Seks, homod, rahuldusõigus ja prostitutsioon

,

.

.

.

Maslow ettepanek samastada vajadused õigustega ei ole vähimalgi määral kunstlik, tegu pole mitte mingi originaalse ideega, vaid ühe universaalse moraalse intuitsiooni artikuleerimisega. Seetõttu räuskavadki prostitutsioonivastalised automaatselt oma räusklauset: „Meestel pole seksivajadust, vaid [olemuslikult] räpane/allutav/vägivaldne lihahimu/iha/kiim!“ Ja just nimelt räuskavad, sest ühtegi empiirilist, teaduslikku ega vähegi põhjendatud tõendit neil pole. Noh, alati muidugi ei räusata, vahel ka lihtsalt karikeeritakse ja ollakse sarkastiline. Iva on lihtne — „Meestel ei tohi olla seksivajadust, sest muidu oleks neil õigus seksile ja neile ei saaks seksi keelata samamoodi nagu ei saa keelata teiste vajaduste rahuldamist (õhk, toit, soojus jne.).“

.

.

Kuritöö ja karistus, hea ja kuri kaotavad mõtte ja „Oo, omast arust, oma viletsa, maise, Eukleidese mõistuse järgi ma tean ainult seda, et kannatus on, et süüdlasi pole, et kõik voolab ja tasandub“ ja „inimkond kuulutab oma tarkuse ja teaduse suu läbi, et ei ole kuritegu, järelikult ei ole ka pattu, vaid on ainult näljased,“ kurdab Ivan Karamazov läbi suurinkvisiitori suu.

.

Oo, prostitutsioonipattu pole, on ainult seksinäljased...

.

Ei! Ei! Ei! Sellist asja ei TOHI olla! Lihtsalt ei tohi ja kõik! Häda faktidele, häda teadusele!

[Nagu juba varem mainitud, meie ühiskonnas tegeleb kohus/jurisprudents süü genereerimisega ja teadus süü lammutamisega [suutmatus tuvastada süüd on aga inimlapsele rängaks eksistentsiaalseks piinaks (Kafka,...)]; seega ei saa mina, kes ma kipun pigem teadusega flirtima, (noortele) idealistidele eriti sümpaatne olla]

.

„Budism on ainuke tõesti positivistlik religioon, see ilmneb ajalooliselt isegi tunnetusteoorias (ranges fenomenalismis). Budism ei jutlusta patu vastu, vaid — reaalsust täielikult tunnustades — kannatuse vastu. Ristiusust täiesti erinevalt on enesepettus moraali mõistega minetatud. Budism paikneb — minu sõnastuses — teisel pool head ja kurja. “

kirjutab Nietzsche täiesti kainelt. Tõsi.

.

„See aga, mungad, on õilis tõde kannatuse põhjustajast. Selleks on janu uuestisündimise järele, millega kõikjal ja alati käivad koos naudinguid otsivad himu ja kirg, ning täpsemalt lõbujanu, elujanu ja surmajanu.

See aga, mungad, on õilis tõde kannatuse lakkamisest. Selleks on tolle janu jäägitu ja kiretu kadumine, tolle hülgamine ja mahajätmine, tollest vabanemine ja uuesti mitte ihkamine.“

Seisab budismi pühas raamatus. Pole raske näha, miks meite ihasid õhutav hedo-kultuur (hüsteerilise imperatiiviga ENJOY!!!) on ühtlasi depressioonikultuur (Prozaci-põlvkond on juba edasi arenenud süvenenud, eks).

.

Kas meestel on seksivajadus?

Osadel on (nagu osadel naistel).

Kas see annab neile õiguse sellest vajadusest vabanemiseks? Minu arust küll.

Kas see õigustab prostitutsiooni? Ei. Sest naisel on õigus mitte olla prostituudiks (müüdud/orjastatud/jne) [kontekstipõhine!]

.

Seksivajadustega meeste õigust oma vajaduse rahuldamiseks võiks nimetada tühjaks või realiseerimatuks õiguseks [kontekstipõhine!]. Sest kas nende vajadus on nende või kellegi teise (Nataša) mure? Iga mees peab ise oma risti kandma. (Teadupärast mitte seljas, vaid jalgevahel).

.

Samasugune tühi õigus on/oleks homode õigus lapsendada. Homodel on/oleks õigus lapsendada, aga lapsel on õigus kasvada khm.. ütleme, vähemeksperimentaalses keskkonnas.

.

Samuti nagu naisel (prostituudil) on õigus mitte olla kellegi teise õiguse (vajaduse) täitmise (rahuldamise) vahendiks, peaks igal lapsel olema õigus mitte olla homode lapsendusõiguse realiseerimise vahendiks (siia võiks veel lisada hunniku arengubioloogilisi/-psühholoogilisi argumente).

.

Maslow:

„Lõpuks pean märkima, et peame end põhimõtteliselt valmistama ette sotsiaalse ebaõigluse alibist loobumise põrutavatest tagajärgedest. Mida rohkem me sotsiaalset ebaõiglust vähendame, seda enam leiame selle asenduvat „bioloogilise ebaõiglusega“, mida kinnitab tõsiasi, et imikud sünnivad maailma erineva geneetilise potentsiaaliga. Kui me jõuame sinnani, et anname iga imiku heale potentsiaalile täisvõimaluse, siis tähendab see ka kehva potentsiaali tunnistamist. Keda me süüdistame, kui laps sünnib viletsa südame, nõrkade neerude või neuroloogiliste kahjustustega? Kui saame süüdistada ainult loodust, siis mida see tähendab looduse enese poolt „ebaõiglaselt“ koheldud indiviidi eneseaustuse jaoks?“

.

Sotsiaalse ebaõigluse kaotamise tagajärjeks on muuhulgas hunnik tühjade õigustega indiviide.

[Pole sugugi kindel, et sotsiaalsete ebaõigluste kaotamine on utilitaristlikult mõistlik. Aga seda teemat ma vähemasti selles sissekandes ei arenda, sest provokatiivsuse piirnorm on rohkem kui ületatud].

.

.

.

P.S.

Lugesin täna 1999 aastal ilmunud raamatust:

„Ka teist kõige primitiivsemat tungi, soojätkamisvajadust, reguleerib limbiline süsteem. Kuna seksuaalakt on meie liigi püsimajäämiseks hädavajalik, on see vaatamata meie parimatele kavatsustele sageli kõige raskemini kontrollitav tung. Mehed ja naised on loomu poolest seksuaalsed olendid, mistõttu on ka tsölibaadini nii raske jõuda.“

Ja siis lugesin Igor Kon’i, keda ma väga respekteerin, põhjalikku „Kuuvalgust koidikul“ (2002, e.k. 2004) ja ta tsiteeris/toetus (õnneks võrdlemisi tühises osas) seal Wilsoni sotsiobioloogiale. Tim Ingoldi sapisus muutus kohe veelgi mõistetavamaks.

.

Kunagi arvati, et kalad ei tunne valu, sest neil pole sellist närvisüsteemi (nagu soojaverelisel imetajal ehk inimesel). Läks mõni aeg mööda ja hakati aru saama, et selline järelduskäik pole eriti vähem napakas kui järeldus, et kalad on liikumisvõimetud, sest neil pole jalgu. Piisab süsteemist, mis „teavitaks“ organismi kahjustumisest.

Funktsionaalne autonooma.

.

Jajah. Eksaptatsioon.

Seksuaalsusega on sarnaselt. Mõõdukas hüperbool: püüd taandada seksuaalsus reproduktiivsusele on sama lootusetu ettevõtmine kui püüd taanda kõik oraalsed tegevused söömisele. (Siit saaks homoõiguslusele argumendi: väita, et samasooliste seks on valesti sigitamine on sama jabur kui väita, et laulmine ja rääkimine on valesti söömine.[Muide, kui suur osa mittehomoseksuaalsest seksuaalsusest on reproduktiivne? Mitu murdpromillikest?])

Seepärast ei kõlba ka reproduktiivsed seletused ja põhjendused eriti kuhugi. Seksuaalsus on eksapteerunud funktsionaalsesse autonoomiasse kui nii võib öelda. Homode õnnetus on selles, et nendel on väga raske oma seksuaalsust reproduktiivsusega ühildada. Üha raskemaks läheb ka teistel ses ihakultuuris, sest iha on sama üldine kui nälg. Keegi ei ole leivale truu, nälg on litsakas, vajadus olemuslikult promiskuiteetne (aga leib pole saiakesele armukade!) Subjekti seisukohalt on orgasm epistemoloogiline pööre par excellence (Hume, Kant & co arvasid/arvad, et see on miski teoreetiline asi!!). Postkoitaalne maailm ongi teistsugune sh vahend. Ühtmoodi ja teistmoodi.

.

.

.

,