liiga tõsiselt. Kuule, ole nüüd ... või puus valutab?” küsisin osavõtlikult häält langetades.

„Äh, mis puus,” rähmas Baurice justkui ärgates, „aja konkreetsus.”

„Heh, sa paned juba jälle segast!” naersin ja patsutasin teda õlale. „Lähme tuuldume pisut, õues on nii ilus ilm.”

***

Ja siis äkki Herri komistas. Ta kukkus näoli trepist alla. Kaarega sellele näole, minu armsale näole, minu pehmetele huultele, kukkus katki siidised igemed, ta veeres käkaskaela uperpallitades, eredaid vereplekke maha jättes ja jäi siis vaikselt lamama, minu Herri ...

„Herri!” karjatasin ja sööstsin talle järele.

Herri lamas trepimademel, ta silmad olid lahti ja ta hingas sügavalt ja raskelt.

„Oi, Herri!” nuuksatasin ja hakkasin nutma, valisin sõrmevärinal hädaabinumbri ja kisendasin torru aadressi ja šoki ja hüsteeria ja meeleheite ja verepritsmed, minu Herri vere pritsmed! Panin toru ära hoolimata nende palvest, istusin seljaga vastu käsipuud ja võtsin Herri pea omale sülle, see jooksis verd, ah, kui kohutav see oli!, hoidsin ta sooja pead oma käte vahel, see jooksis verd, Herri verd!

Herri hingas nii raskelt, hoidsin ta pead kõvasti-kõvasti. Ta pea oli kuum, kuum-kuum kera, jooksis verd ja hingas raskelt, hallid juuksed ja punane veri! Oh, Herri!

Ma ulusin valjult ja pigistasin ta pead oma süles, Herri kuuma pead. See jooksis verd, mu Jumal, see jooksis verd!

Pisarad kukkusid ta siledale pealaele, täis Herri pigmendilaike, minu armastuse tähtkujusid, Herri!

Herri hingas kähinal. Oh nii raskelt! Ja suunurgast tuli ka verd, oh Jumal, Herri verd!

Pühkisin selle ära. Võtsin ta käe. Miks see nii külm on?

„Herri!!!”

Oh Herri, miks see nii külm on?

Pigistasin ta kätt, minu Herri kätt, see oli nii külm. Oh, miks see nii külm oli?!

Herri silmad läikisid.

„Ei, Herri, ära sina nuta!” kallistasin ta pead kõvasti-kõvasti. See jooksis verd.

„Oi Herrikene! Ära sina nuta!”

Ise nutsin, nutsin hüsteeriliselt, sest Herri jooksis verd.

„Herri, su käsi on nii külm! Herri, miks su käsi nii külm on, Herri?!”

Herri silmast veeres pisar, veeres üle tema kortsulise põse, seal olid ühepäevased hallid karvakesed, pisar veeres, aga miks oli seal veri?! Oh, miks oli seal veri, Herri, miks oli seal veri?!

„Paolo,” sosistas Herri ja ta suunurgast nõrgus verd, oh Jumal, ta suunurgast nõrgus verd!

„Herri!” ma hoidsin teda kõvasti-kõvasti.

„Ma nii kardan, Paolo!”

Ja ta suunurgast nõrgus verd, oh Jumal! ta suunurgast nõrgus verd.

„Ära karda, Herri! Ära karda!,” nutsin lohutamatult, „Herri, ma kardan ka! Herri!”

„Ma nii kardan, Paolo!” sosistas Herri ja ta silmist veeresid pisarad, „ma nii kardan, Paolo, ma nii kardan ...”

Ta käsi tuksatas, ma hoidsin seda kõvasti-kõvasti.

***

Herri oli ainus surija, kelle embuses oli hea ja kelle suremises oli nukrat ilu, ahnelt viimast sõõmu joovat pilku, sirutust kaugele ... kui meenutada.

Kui meenutada ...

Mitte mingit valuliselt rapsivat kärvamist.

Mitte nagu Euroopa. Sureva Euroopa armastus on ebamoraalne.

***

Inimesed käivad koos ja ristmikul selgub ühele, et nad käisid lihtsalt kõrvuti.

Teine laseb käe lahti ja keerab ära.

Ja sina jääd suud maigutades järele vaatama. Talle järele minna ei saa ja ei tohi. Tema ei taha. Öelda pole midagi, teha pole midagi.

Sa tohid tunda ainult valu.

Ja sa tunnedki seda.

Tunned tugevalt ja kaua.

Väga, väga kaua.

***

Ta võibolla jääb isegi lähedale. Su teadvus on dialoog temaga ja sa jutustad mõttes talle kõigest, mis sinuga juhtub, mida näed, mida koged. Nagu kõiges sus, on ka su silmades temakujuline auk, läbi mille siis otsivalt ja igatsedes maailma vaatad. Kohtute vahel tänaval. Ta naeratab armulikult või pisut piinlikult või õrna süütundepunaga.

Sa ei või enam olla talle õrn, sa ei või enam ennastunustavalt tema pead silitada, sest seda kõike pole enam olemas.

Lihtsalt ei või.

Te polnud ju koos, te olite kõrvuti.

Kuidas sa aru ei saanud?

Kas sa siis sisse ei näinud?

Kuidas tuleks pingutada, et näha, aidata ja hoida.

Ma räägin kaotusest.

***

Herri ja Paolo lugu pole kunagi juhtunud, sest seda ei saanud kunagi juhtuda. Sest Herril polnud tulevikku, aga armastus elab tulevikust, ühisest tulevikust, mis on nii kauge ja lõpmatu nagu silmapiir. Ja alati abstraktne, ei iial konkreetne.

Herri ja Paolo lugu pole kunagi juhtunud, sest seda ei saanud kunagi juhtuda. Sest Herril oli nii palju minevikku. Armastus aga ei talu kuigi palju privaatset minevikku, minevikku, mis pole ühine. Unustamine muidugi päästab. Kes suudab palju unustada, sel on vähe minevikku ja see on nagu laps ja suudab ikka ja jälle armuda, sest mälestused konkretiseerivad aega, aga armastus on aja abstraktsioon.

***

Paolo jäigi katki, kuigi ta hiljem mõistis, et tema armastus oli olnud alati perspektiivitu ja et see juhuslik õnnetus, komistus trepil, ei röövinud temalt tegelikult kuigi palju aega. See teadmine oli loomulikult väga nõrk lohutus. Sest sellistel hetkedel on kümme minutit elu väärt rohkem kui ...

Väga, väga kaua.

Ja sa tunnedki seda.

Tunned tugevalt ja kaua.

Väga, väga kaua.

***

Kas üldse ongi võimalik armastada teadmises, et pikemas perspektiivis oleme kõik surnud?

Siiski mõtlema peab ka. Nii südame kui peaga.

Sellest, kuidas inimeste sisse ei näe; kuidas tuleks pingutada, et näha, aidata ja hoida; mõtlen kaotusest.

Ja aja abstraktsusest onkosüdametes.

***

Baurice sai uued rotid. Nad õppisid üsna ruttu koputuse peale puuri serva jooksma ja Baurice sügas neid põhjalikult spaatliga. Baurice’il oli rottide sügamiseks spetsiaalne roostevabast terasest spaatel, millega ta ei teinud midagi muud kui sügas oma rotte. Ta kandis seda spetsiaalset sügamisspaatlit oma kitli rinnataskus. Baurice oli nendega õnnelik ja rotid olid seda ka. Nad vist nägid üksteise sisse.

Ja ta torkas teda spaatliga küljesse ja rott naeratas heatahtlikult, naeratas andestava armastuse naeratust.