Ole ilus ja ole kurb!

.

.

"

„Ma ei söanda sellele kummalisele, painajalikule, kuid samas õrnale tundele, mis mind valdab, anda kurbuse õilsat ja sügavat nime. See tunne on nii kõikevaldav, nii isekas, et mul on lausa häbi, ent kurbust olen alati väärikaks pidanud. Ma ei tundnud enne kurbust; ma teadsin igavust, kahetsust, harvu südametunnistusepiinu. Nüüd mähkub miski ümber minu nagu siidikangas, kõditav ja pehme, ning lahutab mind teistest.“

Nii alustab nooruke prantslanna (17.a) Françoise Sagan oma hittromaani Kurbus kummaline tunne (originaalis kõnekam: Bonjour, Tristesse).

.

Moekas dressindus ja BMW ning teiseseid sugutunnuseid agaralt eksponeeriv blondiin esindavad samamoodi nagu ilus-ja-kurb „lihtsalt teatud märgilisi tunnuseid, mille järgi [on] tuvastatav antud isiksuse kultuurikood (näit. tunnused „kahvatus“, „sõnaahtrus“, „põletav või kustunud pilk“, „salajane armastus“, „mõistatuslik minevik“, „varane surm“ või „surmatõbi“ tähistasid romantilist kangelast; [...])“ (J.L.).

.

Kurbus on omamoodi (üldistav) shortcut romantilise kangelase tunnustele. Eelkõige vast mõistatuslikule minevikule ning just see mõistatuslikkuse nõue on see, miks romantist, kes peab ennast ju ülisügavaks, lepibki de facto täieliku pinnapealsusega. Kurbus on mõistatusliku mineviku ja kütkestava salapära kiirteeline koondmärk.

.

Miks kurbus tõmbab noori hingelisi inimesi nagu sitt kärbseid (olen siin nimme blasfeemiline)?

Sest olla kurb on lihtsaim ja odavaim viis näida Teisele hingeline, kurbus on hingelisuse demonstratsioon (eriti, kui kurbus on (teadliku) enesekuvandi osa). Nagu öeldud: inimene armastab oma läbielatud kannatusi, hinge aga tajutakse olulisel määral läbielatud kannatuste kogusummana. Olla kurb on sama, mis olla (näida) sügav ja hingeline, kurbus on see müstiline uduloor, mis varjab mõistatuslikku minevikku, seda määratut tragöödiat, mis ta on läbi pidanud elama.

.

Tragöödia on samas joovastus kannatuse suurusest, selle meeletu määra suurejoonelisusest ja ilust, tragöödia on lumm kirjeldamatust (hinge)piinast, armumine Suurde (st kannatusrohkesse) Saatusesse.

Julm Saatus viis Novalise noore kihlatu, kelleta ta hingatagi ei saanud. Milline tragöödia! Milline ilu!

Kas saab kujutleda suuremat hingepiina, kui näha Seda Äratundmist, Seda Kirge — oma Elu Armastust vajumas igaveseks jäisesse sügavusse.. oh Leonardo [diCaprio], miks oled Leonardo [diCaprio], milline tragöödia!

Oo, kui ilus! Milline nauding on see vaatepilt... khm.. meile ju meeldib see film, meile meeldib vaadata seda tohutut hingepiina.

Mis saaks olla ilusam Täiuslikust Armastusest? Nauding näha seda hävimas kesk selle lootuste tippu, selle täiuslikumas harmoonias.

Sügavikku (igavikku) vajuv Leonardo või ... titemähkmed? Camoon!

„Ilu saatuseks ei ole mitte kirg, vaid surm armastuse tõttu: ilu taandub päevavalgusest ja libiseb öö jõudude embusse, valides selleks ainsa ühinemisvõimaluse — surma.“ (U. E.)

.

Stseen pimedasse, öö jõudude embusesse vajuvast Leonardost on muidugi suurepärane stseen.

.

Kui mõni jõmpsikas korraldab oma eale vastavaid tragöödiaid, näiteks „Ussike sipelgapeas“ (või „Kass torusiilis“), siis see ärritab meid mis hirmus. Aga „Schindleri nimekirja“ vaataks kohe korduvalt. Muidugi nii Leonardo uppumise kui juutide konveierliku hukkamise vaatemängu võlu kaotab rohkem kui poole oma nauditavusest, kui hääl maha keerata. Ilma muusikata pole see nauding üldse nii võimas. Tragöödia sünnib muusika vaimust, ütleb Nietzsche. See on üpris koevolutsiooniline, ütleksin ma, noh, kui tingimata peab ajalisuse sisse tooma: muusika sünnib samavõrd tragöödia vaimust. Kana sünnib munast, muna sünnib kanast.

John Williamsi muusika „Schindleri nimekirjale“ on kahtlemata suurepärane, tabab tragöödia vaimu väga hästi.

.

„Kui kärbsed vallatute poiste käes,

nii meie jumalate käes; nad lõbuks

meid tapavad“

kasutab tabavat võrdlust Shakespeare tragöödias „Kuningas Lear“

.

Sa protesteerid juba ammu. Muidugi. Tean. Nimme õrritasin. Tragöödiatel „Ussike sipelgapesas“ ja „Kass torusiilis“ on ju, erinevalt filmidest „Titanic“ ja „Schindleri nimekiri“, üks olemuslik viga: need on päris.

Mhm, siin see konks ongi. Romantistile meeldib teater, mitte päriselu. Kui Õnnepalu räuskab truudust („tõeliselt vandunud, muide, mitte mängult, vaid nii kogu südamest, kui üldse veel saab olla“), siis ta teeb teatrit nagu ta ka ise väga hästi aru saab. Romantist naudib näitemänge, ent paradoksaalsel kombel on ta ühel hetkel eluvõimetuseni, tõelise depressioonini solvunud, et see pole päris.

Sergio Givone ütleb otse ja lakooniliselt: „Laastavus seisneb teeskluse paljastamises.“

.

Romantist, nagu öeldud, on tundenarkomaan, aga kaua sa tuled töölt koju ja karjud uksel (õiges teatris peab tingimata karjuma, sest vaiksed tunded ja tasakaalukus on ju lahjad ja labased), jah, karjud uksel, et „oo, kallim, nüüd lõpuks kodus, su kaitsvas rüpes, kuivagu veri mu haavadel, kui puhkan su rinnal, ma ohte trotsisin ja ...“... ei! ei! Blaah.. Siin pole ju mingit tragöödiat. Lahjad tunded ja leige frikadellisupp.

.

Selleks on vaja elu dramatiseerida, lavastada, sest kust neid tugevaid tundeid ikka muidu saada. Paneelmaja kajut püsib vihaleajavalt labase järjekindlusega paepinnal ja ei mõtlegi ookeanisügavustesse vajuda ning ka vanemad ei võitle raevukalt valest sugupuust pärit väljavalitu vastu, tramaivõi...

.

Romantikule ei või olla suuremat õnnetust, kui see, et kõik on korras, sest see on totaalne nulltragöödia, ontoloogiline muusikatus.

.

Romantistil „on kirg puuduoleva järele, nostalgia. Mitte selle või teise puuduoleva asja järele, vaid puuduolemise kui sellise järele. Muidugi ilmneb see, mida suurem on määratlematus, paljude nimede ja kujude all: armastatu, kodumaa, jumalus, ideaal, absoluut... [...] Nostalgia kui objektita iha ongi seetõttu kirg puuduoleva järele, tarve, mis ei taha rahuldatud saada. Nostalgia on Sehnsuht ehk sõna-sõnalt „igatsusepüüd“, iseennasttoitev valus igatsus“ (S. G.).

Aga kuidas sa dramatiseerid oma nälga, kui su ümber on lauad roogadest lookas? Kaua te sirutate nii igatsevalt teineteise poole huulilt pudenemas kaunimaid poeese... kui teie vahel pole ühtegi takistust?

Siin luurab romantismi õelaim vaenlane — naeruväärsus.

„Laastavus seisneb teeskluse paljastamises.“

.

Ei põrgata jäämäe vastu, vaid peegli, omaenese väiklase loomuse, kapriiside, tujude, ambitsioonide ja tahtmiste, näruse kompromissituse, selle proosaliselt tragödiseerimatu rosolje vastu.

.

*

.

Mati Sirkel kirjutab „Stepihundi“ järelsõnas:

„Romantilist vaimu ilmutab peale radikaalse subjektivismi, üldise „romantilise tämbri“ (Th. Mann) ja diktsiooni kas või näiteks see formaalne asjaolu, et romantikale „vastab ajaline nihe... romaani keskel kandub sündmustik leitud käsikirja lugemise, unenäo või tegelaste mälestuste abil minevikku...“ (V. Šklovski) Ühisjooneks romantilise esteetikaga tuleb kahtlemata pidada ka eraldusjoone puudumist tegeliku ja kujutletu, reaalse ja irreaalse vahel, pidevat võimalustemängu. Autori fantaasial on piiramatu võim oma figuuride üle, kõik on allutatud romantilise iroonia printsiibile. Respekti puudumine tegelikkuse ees vastab Hesse veendumusele, et „tegelikkus on see, mille pärast pruugib kõige vähem muret tunda, sest ta on ju küllalt tüütult alati olemas, ajal kui ilusamad ja tarvilikumad asjad meie tähelepanu nõuavad. Tegelikkus on see, millega ei tihi mingil tingimusel rahul olla, mida ei tohi mingil tingimusel jumaldada või austada...“, mis tuleb ületada maagia teel — „Maagiata polnud see maailm talutav.“ — „Maagiline arusaam elust oli mulle alati lähedane, ma polnud iialgi „moodne inimene“ ja pidasin Hoffmani „Kuldpotti“ või isegi „Heinrich von Ofterdingenit“ väärtuslikumaks õpperaamatuks kui kõiki maailma- või looduslugusid ...“, kirjutas Hesse 1925. a. oma konjekturaalses „Lühikeses eluloos“.“

.

„Tegelikkuse pärast tasub kõige vähem muret tunda!“, üksi lapsevanem, ükski täiskasvanu vast sellist nõu ei annaks, eks.

.

Sergio Givone kirjutab romantikust: „Tundub, et tema otsinguid suudavad suunata ja ergutada üksnes eitus ja mitteolemine. Seepärast on vahest Novalis kõige paremini mõistnud ja ennetanud nähtust, mis sai järgnevale ajastule iseloomulikuks, tuues välja selle ühe kõige tähtsama tunnuse:

„Sellega, et ma omistan millelegi lihtsale kõrge mõtte, annan harjumuspärasele salapärase ilme, tõstan tuntu tundmatu seisusesse [die Würde des Unbekannten], panen lõpliku paistma lõpmatuna [einen unendlichen Schein gebe], ma romantiseerin. Maailma peab romantiseerima. Nõnda leitakse taas algupärane mõte.“

“

.

Mis mõjub Baricco muinasjuttudele kõige laastavamalt? Kaine mõistus ja analüütilised küsimused. On väga vähe vaja, et mõistatuslikkus ja salapärane minevik saaks pöördumatult haavatud. „Mis keelt Adams räägib?“, „Milline on see tehnoloogiline varustatus?“, „Vanus?“... Nii-nii.. tundub, et 19. sajand, küllap koloniaalalad Aafrikas jne..

Claude Levi-Srauss on öelnud, et ajalugu algab kuupäevadega. Kui keegi tuleb mõne müüdilise kontseptsiooniga, näiteks rääkima mõnest iidsest tarkusest, retseptist või millestki, siis piisab mõnest umbmäärasestki arvust, et see romantiseeritud mull lõhkeks. „Kui Kungla rahvas kuldsel aal...“ „Mitmes sajand? Kas enne või pärast ristiretki? Jääkate kadus alles siis ja siis...“

„Põlvest põlve on edasi kantud seda retsepti, sõtkutud üks keedukartul leivataignasse, siis püsib leib kaua pehme ja värske...“, „Kartul pärineb Ameerikast, meie aladele levis alles 19. sajandi keskel, noh, umbes siis kui kaotati pärisorjus ja sunnismaisus...“ Mull lõhkeb hetkega...

.

Aga need muinasjutud lummavad, tekitavad väga intensiivse tunde, tõmbe. Kui tohutult romantiline on tegelane, kes kirjutab iga päev kirja „puuduolemisele kui sellisele“ või karakter, kes maalib merega merd (meri on lõpmatuse ja piirituse sümbol)! Sellel on tohutu kütkestav jõud, aga see on sööst ja lühiajaline, narkolaks ja joove.

Nii arusaadav on see moraalne nördimus, mida tasakaalukas inimene tunneb näiteks noore bimbo vastu, kes oma nibudega torkab ta mehel silmad peast (pärast mees ärkab nõidusest, lummast ja tundeintensiivsusest ja tal on häbi), või ilusa ja kurva ja tõmmu Enrique vastu, kes ta pruudil püksid rebadele nõidus („ma ei saanud isegi aru, kuidas see juhus, mul on nii häbi“). Hukutav sööst endast välja, pöörasusse, mis on väljaspool head ja kurja, tundeintensiivsusese kus Othello mõrvas oma kõige kallima inimese. See on lähedases suguluses intensiivsusega „mida tavaliselt kutsutakse hüsteeriaks. Seepärast homo sentimentalis (see tähendab inimest, kes on ülendanud tunde väärtuseks) on tegelikult seesama mis homo hystericus.

Millega pole sugugi üteldud, et inimene, kes imiteerib tunnet, seda tunnet ei tunne. Näitleja, kes mängib laval vana kuninga Leari osa, tunneb laval kõikide pealtvaatajate ees hüljatud, masendatud inimese tõelist kurbust, kuid see kurbus haihtub hetkel, mil etendus lõpeb. Seepärast homo sentimentalis, kes häbistab meid suurte tunnetega, suudab meid äkitselt rabada seletamatu ükskõiksusega.“

Kundera on siin väga tabav — „kes häbistab meid suurte tunnetega“. Tõepoolest, mis on abikaasa rahumeelne nohin sellise tundeintensiivsuse kõrval, mille paiskab lavalt näkku latiinohurmur Enrique? Miks hülgab Kureishi peategelane oma naise ja lapsed? Sest ta noor hea kehaga armuke tekitab temas palju intensiivsema tunde(puhangu)!

.

Aga kuidas olla intensiivselt truu? Pööraselt usaldusväärne? Meeletu(l)t turvatunnet pakkuv? Bff... big no-no

.

.

„Vahetu enesereflektsioon, kultiveeritud tundeinimese hingeuuring avaldub love story’s (autori žanrimääratlus) „Tühirand“ (1972). See väike tekst näib väsimatult värske meistriteosena ka täna, see on inimliku ja erootilise autentsuse otsimise äärmine võimalus. „Tühirand“ võiks tundekasvatuslikel eesmärkidel kuuluda keskkooli kohustusliku lugemise hulka.

Kogu lugu on üks pikk karje armastuse järele, soov määratleda end tunde läbi, sulanduda (käestlibisevasse!) armastusse, et selles ettearvamatu ja vaenuliku maailma eest pagu leida. „OH ARMASTA NII KAUA KUI SA ELAD. [---] OH ARMASTA NII KAUA KUI SA SAAD,“ karjub Unt. „Ma tahan olla kõikide naistega, keda ma eales kohtan. Ma tahan pidevalt purjus olla,“ räuskab minategelane, etendades Grand Théâtre de la Panique’i.“

Kesküla romantiseerib siin romantismi: homo hystericuse Grand Théâtre de la Panique on autentsuse otsimine. Unt karjub, minategelane räuskab, püüd vaenuliku maailma eest pagu leida, soov põgeneda jäädavalt joovastusse („tahan pidevalt purjus olla“) nagu Nigovilegi: „Armastus ja kunst on üsna samad asjad: sööst endast välja.“

.

Eesti keeles on sellel ilus väljend „läksin endast välja“, see tabab siinkirjeldatut hästi. Tihti saadab see fraas vabandust. „Anna andeks, läksin endast välja, ma polnud päris mina ise.“ Jah, see pole autentsus, see on selle vastand.

„Tühirand“ võib kuuluda keskkooli kohustusliku kirjanduse hulka küll, aga negatiivse näitena, näitena sellest, mis juhtub, kui püüda pidevalt purjus olla („alkohoolikud ei ole just kuigivõrd õnnelikud inimesed“), mis juhtub, kui puudub „igasugune respekt tegelikkuse ees.“
"
, meenus mulle nüüd, kui sain P.-ga kokku ja meenutasime üht teatritükki, kus käisime koos. "Viimased korraldused neile, keda ma kunagi olen armastanud".
Jah, ilus näide. Romantiline ehk teaterlik afektistruktuur, tunde eheduse määrab selle intensiivsus.. kuniks jääb lämmatav pettumus, et miks see (joove, sööst endast välja) ei kesta.
Olime ühtede nende väheste hulgas, kes nägid seda tükki lõpuni, selgelt ja, pardon, tegelikus elupeegelduses. Nimelt me ei kiirustanud välja.
Eelmaa, kes just oli oma südamevere ohverdanud siiraimas monoloogis publikumi hingetervisele, köhatas, vaatas selge ja asjaliku pilguga ringi ning hakkas asju kokku pakkima. Tõepoolest, teaterlik afektistruktuur, tunded on väljalülitatavad nagu muusika. Klõps, makk kinni, tuli põlema ja tõelised tunded (= intensiivsed, eks) on kui käega pühitud.
"Graafikus," ütles P. lakooniliselt.
"On küll naljakas," vaidlesin vastu, sest tuli oli ju põlema pandud ja muusika kinni.

,