kirjutas Dostojevski aastal 1863 nii:
„Prantslasele – ja üldse lääne inimese – loomuses seda olemas ei olnud, küll aga oli olemas isiklik, isendi alge, tugevnenud endasäilitamise, isemuretsemise ja enesemääramise alus omaenda Minas, alus selle Mina – kui üksiku ennastsuunava ja kõige väljaspool teda eksisteerivaga täiesti võrdse ning võrdväärse alge – vastuseadmiseks kogu loodusele ja kõigile teistele inimestele. Noh, aga niisugusest eneseseadest ei võinud tekkida vendlust. Miks? Sellepärast, et vendluses, tõelises vendluses ei pea mitte üksikisik, mitte Mina hoolitsema oma võrdväärsuse ja võrdkaalukuse eest kõige ülejäänu kõrval, vaid just see ülejäänu oleks pidanud ise selle õigustnõudva isiku, selle Mina juurde tulema ja ise ka palumata tunnustama teda endaga – see on: kõige ülejäänuga, mis maailmas olemas – võrdväärseks ning võrdõiguslikuks. Vähe sellest, see mässaja ning nõudleja isik oleks pidanud esijoones kogu oma Mina, kogu enese ohverdama ühiskonnale ilma ühegi tingimuseta. Lääne indiviid ei ole asjade säärase käiguga harjunud: ta nõuab võitluses, ta nõuab õigust, ta tahab eralduda.“
„Tõsiasjast, et olemine üha juuretumaks, teadlikkus üha pingestatumaks muutub, tekib nähtus, mis valmistab vaatemängule kiire lõpu. See on tsiviliseeritud inimese v i l j a t u s. Viljatus ei ole mitte mõni füsioloogiliselt mõistetav, vaid metafüüsiline pööre surmale. Maailmalinna inimene ei taha elada kui üks lüli oma vitaalsest soost, vaid ainult kui üksik isik. Hirm ühiskonna surma eest kaob. Oma mina edasikandmine ei näi enam verekohustusena. Viljatus ei ole tingitud mitte sellest, et laste saamine oleks võimatuks muutunud, vaid eelkõige sellest, et ei leita nende olemasoluks põhjendusi,“ kirjutas pärast Esimest Maailmasõda Oswald Spengler, kes, muide, õppis ära vene keele, et lugeda eeltsiteeritut originaalis.
„Olla nagu kõik või jääda iseendaks“
oli aastal 2008 kõige populaarsem kirjanditeema. (Ma olen surmkindel, et kõik need originaalsusest ja iseteadvusest pakatavad ajastu isemõtlemisest seestunud lapsukesed korrutasid in corpore OMA kuueleheküljelist mantrat, et kõige tähtsam on jääda iseendaks, sest eks ole ju „teatav inimeseks olemise viis, mis on MINU viis. Ma olen kutsutud elama oma elu just sel viisil, mitte teisi matkides”.)
Fuck.. mu originaalsus on nii banaalne..
„Prantslasele – ja üldse lääne inimese – loomuses seda olemas ei olnud, küll aga oli olemas isiklik, isendi alge, tugevnenud endasäilitamise, isemuretsemise ja enesemääramise alus omaenda Minas, alus selle Mina – kui üksiku ennastsuunava ja kõige väljaspool teda eksisteerivaga täiesti võrdse ning võrdväärse alge – vastuseadmiseks kogu loodusele ja kõigile teistele inimestele. Noh, aga niisugusest eneseseadest ei võinud tekkida vendlust. Miks? Sellepärast, et vendluses, tõelises vendluses ei pea mitte üksikisik, mitte Mina hoolitsema oma võrdväärsuse ja võrdkaalukuse eest kõige ülejäänu kõrval, vaid just see ülejäänu oleks pidanud ise selle õigustnõudva isiku, selle Mina juurde tulema ja ise ka palumata tunnustama teda endaga – see on: kõige ülejäänuga, mis maailmas olemas – võrdväärseks ning võrdõiguslikuks. Vähe sellest, see mässaja ning nõudleja isik oleks pidanud esijoones kogu oma Mina, kogu enese ohverdama ühiskonnale ilma ühegi tingimuseta. Lääne indiviid ei ole asjade säärase käiguga harjunud: ta nõuab võitluses, ta nõuab õigust, ta tahab eralduda.“
„Tõsiasjast, et olemine üha juuretumaks, teadlikkus üha pingestatumaks muutub, tekib nähtus, mis valmistab vaatemängule kiire lõpu. See on tsiviliseeritud inimese v i l j a t u s. Viljatus ei ole mitte mõni füsioloogiliselt mõistetav, vaid metafüüsiline pööre surmale. Maailmalinna inimene ei taha elada kui üks lüli oma vitaalsest soost, vaid ainult kui üksik isik. Hirm ühiskonna surma eest kaob. Oma mina edasikandmine ei näi enam verekohustusena. Viljatus ei ole tingitud mitte sellest, et laste saamine oleks võimatuks muutunud, vaid eelkõige sellest, et ei leita nende olemasoluks põhjendusi,“ kirjutas pärast Esimest Maailmasõda Oswald Spengler, kes, muide, õppis ära vene keele, et lugeda eeltsiteeritut originaalis.
„Olla nagu kõik või jääda iseendaks“
oli aastal 2008 kõige populaarsem kirjanditeema. (Ma olen surmkindel, et kõik need originaalsusest ja iseteadvusest pakatavad ajastu isemõtlemisest seestunud lapsukesed korrutasid in corpore OMA kuueleheküljelist mantrat, et kõige tähtsam on jääda iseendaks, sest eks ole ju „teatav inimeseks olemise viis, mis on MINU viis. Ma olen kutsutud elama oma elu just sel viisil, mitte teisi matkides”.)
Fuck.. mu originaalsus on nii banaalne..
,
4 comments:
Head tsitaadid, aga kas sa ei ole mõelnud, millest see MINA ja iseendaks jäämise push’imine tuleneb? Kas mitte sellest, et tõepoolest on raske või koguni võimatu (eriti noorel, aga, tunnistan, ka minul isiklikult – see on minu „isiklik“ kogemus) olla MINA, iseendaks jääda jne. Meil lubatakse sellest kui võimalusest (või ideaalist) rääkida, õhutatakse sellest rääkima, seda mõtestama, kuna tegelikult pole üldse selge, mis see Minu isiklik viis elada üldse on – on see mingi eriline valik (elukutse, elustiili, elukaaslase jne valik) inimese elus? Või on see põhimõtete, usu ja moraali valik või mis ikkagi? Klassikud abstraheerivad, nende pilk läbistab sajandeid, aga jääda iseendaks on need küsimused „iseendast“ läbi lasta, leida neile isiklik vastus (oled sa seda juba teinud?). Tolle kirjandi teema seesugune sõnastus on (psühholoogilis-pedagoogilises mõttes) muidugi suunav – jutusta näiteks mõni isiklik „väike lugu“ oma moraalsest eneseületamisest, sellest, kuidas sa koolis teistest erineda julgesid (ei läinud kaasa mõne nohiku kiusamisega) või esita mingi suurem ja uljam visioon sellest, kuidas sa iseenda teed valides (mingit väga vajalikku ravimit leiutades) lõppkokkuvõttes kogu inimkonda teenid vms. Või oleksid nii ninatark, et kummutaksid jäiga vastanduse, s. t oskaksid (filosoofiliselt) selgitada, kuidas seesugused alternatiivid on vägivaldselt konstrueeritud (ja miks taolised alternatiivid siiski ikka ja jälle - meie igapäevases elus, müütides, ideoloogiates ja unenägudes - korduvad). Kas pole iseloomulik, et JÄÄDA ISEENDAKS võib tänapäeval tähendada täiesti vastandlikke asju – üks võiks näiteks kirjutada, et tahab pühenduda oma elus laste sünnitamisele, heaks emaks ja abikaasaks ja kodanikuks olemisele (viljakas ja „isetu“ sulandumine vitaalsesse sohu), teine aga seda, et tahab teha karjääri Playgirl´ina ja pühenduda tarbimisele ja naudingutele (viljatu „isekus“) – ja eks tähendaks see mingist sobivast vaatenurgast mõlema julgust jääda „puhtalt“ (?), süüdimatult, instinktiivselt iseendaks (ja mis kõige huvitavam, esindada seejuures ikkagi teatavat „massi“). Kumb neist äärmustest üht feministi või end feministiks pidajat rohkem ärritaks (või ärritakse juba teatavate valikute kui selliste – karikatuurne - võimalikkus)? Ja miks ikkagi ärritaks?
Jääda iseendaks – kas see on aktsepteeritaval kujul ikkagi (nagu ikka) lihtsalt „kuldne kesktee“, „mõõdukus“, keskpõrandale kokku: koolita ja hari ennast, õpi keeli, tee meeldivat karjääri, vali ja hääleta, naudi elu, aga mitte liiga palju (ise objektistumata, teisi objektistamata), sünnita ja kasvata lapsi funktsionaalses perekonnas jne, jne. BOOOOOORING!
Tegelikult on ju nii Mina-mantrat kui ka selle taustal olevat Massi-mantrat eelmise sajandi jooksul piisavalt nii propageeritud kui ka diskrediteeritud, maha pekstud ja üles klopitud.
See sissekanne koosneb neljast lõigust (viimane küll üpris niruke).
Häda on selles, et neid kõiki tajutakse süüdistusena (viimane on enesepettumus ehk enesesüüdistus).
Õigupoolest ongi vastuseks eelmine sissekanne ("Olen süüdi..").
Lühidalt kokku võttes: See, et inimene on pärispatune ehk sünnilt süüdi, pole süüdistus, vaid kiretu faktinending.
(õiglustunne peab seda muidugi ebaõiglaseks süüdistuseks).
Veel üks sõnastus: Õigusest olla ise ei piisa. Inimene tahab käituda õ i g e s t i , mitte kõigest mitte-valesti.
"Meil lubatakse sellest kui võimalusest (või ideaalist) rääkida, õhutatakse sellest rääkima, seda mõtestama, kuna tegelikult pole üldse selge, mis see Minu isiklik viis elada üldse on – on see mingi eriline valik (elukutse, elustiili, elukaaslase jne valik) inimese elus? Või on see põhimõtete, usu ja moraali valik või mis ikkagi?"
Väga õige küsimusepüstitus. Asi on valikus. Küsimus on valikus ehk moraalis.
Kui inimeselt võetakse vabadus valida (ennast vabalt määratleda) tunneb ta ennast väga halvasti ja hakkab nõudma ÕIGUST ennast vabalt määratleda (ÕIGUST jääda iseendaks).
Kas teostada end loominguliselt/akadeemiliselt, või elada vaikset perekonnaelu? Probleem on selles, et mõlemad valikud on valed. Kumba valikut ma ka ei teeks, ma jään süüdi.
(Sulle tuttavamas keeles: kumba sootu embrüo ka ei valiks, meessoo või naissoo, süüdi on ta ikkagi. Objekt väike a on moraalse mõõtmega.)
Süüdistaja puudumine ei taga õigust ja süü puudumist.
Nii Nietzsche kui näiteks Uku Masing pilasid ja irvitasid eetikat kuidas aga jaksasid... olles ise samal ajal lausa haigluseni moraalsed.
See on ka eelmise sissekande iva. Süüdistamine(nii enese kui teiste) on inimese tung; nagu tung šokolaadi järele. Tegu pole intellektuaalse probleemiga (iga ülekaaluline TEAB, et lahendus on väga lihtne - söö vähem, liigu rohkem!... aga paljud seda suudavad?)
Kolmandas lõigus tsiteerin Charles Taylorit, kes osutab sellele, et sundi olla ise, tajutakse moraalse survena.
Enamus siin kommentaarides toodud väidetest on filosoofilise eetika seisukohast vaadatuna jaburad. Aga see ei päästa.
Ma lihtsalt tõlkisin ilmalikku keelde ühte kristlikku tõdemust.
P.S. Ma ei tea küll psühhoanalüüsist kuigi palju, aga kas psühhoteraapia pole üks praktika inimese lepitamiseks iseendaga?
Ja siis, kas lacanlik-žižekliku kultuuri- ja ühiskonnanähtuste analüüsi praktika ei ole enamasti mingi varjatud mõju eksplitseerimine?
(ja sellel paljastatud mõjul on alati moraalne mõõde, täpsemalt siis muidugi süü)?
Tänases Sirbis kirjutab Toomas Paul:
"Looduslik valik on pelgalt protsess, mille kaudu eluvormid muutuvad, et kohastuda nende tuhandete võimalustega, mida pakuvad füüsiline keskkond ja teised eluvormid. Inimene on, nagu ütleb Stephen Jay Gould, "lihtsalt üks väike, hilise õitsemisega ja lõppkokkuvõttes mööduv raag elu külluslikult vohaval puul – mitte aga progressiredeli ette kavandatud lõppaste". Kuna inimene on kõigest üks paljudest elusolenditest, osa ökosüsteemist ja loodusest, on kõik see, mida ta teeb, loomulik ehk looduslik. Jutt mingist suurest "vastutusest elu eest" on kohatu. Küberneetik Jaan Pruulmann, arutledes Interneti kui elusolendi üle, rõhutab, et rääkimine tehiselust või geenmuundatud organismidest kui millestki mittelooduslikust ei ole sisuline, vaid (majandus)poliitiline või ideoloogiline tegevus. Selles mõttes ei ole puid langetav kobras kübetki looduslikum kui lageraiet tegev metsavaras. Viimasel on lihtsalt konkurentsieelis, nagu ka küülikutel Austraalias.[...]Tänapäeva darvinismi suurim apostel Richard Dawkins organiseeris mullu oktoobris Londonis sadadele linnabussidele suured loosungid "There’s probably no God. Now stop worrying and enjoy your life" ("Usutavasti pole Jumalat olemas. Seega: ära enam muretse ja naudi elu"). Kas ei ole see globaalsest majanduskriisist muserdatud kunagise vägeva impeeriumi metropoli vaevatutele ja koormatutele hingepalsam?"
Ta nöökab Dawkinsit samale asjale osutades - Jumala ehk oletatava transtsendentse süüdistaja puudumine ei vabasta inimest süü(stunde)st.
Elu tekkis juhusliku distsipatiivse struktuurina ühel lugematutest planeetidest ja on nii või naa episoodiline... mitte keegi ei mõista meid hukka kui planeedi ära lagastame.
ENJOY!!! (seda jahveliku hüüatust on ka Žižek analüüsinud, kui ma ei eksi)
minuarust see teema lahedub sageli "olla nagu kõik - jääda iseendaks". paljud noored "ised" tunduvad sageli üsna värvitu massilaiendina. mulle tundub probleem olevat pigem üleüldises kriitikatalumatuses. et kui kaksteist aastat oled pingutanud hindele "viis", sest "kaks" on häbiasi, siis mismoodi sa enam edasi ei pinguta "ühiskondlike normide "viie"" suunas?
miks peab üldse kellelegi meeldima? seesama meeldimine on ju kõige puhtam väljendus massiks-olemise tungist. kõik ebapopulaarsed teed on sama head teed nagu needki, mida meedia oma tähelepanuavaldustega sillutab.
süü- ega sooasjast pole kahjuks kunagi aru saanud :)
Post a Comment