Eurovisiooni puhul

,

.

.

Eelmise aasta kõige hullem teatrikogemus(?) oli rockmuusikal „Ruja“.

P. kutsus ja oli ise samavõrd traumeeritud. Niivõrd traumeeritud, kui surnud hingega inimene veel olla saab. (Üsna.)

Ja kui lugesin, et see jõledus valiti aasta lavastuseks või miskiks, tundsin end veel halvemini.

Niiöelda metahalvasti. Tundsin end halvasti, et tundsin end halvasti. (Oli mul meil tarvis sinna piinlema ja ägisema ronida? Õige, piletid olid temalegi sokutatud, kellegi asjapulga poolt, et läheks ja vaataks ja hindaks kiidaks vaimustuks ja ülistaks.)

.

.

.

Eesti eurolaulu aeg tundsin end samamoodi. Tundsin enda halvasti, et tundsin end halvasti. Tüdruk tegi ju kõik õigesti, nagu healaps koolis, kõik, mis kästud ja peab.

Lisaks tundsin end halvasti, et tundsin end halvasti assotsiatsiooniahela pärast, milles temal mingit süüd pole, aga mina tundsin, tundsin kuigi olin asjast täiesti teadlik. Nägin oma antipaatia täielikku ebaõiglust koos suutmatusega seda alla suruda.

Kurjus on väljajuurimatu, ütles peeglike, peeglike seina peal.

.

.

.

Aga võitis muusika. See on midagi uut moodsa Eurovisiooni puhul.

„Ma ei hooli, kui kaotan mõistuse.“

See on üks paremaid muusikalise kogemuse definitsioone.

Ei, täpsemini: joovastus sellest, et mõistus kaob/et ei hooli mõistuse kadumisest.

Ja lauljaks selline võluv numpsik, kellele antakse kõik andeks.

.

.

Hoolitsetud poisikesed nagu Rolf jun.(?) või Lawry ei saa endale lubada pooltki sellest suutmatusest eristada head ja kurja, kui seda võib numpsik Rybak.

Rolf ja Lawry on naiivsed sinisilmad, nende seksapiil(?) ja liiderlikkus on siiras ja aus, nad on kaupmehed, kes ei peta ostjat, nad annavad seda, mida pakuvad.

Rybak.. või õigemini rybak...

olgu, las see jääb praegu.

.

.

Idüll oli.. idülliline.

Isa istus kiiktoolis, „korralikud ja vastupidavad“ dressikad nabani tõmmatud, kange saunaõlu näpus ja see „totter jamps“ teda eriti ei seganudki, tütar oli külas ja naine korraliku söögi vaaritanud, tuba oli soe ja õlu külm. Emagi võttis viisakusest pokaalikese veini, mille ma talle endale leevenduseks olin toonud. Riided olin valinud võimalikult mittelinnalikud ja võimalikult ebakontorlikud: ei mingeid sõrmuseid, kette, pintsakukest, dekolteed ega sukki. Lihtne ja praktiline, aga kena ja armas.

.

Ema reaktsioon oli kaine. Kõigele ja nagu ikka.

Ta sai pihta, nagu paljud, Eurovisiooni peamise muusikalisuse hävitajaga — laulutekstide tõlgetega. „Ma ei saa aru, kõik laulud on täiesti sisutud.“ Laulutekstide armetu banaalsus paljastub kohe, kui need on jäetud ilma muusikalisuse lüürilisest uduloorist, ilu täislikult juhmistavast nõidusest.

Muusika on esteetika seljavõit intellekti ja eetika üle, vormi võit sisu üle. Filosoofid võivad jäädagi selgitama moraalseid hierarhiaid ja loogikat, joonistama välja ratsionaalseid skeeme.. tuleb rybak ja sõnab, et „ei hooli, kui kaotan mõistuse“ ning kõik on temaga hoobilt nõus. Inimesed teevad haruharva kurja loogiliste eksimuste tõttu, enamasti joovastuses, selleks sobib nii alkohol kui muusika. Alkohol on rohkem ihu joove, muusika intellekti.

„Omadusteta mehes“ kaitseb Clarisse süüdimatut sarimõrvarit just sellega, et „tema käitumises on midagi muusikalist“. Tõsi.

.

.

See oli vist Voltaire, kes ütles, et kui miski on liiga tobe, et seda öelda, siis tuleb seda laulda.

Moodsas kodus on plaadiriiul raamaturiiuli välja vahetanud.

.

.

Kurjus on väljajuurimatu, ütles peeglike, peeglike sina peal.

.

.

Klapid pähe..

.

.

,