,
„On tohutu vahe Gilberti väitel (vt eespool), et viljastumisel tekib inimembrüo, millel on potentsiaal areneda inimtäiskasvanuks, ja Maimetsa seisukohal, et viljastumisel tekib embrüo, mis areneb järk-järgult inimeseks. Peamine erinevus seisneb selles, et esimene kirjeldab teaduslikke fakte, teine moonutab neid. Esimeses on meil viljastumisest peale tegemist ühe entiteediga, inimesega, kes areneb embrüonaalsest olekust täiskasvanuks, teises aga eri entiteetidega, milles üks on embrüo (veel mitteinimene) ja teine inimene. Selline käsitus on vastuoluline ja lähtub pigem ideoloogilisest õigustuse otsimisest eetiliselt vaieldavatele toimingutele, maskeerides selle teaduslikkuse oreooliga,“ pragab Tallinna Hariduskolleegiumi teadur Gilberti ideid vahendanud TÜ molekulaarbioloogiga (viimases „Akadeemias“).
Kas keegi sai aru, mis on see „tohutu vahe“?
Vihjeks võin öelda, et teadus laiutab siin jõuetult käsi. Etteheited Maimetsa ebateaduslikkusele on alusetud.
Vahe on selles, milline ontoloogiline (ja aksioloogiline!) staatus omistatakse potentsiaalsusele.
Kas inimese võimalikkus on (juba) inimene või pole seda (veel) mitte?
Teadusega pole siin midagi peale hakata.
Maakeeli: asi on pauluslikus usus ehk usalduses.
Ka praeguse majanduskriisi ajal räägitakse usalduskriisist. Tõsi.
Kuivõrd töö on minu töötegemise potentsiaal? Kuivõrd raha on minu rahateenimise võimalikkus?
Alles arvati, et palju, nüüd, et vähe.
Lihtne.
Pärast gümnaasiumi hiilgavat lõpetamist paisus mu rind, sest tundsin iga oma ihurakuga: oo, kui palju tulevikku mul on!
„Sul on tulevikku!“ – kas pole see suurim tunnustus?
„Or is it worth seeking even if the Universe is inexorably moving towards death.“
Ma tahan seda va ineksoraablust kasutada ka armastuse juures. Ma kavatsen universumi asendada armastusega. Ma mõtlen seda umbes nii: kas on mõtet otsida üht puudutust, üht naeratust, üht musi, üht ühet iga jumala päev, teades samas, et see armastus jookseb paratamatult surma.
Vabandust, ineksoraablilt surma. See on pigem halastamatult.
Arm on surmas halastamatu.
kirjutab noor kirjanik ja sureb peagi.
Kas maailmas, mis on kaotanud tuleviku, on üldse kohta armastusele?
,
2 comments:
Jah, on küll.
Nüüd oleks vägev midagi ilusat ja tobedat öelda á la "kuula oma südame häält ja plaplaplaaa".
Aga tegelikult isegi, kui tulevikku pole, siis armastus jääb. Ja kui kaotad mineviku ära, siis ka jääb.
Lõppude lõpuks jääb asi kinni, kuidas tunnetad asju ennem, nüüd ja hiljem.
Nii kurb, kui see ka pole aga armastus jääb...
(Tegelt on see hommikusegane ja kohvieelne umbluu jutt - ära võta mind kuuldele!)
Umbluu tõepoolest :D
aga tahe on vist hea
Post a Comment