Hakkan täiskasvanuks saama.
On ka ammu aeg muidugi.
Romantism tekitab üha tugevamat allergilist reaktsiooni.
Kõrini enda tunnetesse armunud poeetidest.
Välja olen kasvanud kurja õite imetlemisest.
Kurjuse halbus kaalub üles õite ilu headuse.
Puškin arenes, Baudelaire jäi surmani tatikaks. Mind huvitavad mehed, mitte tatikad.
Neile on armastus tunne, mitte suhe kahe inimese vahel.
Oli ka mulle, kui nüüd järele mõelda.
Kui "mu armastatu mu reetis", siis hakkasin teda kohe vihkama, sest ma ei armastanud ju teda, vaid seda tunnet, mille olin tähistanud temaga.
See reedetud olemine oli muidugi väga romantiline. Dramatiseerisin end mõnuga ja põhjalikult. Pealegi oli mul vaja oma armastatut piinata, paisutada temas süümekad väärikasse vastavusse minu haavatud hinge valuga, teisisõnu - tema süümepiin pidi olema sama suur kui mu ego st üüratu.
Romantiline poeet – rollimudel, kes on tatika esteetikale äärmiselt ahvatlev – ei saa põhimõtteliselt olla õnnelik. Harmooniline suhe on räige eksimus rolli esteetiliste nõudmiste vastu, mon dieu!, see on väljakannatamatult labane.
Za-za-zu-ekstaas on ainus positiivsus, mille see esteetika assimileerida suudab.
Imetlus ja põlgus. Suurepärased relvad maailma parandamiseks.
Imetleda küpsust, põlata ebaküpsust.
Põlgamine, muuseas, on üpris ebaküps hoiak, aga didaktiliselt vist vältimatu.
Õigus põlata – see on inimliku väikluse viimane ja vallutamatu kants.
Põlata seda, mis annab ta elule sisu, väita tühiseks tema valitud tee, öelda, et see on tühine ja väeti... mmm.. sellisele kiusatusele on raske vastu panna.
Milline relv on demonstratiivne ükskõiksus!
"Baudelaire? Jah, olen kuulnud ikka. Isegi sirvinud. Selline kerglane vigisemine. Muuseas, eile oli üks huvitav dokkfilm India..."
No comments:
Post a Comment