Koerad hauguvad, karavan...

,
.
.
.
„Kui ei tohi tunda, tuleb hävitada võime tunda,“ pigistas ta tasa läbi huulte.
„Kui ei tohi kuulata sellist muusikat, tuleb hävitada võime kuulata sellist muusikat,“ tõlkisin mõttes.
.
Reedel oli muinasjutuline vihm. Ei päästnud ka platvormkingade ja tugeva vihmavarju ettenägelik kooslus. Muretsesin telefoni ja rahakoti pärast, sest käekott oli tavalisest riidest. Põikasin vahel mõne varikatuse alla ja imetlesin.
.
Olin otsustanud (vaimset) tervist säästa ja Tartuffile mitte minna.
Siis aga murdusin ja läksin festivali viimasele filmile.
.
Oli laupäev ja üks neid võrratuid Tartu suveöid, mil süda võtab mõistuse pihku ja puhub siis selle süüdimatu naeratusega parveks hämarikuliblikateks.
Oli helge ja nostalgiline. Tundsin rasket melanhoolset õndsust, valulikku õndsust, iluga hüvasti jätmise rusuvat õndsust.
.
Meenus ka armumine, see teismelise teoloogia, mis transtsendeerib vastassoo, ilusad ja kõhnad Jules ja Jim.
Jules oli väga ilus. Väga ilusad kaadrid. Nii elavad. See noor mees sai vanaks. Ja ta suri siis, kui mina olin veel üpris pisike lapsuke. Loodetavasti ei läinud ta paksuks.
Mustvalge on poeetiline ja melanhoolne.
Lonksasin käekotist amarettot ja suitsetasin mitu magusat sigarillot. „Kui ei tohi tunda, tuleb hävitada võime tunda... „
.
Tundsin. Ma valgusin üle pinkide, laotusin üle tähise taeva ja tundsin. Kõik need hämarikuliblikad, mis üksikute hõredate tänavavalgustuslampide ümber keerlesid, olid minu sees ja kõditasid, olid mu sees, sest ma olin laotunud laiali.
.
Armastasin Jules´i.
See oli hea ja ohutu. Sest erinevalt elavatest inimestest ei sega surnud end su kujutlusse.
.
Mälestasin.
.
Elan juba ammu postuumselt.
Mul on selle kohta teooriad, sest mul on kõige kohta teooriad, mis puudutab mind ja minu põlvkonna kurbust.
.
Aga ma pole sellises meeleolus, et sellest liiga üksikasjalikult jutustada.
.
Inimene on neoteeniline loom. Tal säilivad paljud lapseeatunnused ka täiskasvanueas. Näiteks õppimisvõime ja piima seedimine.
Koer on ka neoteeniline loom. Tema kiindumus peremehe vastu on kutsika kiindumus imetava ema vastu. Šaakalist põlvnevate koerte puhul vähemasti. Ja need moodustavad enamuse. Hundivere domineerimine kallutab truuduse laadi rohkem võimuhierarhiate suunas.
Kassidel sellist truudust minu teada ei ole. Ma pole kuulnud ühtegi lugu kassist, kes oleks surnud kurvastusse pärast peremehe surma. Koerte puhul tuleb seda ette.
Kassid mulle üldiselt ei meeldi. Minu arust on nad kõige muusikalisemad loomad. Nad naudivad piinamist, vallatleva lustiga piinavad nad surnuks iga looma, kellest jõud üle käib. Ja neile andestatakse — sest nad on nunnud! Õigemini, nende julmust ei märgatagi. Muusika. Vormi võit sisu üle. Eetika on vanadele ja koledatele.
Koerad armastavad oma peremeest. Armastus paisutab kannatusvõime lõpmatuseni. Koer armastab isegi seda peremeest, kes hoiab teada kolmemeetrise keti küljes ja annab päevas korra külmi keedetud kartuleid. Koer hüppab ja kargleb ja kipub nägu limpsima. Alati.
Koerte varjupaik on sootuks midagi muud mis tahes teiste loomade varjupaigast. Koerte varjupaik on murtud südamete varjupaik. Nii mõnigi neist ei toibu kunagi.
Vermimine (imprinting) on mõiste, mis pärineb Konrad Lorenzilt. Organismi arengus on teatav kriitiline iga, mil omandatud kogemus vermib pöördumatu käitumismustri. Klassikaliseks näiteks on Konrad Lorenzi tehtud katsed hanepoegadega. Hanepojad võtavad emaks selle, keda nad näevad teatud koorumisjärgse ajavahemiku jooksul. Kui selleks oli Konrad Lorenz, siis hakkasidki hanepojad pidama teda oma emaks ning järgnesid talle kõikjale. Teine näide on paabulinnuga, kes hauti välja kilpkonna juures. Hiljem, suguküpseks saades, lõi see õnnetu paabulind oma sabalehviku lahti ainult kilpkonnade ees, mängis oma pulmatantsu neile. Ta ei saanud kunagi järglasi, sest tema mällu oli vermitud vale kuju. Tema südamesse oli põletatud pöördumatult võimatu, saavutamatu armastus.
.
Truudus on neoteeniline nähe. Täiskasvanud loomad ei ole monogaamsed.
.
Kundera määratles kord õrnust kui teise kohtlemist lapsena. Kui võimalust lasta teisel olla nagu laps, suhtuda teisesse kui lapsesse, olla hoolitsev, kussutav, poputav. Ma arvan, et ta tabas üsna lähedale. Õrnus on neoteenilist päritolu.
.
Ja kui oled kord tõstetud tänavale selle poolt, kelle nägu ja lõhn on vermitud su südamele, siis need pühapäevased paid, mida teeb järjekordne healaps, ei, need ei päästa. Ei, ei päästa.
.
„Proua Rosa sai aru küll, et olen kurb, ja ta seletas, et perekond ei tähenda midagi ja nende seas on isegi selliseid, kes sõidavad suvitama, olles sidunud oma koera kuhugi puu külge, ja et iga aastal sureb kolm tuhat koera, kes on niiviisi oma pererahva armastusest ilma jäänud.“
.
Loomulikult tuleb siduda kuhugi puu külge. Muidu ju jäävadki järele niuguma ja sabas tolknema. Sest koer ju armastab ja armastus tõstab nii alandus kui kannatusvõime taevani. Siduda out of sight, seega out of mind.
.
Aga kuidas saada lahti kellestki, kes on olnud kunagi kallis ja tore, aga nüüd on tõepoolest isiklikul eluteel jalus?
See on väga aktuaalne ja põletav küsimus tänapäeval, sest eluteed on väga isiklikud, liikuvad ja vähe paiksed.
.
Loomulikult tasub lapsele osta koer. Hülgamistrenažööriks. See on hädavajalik oskus tänapäeval. Kui palju on veel neid elustiile, mis lubavad koera eluea pikkusi stabiilsusperioode?
.
“Teise maailmasõja ajal hakkas aga inimeste fantaasia lendama. Käiku lasti lõhkevad loomad. Võitlejatena oli koeri kasutatud varemgi nii Vana-Kreekas kui ka Ameerika vallutamise käigus, kus konkistadoorid lasid mastifitel kohalikke tappa. .Keskaegsel Inglismaal pidid koerad lahingutes hirmutama ja purema hobuseid, et need ratsanikud seljast maha poetaksid, hobuseta (raud)rüütlit oli ju lihtsam teise ilma saata. Ka Nõukogude Liit hakkas 1940. aastatel koeri kasutama, aga mitte ainult nii, nagu nelja tankistiga raamatusse raiuti. Ikka märksa loomingulisemalt ehk siis elusate pommidena. Niisiis treeniti pisikesi koeri saama toitu tankide alt. Tanki kõige haavatavamaks kohaks oli šassii ning samuti polnud nad kõhu alt soomustatud nii tugevasti kui pealt. Kui näljasele koerale lõhkelaeng selga sobitati ja selline plahvatav koer tanki alla sokutati, pidi see soovitud juhul tanki liikumisvõimetuks muutma. Taktika toimiski, kuigi vahelduva eduga. 1943. aastal peetud Kurski lahingus õnnestus venelastel sel kombel kõrvaldada 12 Saksa tanki. Selleks kulus 16 Hundemine’t, nagu sakslased neid kutsusid. Osa koeri kadus paraku nelja tuule suunas, teise osa jaoks oli tankil ja tankil vahe sees. Nimelt kasutasid venelased oma tankidel diisel-, sakslased aga bensiinimootoreid, mis lõhnasid ja häälitsesid väga erinevalt. Diisel oli oma, tuttav – ja nii said mõnedki Vene tankid tunda saba alt tulevat sõbralikku tuld. Muide, tankikoerte treenimine lõpetati Vene­maal alles 1996. aasta keskel.”
.
.
.
.
Muuhulgas on inimene liik, kes ennast ise püsivalt kodustab.
Taastoodab vastavaid ontogeneesitingimusi.
.
Inimene saab valida ainult lapse ja looma vahel. Kumb olla?
Kultuur on oma olemuselt mänguline, ütleb Huizinga ja veel paljud pärast teda.
Inimene kasvab täis. Kurjust ja küünilisust, pettumusi ja valu. Kasvab täis aga jääb ikkagi tühjaks.
sest
armastus
on haigus
millest terveks saades
saadakse
hoopis
poolikuks .
.
Selline mäng siis. .
.
auh!
.
.
.
,