Imagine

,




Mäletan, et kui esmakordselt lugesin Tolstoi “Kreutzeri sonaati”, avaldas see mulle tohutult muljet. Hämmastusin selle rohkem kui sajandi vanuse tekstijupikese tabavusest ja tänapäevalisusest. Toona mõjus enim loomulikult intiimsuhetese puutuv, aga ka naisküsimus ja eksistentsialism. Siis lugesin pingsa tähelepanuga ja surmtõsiselt, nüüd uuesti üle lugedes leidsin end lausa häälekalt itsitamas.

“Lurjuste [st arstide antud rasestumisvastane] vahend hakkas nähtavasti mõjuma – naine läks kehalt priskemaks ja kenamaks nagu suve viimane roos. Ta tundis seda ja hakkas endaga veelgi rohkem tegelema. Temas arenes mingi väljakutsuv ilu, mis tegi mehi rahutuks. Ta oli kolmekümne-aastane mittesünnitaja, nuumatud ja erutatud, täies õitsengus naine. Tema välimus mõjus ärritavalt. Meeste lähedalt möödudes tõmbas ta nende pilgud endale. Ta oli kui jõude seisnud, hästisöödetud sõiduhobune, kellel on päitsed peast ära võetud. Tal polnud mingeid päitseid, nagu neid pole 99%-l meie naistest. Ma nägin seda ja mul oli hirm.”

Või see, kuidas Pozdnõšev kirjeldab muusikut, kellega ta naine teda pettis:

“Mandlikujulised niisked silmad, punased naeratavad huuled, võitud vurrukesed, ülimoodne soeng, nägu labaselt ilus, säärane, mida naised nimetavad kenaks, kehalt nõrk, kuigi mitte äbarik, eriti arenenud tagumikuga nagu naistel ja, räägitakse, hottentottidel. Need olevat, nagu räägitakse, ka musikaalsed. Ta oli pealetükkivalt familiaarne, kuid tähelepanelik ja alati valmis vähimagi vastupanu juures peatuma, välist väärikust säilitades; jalas olid tal nööpidega, erilise pariisiliku tegumoega poolsaapad, kaelas eredavärviline lips, ja veel mõndagi muud, mis on omane välismaalastele Pariisis ja mis oma erilise ning uudsuse tõttu naistele alati mõju avaldab. Käitumises oli ta ikka teeseldult lõbus. Tal oli kombeks rääkida kõigest vihjetena ja katketana, nagu teaksite teie ise kõike, mäletate ja võite ise täiendada.”

Isegi need paar lõiku illustreerivad suurepäraselt tolstoilikku kaemust. Erinevalt näiteks Dostojevskist, kes on psühholoogilise loogika kaardistamisel ületamatu, käsitleb Tolstoi meelelisi mõjumustreid. Kirillov teeb loogilise enesetapu, Raskolnikov sooritab utilitaristliku mõrva jne. rääkimata süü ja eneseohverduse, armastuse ja despotismi nüansseeritud dialektikast. Tolstoi ainuüksi nendes lõikudes: “temas arenes mingi väljakutsuv ilu, mis tegi mehi rahutuks”, “ tema välimus mõjus ärritavalt”, “meeste lähedalt möödudes tõmbas ta nende pilgud endale”, “naistele alati mõju avaldab” jne.

Selles mõttes vastab Tolstoi kirjeldus suuremale hulgale inimestest, sest need on pigem meeltest ja emotsioonidest juhinduvad, erinevalt Dostojevski noortest idealistidest, kes rabeda ja ebaküpse mõistusega liialdavad, nendest, kes pakitsevad küll soovist teha head, ent selle ajel ekstrapoleerivad paar karikatuursuseni lihtsustatud printsiipi üle kõiksuse, misjärel pilluvad aknad sisse ja teevad kasuka värviseks igaühel, kes nendega viivitamatult ei nõustu.

“Meelelahutuse sildi all pakutav ajupesu on hullem kui majanduskriis. Masu läheb ükskord ikka üle, aga Jacksoni ja Madonna asemele toodetakse kohe uued publikumagnetid. Kes välistab, et järgmisel aastal ei ilmu Lauluväljakule Justin Timberlake? Toomas Anni on kuuldavasti samuti huvitatud.
Ometi sõltub neist maailmas vähem kui isegi Eesti presidendist. Tema juhib ühe, ehkki väga väikese riigi intellektuaalset potentsiaali, s.t tal on teatud vastutus. Esimesed aga ainult tahtetut ja ohutut massi. Muusika on osutunud turvalisemaks masside vaoshoidmise instrumendiks kui poliitika - nagu tõestas Hitleri ja Mussolini popikoonideks pushimise katastroofiline lõpp,“ uriseb Veiko Märka EEs.

Ei-ei-ei.. ei pakuta meelelahutuse sildi all siin mingit ajupesu. Madonna küll kellegi aju ei pese. Madonna jätab aju niisama räpaseks või neitsipuhtaks kui see oli enne temaga kokkupuutumist.

„See ongi muusika saladus, et ta nõuab meilt üksnes hinge, kuid seda jäägitult. Ta ei nõua intelligentsust ega haritust,“ ülistab Hesse.

Demokraatlik.

Muusika on demokraatlik. Mõistus pole seda mitte.

Veiko Märka viitab ka Eesti presidendile. THI on intellektuaal ja ta armastab Marcus Aureliust. Marcus Aurelius, jätke meelde, on stoiku.

Ah, lugege parem raamatuid, ühmas THI kord kui mingi jalgpalliteema suureks paisus.

Aga inimestele meeldib jalgpall ja popkontsert ning seda just seetõttu, pardon my french, et see pole mingi aju**pp.

Muusika ei nõua meie hinge nagu saatan kristlikes hoiatuslugudes. Hessele tähendab hing siin, kunderalikult väljendudes, meie tundvat mina.

Muusika on pump hinge täispuhumiseks, ütleb Kundera.

“Hitleri noorpõlvesõber August Kubizek kirjutab, et arvestades noore Adolfi erilist andekust arhitektuuri alal, tulnuks ta ilma gümnaasiumitunnistuseta Viini kunstiakadeemiasse vastu võtta. Kahtlemata oleks see kõigile parem olnud. Õhtust õhtusse tardusid nälginud noorhärrad Viini Riigiooperi seisuplatsidele, et põleda Wagneri-vaimustusest, meenutab Kubizek. Hitleril arenes vaimustus suursugusest muusikast segatuna rahvaluule ja revolutsiooniromantikaga lausa psühhoosiks. Tema oleks südaöisel ja paduvihmasel Tallinna lauluväljakul vastu pidanud - seal kõlas ju "Palverändurite koor" Wagneri "Tannhäuserist" -, aga meie laulupeolised lasid suures enamikus sealt paraku jalga. Suur kunst ei väärinud nende meelest piisavalt kannatust. Igal juhul kinnitab Hitleri juhtum ambitsioonika muusika ohtlikkust. Jaan Kaplinski on näinud Hitleri tegemistes eeskätt kunstiprojekte,” serveerib järjekordset argumentum ad Hitlerumi EEs KK.(Enne Kaplinskit kirjutas sellest põhjalikult ja ülevaatlikult Isaiah Berlin).

Kommunism olevat ilus idee.

Peeter Toropi koostatud Dostojevski tõlkevalimikus kannab üks osa pealkirja “Sipelgapesa vastu”.

Üks bioloog/etoloog (? või oli ta lausa putukateadlane..) kommenteeris kommunismi kuidagi nii: “hea idee, vale liik.”

Ka seda võimalust kirjeldab möödaminnes Pozdnõšev: “[evolutsionistliku vaatekoha järgi] peavad inimesed, kes kõrgemate loomade liiki kuuluvad, nagu mesilaste pere isekeskis ühinema, aga mitte lõpmatult siginema; nad peavad nagu mesilased kasvatama sugutuid, see tähendab, jälle taotlema hoidumist lihahimust, mitte aga selle sütitamist, mille poole on suunatud kogu meie elukord.”

Sipelgapesa on kujund mida kasutavad ka paljud biodiiked. Mainin seda seetõttu, et seda palju naeruvääristatud ideed võib elujõulisena näha vastu kajamas ka ühes väga hilises ja ülipopulaarses utoopias, nimelt Houellebecq´i “Elementaarosakestes”. Lääne inimestes pole vendluse alget, ütles Dostojevski.Houellebecqil on (geenetiline) lahendus (bioloogiline utoopia): tema raamat lõppeb uut ajastut kuulutava teose sünniga (Prolegomena täiuslikule replikatsioonile), vendlus saavutatakse identse geenikomplektiga... njah.. kas nüüd paradiisile, aga sipelgapesale või mesilastarule oleks see kõvasti lähedasem küll, on ju nii mesilaste kui siplegate töölised (töölisklass :)) bioloogilises mõttes kloonid.

(Houellebecqi fantaasia unistab kõige lacanlikumate metafooride realisatioonist, Uue Inimese keha on närvilõpmetega sama tihedalt kaetud kui suguelundite tundlikumad osad – Hea Uus Ilm koosneb isikupäratutest identsete genoomiga inimgenitaalidest... isaprantslane par excellence!
[Pozdnõšev: “Senikaua kui inimkond elab, seisab tema ees ees ideaal, kuid mõistagi mitte küülikute või sigade ideaal, et võimalikult rohkesti sigineda, ja mitte ka ahvide või pariislaste ideaal, et suguelu kire lõbusid võimalikult rafineeritult kasutada, vaid headuse ideaal, mis saavutatakse kasinuse ja puhtuse kaudu. Selle ideaali poole on inimesed alati püüdnud ja püüavad. Aga vaadake mis välja tuleb...”])

Muidugi võrreldes sipelgapesaga või mesilassülemiga on meite asendusemadus ikka olematu...
Ja mehi pole neil praktiliselt üldse vaja (soost loobus vist ka Houellebecq..).

Hipisid kujutab Houellebecq kõige võikamalt. Hipid mitte ei hüljanud otsustavalt kristluse ahistavat võltsmoraali, vaid lammutasid viimase pelgupaiga (so perekonna) kõikekaubastava ideoloogia eest, nüüd jagas ka seksuaalse kapitali jaotumine inimesed pääsmatult klassidesse – vähesed, kellel on kõik, ja paljud, kellel on väga vähe või pole midagi. It's Cosmo-time!

“Inimeste vabastamine ühiskonna poolt seatud ahelatest on unelm, millest on unistatud sajandeid ja millest unistamisega ei jõudnud ühele poole ka John Lennon mitte. Tema ettekujutus taeva ja põrgu lõpust tahab lõpetada nimetatud mõistete tarvitamist religioonide võimuinstrumendina, ent rajab nõnda omaenese immanentse religiooni; tema poolt visandatud riigi ja religiooni likvideerimine lõpetaks viimaste aastatuhandete võimsaimate inimlike hierarhiasüsteemide toimimise, kuid on kokkupuutel tegelikkusega siiski suunatud läbikukkumisele; ettekujutus omandi ja saamahimu lõpust kannab eelpoolkirjeldatud igatsuse majanduse valda; tõeline võti on aga nälja kaotamine, mille abil Lennon usub end suutvat lõpetada kõik eelnevad hädad. Joachimi vana unistus inimkonnast kui hierarhiavabast vennaskonnast jääb ka John Lennoni puhul katseks eitada inimlikku olemust ja asetada selle asemele spekulatsioon, fantaasia.Sääraste ulmade mõju on tuntud ning on inimese nime rängalt kahjustanud XX sajandi algusest alates, mil nimetatud aastasada algas kümnetesse ja sadadesse miljonitesse ulatuvate mõrvade reaga. Taevariigi maa peale rajamine oli peibutus, mida Joachim aimas või püüdis kujutleda, milles Marx oli juba veendunud ja mida kommunistid püüdsid tõepoolest ehitada. Sõna otseses mõttes karjub see soovunelm vastu ka John Lennoni kirjutatud ja viisistatud tekstist.Võimuvabade ihade vooluses peituvat ohtu pole võimalik üle hinnata. Hind, mida inimkond on pidanud maksma siis, kui seda on tõepoolest püütud ellu viia, on mõõtmatu ning keeldumine tunnistada reaalsust ning koos sellega ka sääraste mõtete loomuvastasust on märk ääretust kangekaelsusest. Eric Voegelin räägib selles kontekstis psühhopatoloogilisest apertseptsioonieitamisest: rahuliikumise hümnist kõlab meile vastu reaalsuse eitamine, mille juured peituvad haiges hinges.” neab Claus Heimes Lennoni hippi “Imagine”.

Claus argumenteerib, seega ta vehib oma relvadega keldris, mitte võitlusväljal.
(vihjed Dostojevski põrandaalusele ja Houellebeqc´i “Võitlusvälja laienemisele”, eks..)


Valgustatud monarhia sireenihüüd...
Mõistusele rajatud süsteem peab olema üprisväga ebademokraatlik, sest hoolimata tõsiasjast, et fraasi “inimesed on lollid” kasutatakse moraalse hukkamõistuna (mis ehk sagedaminigi on pelk eneseupitus), on tegu antropoloogilise tõsiasjaga - inimeste käitumist ei määra ratsionaalsus.
Muusika on palju demokraatlikum, “muusika ei nõua intelligentsust ega haritust,” õhkab Hesse.

Massiülikool tähendab palju rohkem ülikooli langust kui massi tõusu.

“Kreutzeri sonaadi” otsingi ma välja seetõttu, et see on parim muusika fenomenoloogia, mida ma olen kohanud.

„Muusika ja inimese emotsioonide vahelise tiheda seose puhul on õieti üllatav, kui vähe on seda teemat teaduses käsitletud,“ imestab Jaan Ross (muusikateadlane ja psühholoog, kelle sulest on ilmunud ligi 150 publikatsiooni erinevates keeltes, mille seas on raamatuid, artikleid, konverentsiteese”) olles pärast pikka arutelu teinud „kogemusel põhineva järelduse, et muusika funktsioonid kultuuris peavad olema mingil moel seotud inimeste emotsioonidaga.“
Jeerum...

Midagi asjalikku ei suutnudki ma leida (TÜ pearamatukogu muusikaosakonna riiul on nii niru, et sealsele töötajale (fonoteegihaldaja) pole triipkoodilugejatki vajalikuks peetud). On füsikalistlikke käsitlusi (akustika), spetsiifilsist komponeerimistehnikat, äärmiselt algelisi psühholoogilisi uurimusi (noh, selliste meetoditega...)jne ja siis on palju ekstaatilist sonimist ja religioossete kategooriatega žongleerimist.

„Kui küsida, kas muusika otstarbeks on emotsioone edasi anda või neid muusika kuulajas tekitada (ehk indutseerida), siis õigemana kahest vastusest tundub teine,“ arutleb Ross ning jätkab teisal, „Miks on muusikat inimesele vaja? Sest muusika võib inimesega teha imelisi asju. Selma Lagerlöfi „Nils Holgerssoni“-raamatus puhub väike Nils vilepilli ning kõik rotid järgnevad talle, „sest vilepilli helid tundusid nende kõrvadele nii kaunitena, et nad ei saanud vastu panna“. Inimeste käitumine sellistes olukordades ei tarvitse rottide omast oluliselt erineda.“ Ross jääb vankumatult „imelise“ juurde, sest akadeemikuna ta kuulab vastavat muusikat ja ta on unustanud nende rottide edasise saatuse ja ka selle, miks Odysseus lasi end sireenide saarest möödudes kinni siduda. Rääkimata rokkarite ja muude taoliste hurmurite (ajalehes kasutatud neologism Enrique Iglesiase kohta) mõjust.

Jajah.. piisab kui meenutada The Beatles'i või Elvise kontsertide videosalvestusi.


Tolstoi “Kreutzeri sonaadis”:
“Ja üldse on muusika hirmus asi. Mis see on? Ma ei mõista. Mis on muusika? Mis ta teeb? Ja milleks ta teeb seda, mida ta teeb? Öeldakse muusika õilistavat hinge, - mõttetus, pole tõsi! Ta avaldab mõju, avaldab hirmsat mõju – ma räägin endast -, kuid hoopiski mitte hinge ülendavat mõju. Ta ei mõju ei hinge ülendavalt ega alandavalt, vaid hinge ärritavalt. Kuidas seda teile öelda? Muusika sunnib mind unustama iseennast, oma tõelist seiukorda: muusika mõju all näib mulle, et ma tunnen seda, mida ma tegelikult ei tunne, et mõistan seda, mida ma ei mõista, et ma suudan seda, mida ma ei suuda. Ma seletan seda sellega, et muusika mõjub nagu haigutus, nagu naer: ma ei taha magada, kuid haigutajale vaatas ma haigutan; pole põhjust millegi üle naerda, kuid naerjat kuuldes naeran ma ometi.
Muusika viib mu otsekohe, vahetult sellese hingelisse seisundisse, milles oli muusika looja. Ma ühinen oma hinges temaga ja kandun koos temaga ühest seisundist teise, kuid ma ei tea, milleks ma seda teen. Eks too, kes kirjutas või selle “Kreutzeri sonaadi” - Beethoven -, teadis, miks ta on niisuguses seisundis; se seisund pani teda tegema teatud tegusid, ja seepärast oli sel seisundil tema jaoks mõtet, minu jaoks aga mitte mingisugust. Ja seepärast muusika ainult ärritab, ta ei vii mind lõpuni. Noh, mängiti sõjakat marssi, soldatid sammusid marsi taktis, ja muusika täitis oma ülesande; noh, lauldi missat, ma käisin armulaual, jälle täitis muusika oma ülesande, - aga siin on tulemuseks ainult ärritus, kuid ei järgne seda, mida selles ärritusseiukorras on tarvis teha. Ja seepärast mõjub muusika vahel nii õudselt. Hiinas on muusika riiklik asi. Ja nii see peabki olema. Kas tohib lubada, et igaüks, kes aga tahab, teist või paljusid hüpnotiseeriks ja siis nendega teeks, mis tahab. Ja peaasi – selleks hüpnotiseerijaks võib olla iga juhuslik kõlvatu inimene.
Ja see hirmus vahend on ükskõik kelle käes kasutada!”

“Tuleb tunnistada, et siit ei puudu teatud groteskne humoorikus, näiteks siis, kui Houellebecq „rokkstaaride” suunas üsna põlgliku alatooniga heidab: „Noored, ilusad ja kuulsad rokkstaarid, keda kõik naised ihaldasid ja kõik mehed kadestasid, moodustasid sotsiaalse hierarhia absoluutse tipu””, arvustab Kaus “Elementaarosakesi”.
Houellebecq on kogemata (mul on tunne, et just kogemata) tabavam kui Kaus ja ta ise aru saavad.

Raamaturiiulid on vahetunud plaadiriiulite vastu ja need omakorda läbikuulamatute hulkade mp3-dega.

Lugemiskultuuri asendumine [muusika]kuulamiskultuuriga on suurimaid ja keerukamaid muutusi lääne ühiskonna elutunnetuses, mõlgutab Briti erudiit George Steiner ja on üpris murelik.

Teaduslik-analüütiline mõtlemine on kirjalikkuse tagajärg, kirjutab Jack Goody “Metsiku mõtlemise kodustamises”, kiri on intellektitehnoloogia, mis muudab selle võimalikuks.

Ka Donald Sassooni põhjalik monograafia õhtumaise kultuuri tarbimisharjumuste muutumisest aastatel 1800-2000, sisaldab lõpus peatüki “Popmuusika plahvatuslik areng”, mis on ometi kõige mannetum (Sassoon on selgelt lugev inimtüüp) ja sellegi koostamisel tänab ta oma noort tütart, kes aitas vältida olulisi eksimisi.

Ise tunda pole sugugi vähem tüütu kui ise mõelda. Klapid pähe!
(Tehnoloogiline areng on alles üpris hiljuti teinud selle kõigile kättesaadavaks).

Aga tõepoolest... ma ei vaheta ise torusid ega õlifiltrit, ma ei küpseta ise leiba, ma ei tööta ise välja ravimeid, mida kasutan. Mis see Durkheim tööjaotusest ja individualismist rääkiski?
Kas lasteaed ja kool pole siis perefunktsioonide delegeerimine professionaalidele?
Asendusemadus? Õige, sünnitagu professionaalid, mitte minusugused kogenematud emakad.
Ja miks ma peaksin oma tundeid ise tundma? Las professionaalid tunnevad neid minu eest. Ma võin mõelda mõne mõtte nende eest. Aus kaup.
.
.
.
.
,