Essentsialismist

„Vaatame siis, mis kujuneb tulemuseks, kui ammuste arusaamade asemel rakendada ajakohasemaid. Kõigepealt ilmuks ülesanne asendada essents teadusliku definitsiooniga, ja seepärast küsime: kuidas määratleda inimest? Sajandeid on seda tehtud, ilma et oleks jõutud rahuldava tulemuseni; ja juba ette võime olla kindlad iga järjekordse katse ebaõnnestumises. Sest kui paindlikuks ja hõlmavaks me definitsiooni ka ei muudaks – alati võib ilmuda oponent, kes mõnele erilisele puuetega inimolendile viidates küsib: kas siis tema inimene ei olegi? Ja säärast küsimust kardetakse kõige rohkem; me ju teame, et niipea, kui vihje inimestevahelisele erinevusele on langenud, jääb fašismini veel ainult kiviga visata. Siin kohtume uusaja põhivastuoluga kogu ulatuses: inimsuse religioon seab end otsustavalt vastu (loodus)teaduslikule üldsuundumusele.

Tegemist on tõelise suurilminguga, mis näitab end meie elus igasuguses vormis ja erinevail tasandeil. Lihtsamaid ja sagedasemaid näiteid pakub ootuspäraselt argipäev; tuletagem kas või meelde, missuguse hoolikusega jagatakse tervishoiualaseid tarkusi. Alles viimasel ajal on ilmunud uus tegelane, loomulikult kõhklemisi tehtava vahelepoetuse kujul, „pärilikkuse faktor“; ja kui ta on korraks vilksatanud, tuleb häälekas heastamine: palju, väga palju siiski on ka meie endi teha!... Kes ei taipaks, et põhjus on kõige elulähedasemat laadi? Teadmisi vajame selles maailmas rohkem kui midagi muud, kuna scienta vis est; selles mõttes peaks siis teaduslikkuse vaimuga olema kooskõlas ka inimestevahelise erinevuse selgitamine; kuid samas me ennekõike hindame kasulikke, elujaatavat hoiakut süvendavaid teadmisi, iseärnis sääraseid, mille toel saab uskuda, et kõik sõltub meist endist. Peaks aga mõni tegema kindlaks, et paljuski oleme sõltuvad looduslikust paratamatusest, siis sellist teadmist meile vaja ei ole. Oleme ju inimesed, igaüks osake praegusest ülimsusest, ja mis kõige tähtsam: võrdväärne ja ülejäänute suhtes võrdsete võimalustega osake. Näpuga näitama hakata, et see või too isik on ilmselges halvemuses, saab ainult (nagu üteldi Prantsuse Revolutsiooni ajal) inimsuse vaenlane.
Teine “faktor“, kes meedias alatasa inimsuse religiooni asja ajab, on fašismikoll. Igasuguste erinevuste esiletoomine (naise erinevus mehest kaasa arvatud) tundub kahtlane; kõik ju teavad, et tegelikult mingit ebavõrdsust inimhingede vahel pole.“
arutleb Ilmar Vene aastal 2002.

„[...]“teadusringkondades” arutatakse ja, mis peamine, kaheldakse “kõva” 40 aastat inimese/mehe/naise olemuslike omaduste olemasolu (st mõistusliku tõendamise) võimalikkuse üle. “Kultuuriline konstruktsioon” ja kõik, mis sellele järgneb - kuni Judith Butleri “soorollide esitamiseni” välja (ei usu, et maailmas pole arheolooge, kes ei suudaks distsipliiniüleselt aktuaalsemaid teooriaid sünteesides oma uurimistulemuste teoreetilist raamistikku parandada!) -, on sõnapaar ja teoorialaam, mida peaks enne sooliste võimusuhete kohta kaugeleulatuvate järelduste tegemist mingilgi määral tundma.

Näiteks väidab arheoloog veel, et feminiinsus (ühiskonna või kogukonna omadussõnana) tähendabki soorollide võrdsemat jagunemist. Seda väita on väga riskantne. Sellega saab nõustuda vaid siis, kui võtame kriitikata omaks essentsialistliku eelduse, et üks sugu esindab a priori pehmemaid väärtusi, teine jõulisemat ja sõjakamat (et mitte öelda vägivaldsemat) käitumisviisi - st väljaspool ajaloolist kultuuri ja tava kujunemist. Mis ei tähenda, et oleks välistatud, et teatud ühiskonnas ongi see nii välja kujunenud, et naised oma kogemuse/kohustuste/ikke tõttu (!) oskavadki lapsel hellemalt pead silitada, mehed klassivendade togimise pärast äkkvihaga jalaga päikesepõimikusse virutada[...],“

kritiseerib MK arheoloogi (tõepoolest totakavõitu) artiklit (tehtud kultuuriteooria tippkeskuse I sügiskonverentsi ettekande põhjal; oo punastasin seal palju!).

Millele toetub äsja 60seks saanud Inimõiguste Deklaratsioon? Õigemini: kes on selle subjekt?

Artikkel 1
Kõik inimesed sünnivad vabadena ja võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt. Neile on antud mõistus ja südametunnistus ja nende suhtumist üksteisesse peab kandma vendluse vaim.

Artikkel 2
Igal inimesel peavad olema kõik selle deklaratsiooniga välja kuulutatud õigused ja vabadused, olenemata rassist, nahavärvusest, soost, keelest, usulisest, poliitilisest või muudest veendumustest, rahvuslikust või sotsiaalsest päritolust, varanduslikust, seisuslikust või muust asjaolust. Samuti ei tohi vahet teha, lähtudes selle maa või territooriumi, kuhu isik kuulub, poliitilisest, õiguslikust või rahvusvahelisest seisundist, olgu siis tegemist sõltumatu, hooldusaluse, iseseisvusetu või mõnel muul viisil oma suveräänsuses piiratud maa või territooriumiga.

Artikkel 3
Igal inimesel on õigus elule, vabadusele ja isiklikule turvalisusele.

Toetub essentsialismile. Seda aga ei ole viisakas välja öelda.

Meessuse ja naissuse essentsialismi ei tohi olla, aga inimsuse oma peab olema. Lihtne. Tegu on kõlbeliste hoiakutega.

Aga mis see essentsialism praktiliselt on? Eestindame: olemuslikkus. See on üks filosoofiline kategooria, mille kallal filosoofiliselt targutada pole suurt mõtet (, kuigi vahel päris mõnus). Huvitav on ta praktilise kategooriana. Väita midagi essentsialistlikuks ehk olemuslikuks, tähendab seda põlistada ja seega/ühtlasi välistada muutmise võimalikkus(/legitiimsus). Tihti kasutatakse sünonüümsena ka mõisteid „looduslik“ või „bioloogiline“ ning seda vastandina kultuurilisele ja-ehk ajaloolisele.

Kui miski on kultuuriline ja-ehk ajalooline, siis on see muudetav.

Kuigi, tjah, kuuluvad need mõlemad pigem müüdilise praktika kui teaduse valdkonda. Inimõiguste Deklaratsioon on bioloogia puhtakujuline vägistamine, perverssus ja agressioon – võtta liigi säilimisühikuks indiviid st üksikorganism, no tule taevas/Haeckel/Darwin appi!
"Neile on antud mõistus ja südametunnistus..." whatta?!

Muidugi sümpaatne perverssus. Olen poolt.

Lihtsalt ajan kiusu praegu. Puhtast südameõelusest.

Mis eristab kultuuri ja bioloogiat? Muutumise võimalikkuse tempo ehk miski, mida isane matemaatikratsionalist kõige vähem hoomata suudab.

Mis on need Judith Butleri südamlikud liialdused? Mida tähendab kultuuriline/sotsiaalne monstrueeritus[see trükiviga tuli nii naljakas, et keeldun parandamast!]? Eks ikka seda, et süü lasub inimesel (mitte Loodusel ehk Loojal ehk Jumalal). Puhas kristlik akt. Süü võtmine enese kanda.

Süü subjekt on muidugi väga huvitav.

Eneseviha laiendus vastavalt maitsele:
Olles naine, võin ma naisi solvata ja alanda.
Olles eestlane, võin ma eestlasi solvata ja alanda.
Täiesti OK on isegi tunda postkolonialistlikke süümekaid – olen ikkagi valgest rassist ju!
Kristlik rassism – pidada alaväärtuslikumaks rahvust, millesse ise kuulun. Kõik OK. See on täiesti korrektne. Mäletate kelle rahvuslikkust materdasid eesti intellektuaalid aprillimäsu ajal? Enda. Seda võib.

See on tõeline võrdsus: omaksvõtt. Kui oma ajab kamarajura, siis saadetakse ta ilma pikemata kukele, aga kui erinev, siis naeratatakse ja öeldakse, et erinev, aga võrdne (vajalik etapp!).

Tegelikult on võrdne see, keda võetakse tõsiselt.

Kui lugupeetud antropoloogi juurde tuleb mõni niudevööga puna- või pruunnahk ja räägib talle oma maailmaloomislugu, siis on see täpselt võrdne (kuigi erinev!) kultuuriline kohastumus, täielikult võrdne valge habemiku teadusliku ratsionalismiga ja postkolonialistlikes süümekates vaevlev levistross on valmis surmani kaitsma väikse erineva-kuid-võrdse jutustuse samaväärsust, aga ptüikurat! kui teine valge habemik (st oma!) tuleb mingi kreatsionistliku kamarajauraga, siis ei või üks vähegi endast lugu pidav valge mees säherdust s**a taluda! Välja!

Essentsialism on moraali tööriist. Nagu ka selle eitamine (etapp).

Essentsialism on selline eetiliste hoiakute põlistamise vahend, kus ontoloogilise reduktsionismiga proovitakse peatuda sellisel tasemel, kus tervikute erinevus on teisejärguline algelementide ühtsuse kõrval. Sellepärast on ka nii oluline, et homoseksuaalsuse essentsil oleks oma nukleotiidide järjestus genoomis ehk koht inimsuse essentsis. Totter, aga ... nagu ütleb tsiteerituim käitumisteadlane: „Inimesele lihtsalt meeldib põhjendada.“