Leo Luks. Vaene maa

Ilmus „Postimehes“25.01.2019

"Misjaoks ta sedasi teeb? misjaoks?"

Leo Luks "Vaene maa" Vabamõtleja 2018 104 lk

Elli Soolo

Kui väljendaksin oma kimbatust sõnadega „Mis pask see on? Siin pole ühtki luulet,“ siis võiks see mõjuda autorile enesele tunnustusena. Lausa vastutunnustusele kutsuva tunnustusena, sest umbes selline näebki välja üks ehe leoluksilik luule. Ülilühike parafraas, mis sisaldab mõnda „pähhi sõna“.

Kimbatuses siiski olen, sest jääb küsimus, et miks Leo Luks sedasi teeb. Sest ta pole kasvatamatu algkooliealine jõmpsikas, vaid hariduselt doktrorikraadiga filosoof ning ühtlasi üks meie kirjandusvälja parimaid ja asjalikumaid kirjanduskriitikuid. Ta kirjanduskriitika ja filosoofiline esseistika on alati piisava kodutööga (see on üldiselt haruldane), kaine ja süstemaatiline (see on üldiselt haruldane) ning objektiivne (seegi on üldiselt haruldane). Tema mahukat ja põhjalikku kriitika- ja esseistikakogumikku „40 kiri“ (EKSA 2016) soovitan soojalt igale tõsisemale kultuurihuvilisele.

Kui aga „Vaese maa“ kaanel poleks olnud Leo Luksi nimi, siis oleksin põgusa sirvimise järel selle õlgu väristades käest pannud. Milan Kundera on määratlenud kitši sita absoluutse eitusena. Leo Luksi luule pole aga kohe kindlast kitš. Oo ei! Sitt on üks väheseid asju, mida siin ei eitata. Tagakaanel (:)kivisildnik määratleb seda absurdikirjannduse võtmes loetava hullusena. No ma ei tea. Hullus võiks hullem olla, suuremamahulisemgi, absurd aga absurdim. Pealegi eksib sekka mõni veidi tsiviliseeritum pisivorm. Jahilo anekdoot/ lehes kui karjatus/ suur naljahäda (lk 93)

Samas ta luule kohta internetist teisi reaktsioone otsides leidsin Peeter Helme kiitva soovituse. Ja eelmise kogu, kus sitta ja sugueluendid veelgi rohkem, kirjutab tõlkija ja bioloog Lauri Laanisto (PhD): „Luks on üks väheseid luuletajaid, kelle kohta ma saan öelda, et ta võiks rohkem kirjutada. Ega vist paremat kiitust väljendada polegi võimalik.“

Ja mind haaras kõhklus – äkki ma olen lihtsalt totaalselt vale lugeja. Äkki ma ei saa sellega mingit positiivset kontakti, sest see puhtal kujul väga haritud ja kõrgvaimsete meeste luule? Äkki see on üks vorm sellest, mida Mihkel Mutt kirjeldab ühes oma võimsaimas ja mahukamas essees s.o.„Primitiivsuse ühtne väljateooria“ (kogumikus „Õhtumaa Eesti II“), kus ta käsitleb vaimu tungi primitiivsuse suunas.
„Ma ei suuda siinjuures taluda, et mõni, südame poolest üllaim inimene, kellel on ka ülev mõistus, alustab madonna-ideaalist, kuid lõpetab sodoomia-ideaaliga. Veel hirmsam on see, kes sodoomia-ideaali hinges kandes ei eita ka madonna-ideaali, ja tema süda lõõmab sellest, lõõmab tõeliselt, lõõmab niisamuti nagu süütuil noorusaastail. Ei, inimene on avar, ta on koguni liiga avar, mina ahendaksin teda väheke.“ (Fjodor Dostojevski „Vennad Karamazovid I“, Varrak 2015, tõlkinud Virve Krimm, lk 135)

Mõtlen, et äkki võiks Leo Luksi „Vaene maa“ olla hea ravim neile, kes liiga tõsimeelselt kuulutavad, et tuleb endas lapsemeelsus säilitada. Leo Luks on säilitanud. Aga armas see ropendav tattnokk ei ole. Aga samas on Leo Luks väga haritud ja kena mees. Oh, elu traagilised paradoksid!