Olen süüdi..

"Olen sõnastanud inimese olemusliku vigasuse (pärispatt) püsiva suutmatusena lakata süüdistamast. Inimene alustab kõigi teiste süüdistamisega, siis jätkab enesesüüdistamisega ja lõpuks võib väidetavalt jõuda isegi süüdistamise lõpetamiseni. Suur osa inimesest sureb vanadusse juba esimeses faasis (vaata või päevapoliitikat! Pole pakilisemat küsimust kui "kes on süüdi?"), paljud jõuavad ka teise ning mõned üksikud pühakud jõuavad kolmandasse faasi.
Tihti on isiksuse puhul tegu seguga kolmest faasist ja seda isikupäraselt valdkondlike eelistustega.
Üpris sage on ka omamoodi metatasand st enese ja teiste süüdistamine süüdistamises.See pole sugugi selge, mis kuradi pärast me end niiviisi piiname, ütles üks tuntud XX sajandi antropoloogiaguru ja ei jää muud üle kui temaga nõustuda.
Soovitus teisel inimesel end vähem süüdistada, on umbes sama, mis soovitada kellelgi vähem süüa - see soovitus võib olla lausa solvang! Kaalujälgijad on siiski pigem meeldivad inimesed, sest nad tegelevad rohkem enda ja vähem teiste süüdistamisega, nad võivad andestada näiteks rängimad solvangud või piiripealsemadki libastumised, aga mõne enesele lubatud liigse šokolaaditükikese pärast võivad läbi käia kogu eksistentsiaalse ahastuse tunneteregistri de profundis’eni.
Naeruväärne? Võib-olla, aga arvatavasti on vähe selliseid inimesi, kes suudavad olla kauem süüdistamata, kui ka kõige lõdvema lõuaga kaalujälgija suudab olla šokolaadita,"
kirjutas ta.

Lõdva lõuaga kaalujälgija on hea väljend, sest see assotsieerub ühe teise moraalse lõtvusega. Mul on tunne, et just nii kiputaksegi seda tajuma.