.
.
.
.
„Vanad roomlased, räägib Edgerton, pidasid interseksuaalseid imikuid üleloomuliku needuse all olevateks ning hukkasid nad. Kreeklased võtsid asja oma harjumust mööda rahulikumalt ja, pidades küll sääraseid isikuid iseäralikeks, lõid sellele nagu paljudele muudelegi veidrustele käega – eks olnud ju Hermaphroditos, Hermese ja Aphrodite poeg, kes ühe nümfiga samas kehas elutses, piisav pretsedent – ning lasid neil oma elu ilma liigse häbimärgistamiseta ära elada. Õigupoolest on Edgertoni artikli teljeks põnev kontrast interseksuaalsusele reageerimise kolmel eri viisil – ameeriklaste, navahode ning pökootide (pockot) (ühe Keenia hõimu) oma – vahel nende rahvaste argitarkade arusaamade raames sellest, mis on inimese sugupool ja selle üldine koht looduses. Nagu ta ütleb, võivad eri rahvad küll reageerida erinevalt, sattudes kokku indiviididega, kelle keha on seksuaalselt anomaalne, kuid nad ei saa neid eirata. Kui üldtunnustatud kujutelmi „normaalsest ja loomulikust“ tahetakse säilitada puutumatuna, tuleb kuidagi ära seletada üpriski silmatorkavad lahknevused nendest.
.Ameeriklaste suhtumist interseksuaalsusesse saab iseloomustada ainult sõnaga jälestus. On indiviide, keda ajab iiveldama pelk mõlemasooliste genitaalide nägemine või isegi ainult selleteemaline arutlus. „Moraalse ja juriidilise mõistatusena,“ jätkab ta, „on see sama hästi kui ületamatu. Kas säherdune isik võib abielluda? Kas saab tema puhul kõnelda sõjaväeteenistusest? Kuidas tuleks sünnitunnistusel märkida tema sugu? Kas seda saab korralikult muuta? Kas tüdrukuna üles kasvatatud inimesel on psühholoogiliselt soovitav või ülepea võimalikki järsku saada poisiks?... Kuidas peaks mõlemasuguline isik käituma kooli duširuumis, avalikes saunades, kohtamistel?“ Argitarkuse aru on siin selgesti otsakorral.
.Reageering seisneb selles, et mõlemasugulist õhutatakse – tavaliselt väga kirglikult ja mõnikord isegi enam kui seda – omaks võtma kas mehe või naise rolli. Nii „esitavad“ paljud interseksuaalid end terve elu „normaalsete“ meeste või naiste pähe, mis nõuab tublisti osavat teesklust. Teised kas taotlevad ise või sunnitakse otsima kirurgilist abi, et olukorda kasvõi ainult kosmeetiliseltki „korrigeerida“ ja saada „päris“ meesteks või naisteks. Kui tegemist pole just ebardišõuga, siis sallime me interseksuaalsuse dilemmale ainult üht lahendust, millega selle seisukorra all kannataja peab leppima, et tulla vastu meie, ülejäänute, tundlikkusele. „Kõik asjassepuutuvad isikud,“ kirjutab Edgerton, „alates vanematest ja lõpetades arstidega, tunnevad sundust välja selgitada, kumba loomulikku sugupoolde mõlemasuguline isik paremini klapiks ja seejärel aidata sel kahemõttelisel, kohatul ja häirival „olendil“ saada vähemalt osaliselt vastuvõetavaks „poisiks“ või „tüdrukuks“. Lühidalt, kui faktid ei vasta ootustele, siis muutke fakte või, kui see ei ole teostatav, vähemalt varjake neid.“
.Nii palju metslastest. Kui nüüd asuda vaatlema navahosid ...“
.See pikk tsitaat oli ühelt mu lemmikantropoloogilt Clifford Geertzilt. Navahod sakraliseerivad interseksuaalid ja pökoodid „peavad neid üsna asjalikul moel lihtsalt äpardusteks. Nad on nagu vussiläinud pott – kujund, mis tundub Aafrikas populaarne olevat. „Jumal tegi näpuvea,“ ütlevad nad, selle asemel et öelda, „jumalad on teinud imelise kingituse,“ või „meie ees seisab ebard, keda ei saa kuhugi liigitada.““
Olümpial aga kosmeetikast ei piisa. Ja ka navahode ja pökootide argitarkusest pole suurt kasu. Ja ka mõõteriistadega loodusteadlased tammuvad nõutult Hume’i giljotiini raksatatud lõhe ees. Süllogismitsevatest loogikfilosoofidest rääkimata („Kui leidub üks taimtoiduline lõvi, on väide „Kõik lõvid on lihasööjad“ falsifitseeritud...).
Milles Semenya süüdi on? Milles tema konkurendid süüdi on? Kas see on siis õiglane võistlus?
„Meie ees seisab ebard, keda ei saa kuhugi liigitada,“ pobiseb mõttes lääne bioloog.
„Kui saame süüdistada ainult loodust, siis mida see tähendab looduse enese poolt „ebaõiglaselt“ koheldud indiviidi eneseaustuse jaoks?“ jätab Maslow küsimuse õhku.
Õigluses on auk ja kusagilt pole võtta süüd, et see kinni toppida. Aga, nagu korduvalt mainitud, loodusseaduslik ebaõiglus on inimese õiglustundele väljakannatamatu. Seda tajusid eriti teravalt Dostojevski, Nietzsche ja Kafka.
"Kuidas võis Jumal lubada nii paljusid sõdu, koonduslaagreid, holokausti?" küsib Johannes Paulus II üle lootuse läve ning keegi ei peagi aru saama nende põhjenduste traditsioonilisest abraka.. skolastikast, sest selle küsimusega on ta juba päästnud. Sest ta küsib, kuidas JUMAL küll lubas... „kuidas“ taandub täiesti teisejärguliseks, sest see küsimus sisaldab eeldusena (transtsendentaalse) süüdlase olemasolu. Kuidas Jumal küll lasi holokasutil juhtuda?
Reipad ateistid teevad enamasti pirtsakaid žeste, neile selline Jumal ei kõlba ja sellised muinasjutud alandavad nende virget mõistust ja ... süüdistavad maailma hädades religioone (süüdlane olemas ja kõik kombes). Usklikud süüdistavad ateiste. Suurepärane sümbioos. Nagu perekond kohe...
Kogu õiguslus toetub süüle, kogu see mitmekesine ja värvikirev õiguslus, millest nii vitaalselt kihab meie ühiskonna nooruslikum kiht, toetub vankumatule usule süüsse. „A ja B on halvasti ja selles on süüdi X ja Y ja kui te (X, Y ja-või Z) seda ära ei muuda, olete te veel rohkem süüdi ja kes selle ebaõigluse vastu ei võitle, on ka süüdi!“
„Õnnetusi ei ole olemas!“, „Ei ole halbu lapsi, on ainult halvad vanemad, kes on süüdi!“ kõlavad elujõulised hüüatused.
Süü muidugi ei saa otsa. (Need, kes ei ole üldse võimelised süüd kandma, isoleeritakse enamasti lausa füüsiliselt.) Korralik kultuurne inimene süüdistab õhinal nii ennast kui teisi, võtab kanda oma vanemate, rahvuse, rassi, ühiskonna jne patte. See, mil määral süüdistab inimene teisi, mil määral ennast, sõltub palju kristlikust east (sel pole midagi pistmist kirikuga), ütleme hingelisest küpsusest („haigusest,“ parandaks Nietzsche).
Holden Cauldfield süüdistab üsna vahetult enam-vähem kõiki peale iseenda. 16-aastasele üpris iseloomulik (Tõsi, teda traumeeris noore venna süütu surm). Pärast seda kaotab kronoloogiline vanus ennustamiskõlbuliku korrelatsiooni süüdistamismustritega. Juudid, vabamüürlased, venelased, homod, feministid, immigrandid, kapitalistid – valik on sinu!
Loomad ei ole süüdi. Süü on inimese olemus, inimese olemus on süü. Sellepärast ei lõika miski tänapäeva inimese (olen seda, tahan või mitte) hinge rohkem kui looma piinamine. See on väljakannatamatu, sest see on ilma süüta kannatus.
Esimeses Maailmasõjas hukkus umbes kaheksa miljonit hobust ja loendamatul hulgal eesleid ja muulasid - ning Verdun ei lähe mulle enam korda.
Ma tunnen ekstaatilist joovastust iga kord kui kuulen mõnest vigastatud härjavõitlejast. Süüta süü saab karistatud! Kui palju on veel neid kohti, kus saab tunda sellist veendunud, vanatestamentlikku õiglustunnet?
Peter Singer armastab erinevatel viisidel osutada tõsiasjale, et inimõigustele jms inimspetsiifilisele ei ole võimalik leida loodusteaduslikke (st bioloogilisi) põhjendusi (ütleme, piisavalt radikaalsed ontoloogilisi erinevusi). Inimõigused on spetsiesism, ütleb ta. Ta loob selle sõna analoogselt rassismiga. Spetsiesism on „omaenda liigi liikmete huve soosiv ning teiste liikide liikmete huve eirav eelarvamus või kallutatud hoiak.“ Peale selle, et ta teeb igati ontliku lääne filosoofi nürimeelsusega ajastu „mõtte“-stambi, nimelt peab suutmatust leida mingile kultuurinormile mittetsirkulaarset, mittedogmaatilist ja-või mitteregresseeruvat põhjendust piisavaks aluseks selle legitiimsuse kahtluse alla seadmiseks (miski, mis vaevab enamvähem ainult professionaalset filosoofi), ei pane ta tähele, et õiguse naturaliseerimatusel pole õigusega suurt midagi pistmist, õigus ei naturaliseeru, sest ei naturaliseeru selle mündi teine külg — süü.
.
,
No comments:
Post a Comment