Miss Tolstoi

,


Eelmine sissekanne, mis uppus kiirelt vohavate assotsiatsioonide hüplikku grafomaaniasse, oli õhutatud ühest kõige mitmekülgsemalt küündimatust raamatuarvustusest. Sellest esialgsest torkest (ja see oli torge) jäi alles ainult rõhutav tagasiassotsiatsioon, et Marcus Aurelius oli stoiku (ja..?).

See arvustus, mis ilma igasuguse häbitundeta ikka netis ripub, on Kalle Käsperi arvustus Tolstoi „Kreutzeri sonaadile“.
Sõna „poleemiline“ pealkirjas ei vabanda kübetki, sest samahästi võib püüda end poleemiliseks tituleerida nagamann, kes skandeerib tänaval, et neeger pole inimene ja naine pole isiksus („Noh, eks väidelge!“).

„Mõistus suudab paljastada peene vale taha reeturlikult pugenud kurja. Kuid silmitsi rumalusega on mõistus võimetu. Seal pole midagi paljastada. Rumalus ei kanna maski. See on lihtsalt olemas, täiesti süütult. Alasti. Ja defineerimatu,“ kirjutab Kundera „Eesriides“.
Käsperi arvustus tekitas sarnase tunde nagu see kujutletav nagamann — vastupandamatu igatsuse põgeneda sellest maailmast [a propos, see igatsus on Muusika, jah, suure algustähega Muusika, kuivamatu allikas].


Rünnakud Surematute Klassikute vastu pole muidugi haruldased, üldtuntud on näiteks Tolstoi rünnak Shakespeare'i vastu. Selle kurikuulsa essee kirjutas Tolstoi aastal 1903, st 75-aastasena, ning ta kirjeldab seal, millist ülimat vastumeelsust ja eemaletõukavust Shakespeare'i teosed temas tekitavad, eriti nüüd, vanana uuesti üle lugedes.

Tolstoi rünnak Shakespeare’i vastu on täiesti loogiline ja selles puudub vähimgi žestilisus žesti enese pärast.
„Sügavaimas sisimas filosoofia jälestab kristlust, seda tõestas hästi vagur Marcus Aurelius,“ võtab Miguel de Unamuno kokku ühe opositsiooni.

Järgmise lõigu laenan T.S. Eliotilt, tema essee pealkiri kõneleb enda eest –
„Shakespeare ja Seneca stoitsism“

„Ma ei mäleta lugenuvat ühtki nii hirmsat inimnõrkuse – üleüldise inimnõrkuse – paljastust kui Othello suur lõpumonoloog. (Ma ei tea, kas keegi on kunagi sama arvanud, ja see vaade võib tunduda äärmiselt subjektiivne ja fantastiline.) Tavaliselt võetakse seda kriitikata ja öeldakse, et see väljendab õilsa, kuid eksiteele viidud loomuse suurust kaotuseski.

Oot, mõni sõna veel.
Mul riigi ees on teeneid, see on teada,
kuid küllalt neist. Teid palun, kirjades,
kui jutustate sellest süngest teost,
te öelge ainult tõtt, ei leevendades,
ei kurja lisades. Ja mehest rääkige,
kel arm ei olnud tark, kuid suur,
kes polnud hõlpsalt kiivas, ent kui süttis,
siis muutus pööraseks, ja kelle käsi
kui rumal hindu heitis pärli,
mis rikkam kui ta hõim, ja kelle silmad,
mil kergelt sulada ei olnud moeks,
nüüd tilguvad nii kui araabia puud,
kust nõrgub raviv vaik. See kirja pange,
ja lisage veel, et Aleppos kord,
kui keegi tige turbaniga türk
veneetslast lõi ja riiki teotas, võtsin
tol koeral ümberlõigatul ma kõrist
ja pistsin – nii – ta läbi.
– Jaan Krossi tõlge

Minule näib, et selle kõnega tahab Othello end lohutada [cheering himself up]. Ta püüab tegelikkuse eest põgeneda, ta ei mõtle enam Desdemonast, vaid endast. Alandlikkus on kõige raskemini saavutatav voorus; miski ei sure visamalt kui soov endast hästi mõelda. Othellol õnnestub teha endast liigutav kuju seeläbi, et ta võtab pigem esteetilise kui eetilise hoiaku, dramatiseerides end ümbruse taustal. Ta petab vaataja ära, aga tema inimlik motiiv on petta eeskätt ennast. Ma ei usu, et ükski kirjanik on iial Shakespeare’ist selgemini näidanud seda bovarismi, seda inimlikku soovi näha asju nii, nagu nad ei ole.“

Eliot toob sellise bovarismi näitena veel Hamleti, „kes on keetnud kokku paraja supi ja põhjustanud vähemalt kolme süütu inimese surma pluss kaks kõrvalisemat ohvrit, on surres endaga üpris rahul:
Horatio, ma suren, sina elad:
sa räägi minust ja mu asjast tõtt. ...
Oh jumal, kuidas solvataks mu nime,
Kui pärast mind jääks kestma teadmatus!
– Georg Meri tõlge.“

Hamleti pöördumine Horatio poole jätkub nõnda:

Kui oled eales südames mind kandnud,
jää väheke veel õndsust ootama
ja selles karmis ilmas hingitse,
et rääkida mu lugu . . .

Eliot ei eksi, kui tunneb ära Shakespeare suguluse stoitsismiga, küll aga ma arvan, et ta teeb selle vea, et omistab kristliku eluhoiaku, mis on tõepoolest üpris antipoodne stoitsistlikule, Shakespeare’i tegelastele. See on üpris tüüpiline empaatiaviga: lugeda ennast siiski standardiks karakteritele, kelle loojas on ometi ära tuntud endast erinev eluhoiak. Shakespeare’i karakterid on ikka shakespearelikud, mitte eliotlikud, st stoitsistlikud, mitte kristlikud.
Stoitsistliku eluhoiaku viimne kohus ei ole Jumal ja moraaliseadus, mille ees oleks siis vaja end dramatiseerida või lohutada, õigustada ja oma pattu kahetseda, stoitsistliku eluhoiaku viimne instants, mille ees on vaja õigesse valgusesse jääda, on tulevik ehk ajalugu.
Nii Othello kui Hamlet viimistlevad oma biograafiat, mitte ei püüa end lohutada, nad ei muretse kristlike surmapattude, vaid oma loo pärast. „Teid palun, kirjades, kui jutustate sellest süngest teost“, „See kirja pange, ja lisage veel“, rõhutab korduvalt Othello.

Kristliku elutunnetusega Tolstoi ei saagi tunda muud kui äärmist vastumeelsust Shakespeare’i vastu. Isegi siis, kui ta ei suuda seda väga hästi teoreetiliselt põhjendada.

Shakespeare tragödiseerib inimeksistentsi, Othello võtab eetilise asemel esteetilise hoiaku – nad lohutavad end iluga, põgenevad ilusse.
Tolstoi aga kirjutab „Kreutzeri sonaadis“: „Imelik asi, kui täielik võib olla meelepete, et ilu on hüve. Ilus naine räägib rumalusi; sa kuulad ja ei märka rumalusi, vaid pead seda tarkuseks. Ta räägib rumalusi, teeb inetuid tegusid, aga sa näed selles midagi armast. Kui ta aga ei räägi rumalusi ega tee inetusi, kuid on ilus, siis oled sa kohe veendunud, et ta on imetark ja kõlbeline.“
Ning oma traktaadis „Mis on Kunst?“:
„Ilu mõiste ei lange kokku headusega — ta läheb sellega pigem vastuollu, kuna headus tähendab enamasti kirgede alistamist, seevastu ilu on kõigi meie kirgede alus. Mida rohkem me andume ilule, seda enam me headusest kaugeneme. [...] Ka tõel ei ole iluga midagi ühist, vaid ta läheb sellega enamasti vastuollu, sest tõde paljastab sageli pettust, lõhub illusiooni, illusioon on aga ilu peamine tingimus“.

Tolstoi ei ole siin sugugi originaalne, ta artikuleerib üpris universaalset eetilist intuitsiooni.
„Esteetiline lunastus või lunastamatus, see saatus, millest sõltub õnn ja õnnetus, maapealne seltsiv kodusolek või kohutav, kuigi uhke üksildus, ning ei tarvitse olla filoloog teadmaks, et kõik inetu on vihatud“ [Sõnadel „inetu“ (hässlich) ja „vihatud“ (verhasst) on saksa keeles ühine tüvi], kirjutab „Doktor Faustuses“ Thomas Mann ja lisab teisal „Nietzsche barbaarsuseülistus ... reedab teatavat naabrust, mille üle meil on igati põhjust järele mõelda: nimelt estetismi ja barbaarsuse naabrust.“
(Samuti ütleb Mann, et „muusika on deemonlik kunst... negatiivse märgiga kristlik kunst“. Ja kes veel pole aru saanud, blogi-Elli on ideoloog - kristlik konservatiiv.)

Cosmo-maailmas pole inetutel kohta, Houellebecq’i teostes pole inetutel mingit lootust, ilulummutav rockstaar moodustab sotsiaalse hierarhia absoluutse tipu ja naistel, kes kaotavad vananedes ilu (kui neil seda üldse oli) st nad ei suuda enam poolalasti teismelistega konkureerida, ei jää muud väljapääsu peale enesetapu.

(Õige, unustasin kõrgesti haritud mimmi, kes tuututab, et kõigil, absoluutselt kõigil naistel on õigus olla seksikas. Respect, ma’am!)

„Fašism oli midagi enamat kui lihtsalt poliitika estetiseerimine: see oli kogu eksistentsi estetiseerimine. Üks natside loosungeid kuulutas: „Saksa argipäev muutub kauniks“. Natsism oli püüe Saksa rahvale ja maailmale kaunilt valetada. Kaunis vale on aga kitši olemus. Kitš on uskumapanemise, ärapetmise vorm. See on alternatiiv igapäeva reaalsusele, milles muidu valitseks vaimne vaakum. See esindab „lusti“ ja „põnevust“, energiat ja vaatemängu, kuid esmajoones „ilu“. Kitš asendab eetika esteetikaga. Kitš on surma mask. Natsism oli kitši, selle vaimunüristava ja surmakülvava potentsiaali ülim väljendus,“ vahutab Modris Eksteins kaugeltki mitte originaalselt. Susan Sontagi „Vaimustav fašism“ astub sama sammu ja ka Walter Benjamin: „Fašism ütleb: Fiat ars — pereat mundus! [Saagu kunst — hävigu maailm]“

Lennon tegi ilusa laulu ja kommunism on ilus idee.

*

Secundo:
Nii Shakespeare’i tegelaste kui tänapäeva ohjeldamatute beebibuumerite (st autobiografistite) mure ja maise elu non plus ultra on korraliku eluloo jätmine siia, siiapoole, tulevikule.
Nii Othello kui Hamlet viimistlevad oma biograafiat, mitte ei püüa end lohutada ja nad ei muretse kristlike surmapattude, vaid oma loo pärast. „Teid palun, kirjades, kui jutustate sellest süngest teost“, „See kirja pange, ja lisage veel“, rõhutab korduvalt Othello.

Tolstoi (kristlik) ideaal on vast kõige selgemini välja toodud jutustuses „Isa Sergius“, kus auahnest sõjaväelasest saab erakmunk. Ent sellega pole Sergiuse kiusatused lõppenud, tema vagadus saab rahva hulgas tuntuks ja tema juurde hakkab voorima külastajaid, uudistajaid, imetlejaid, haigeid, kes tahavad, et neid tervendataks; Isa Sergius saab kuulsaks, tema erakukoopa juurde tehakse kirik, kirikuteenrid teevad ära kõik ta töö jne. Isa Sergius põgeneb, hülgab oma nime ja identiteedi, ta saavutab ideaali, temast saab anonüümne alandlik inimene.
Jutustus lõppeb järgmiste ridadega:
„Küsimusele, kus on tema isikutunnistus ja kes ta on, vastas ta, et tal isikutunnistust ei ole ja et ta on issanda ori. Ta loeti hulguseks, anti kohtu alla ja saadeti Siberisse.
Siberis asus ta rikka talupoja maatükile ja elab nüüd seal. Ta töötab peremehe juurviljaaias, õpetab lapsi ja hoolitseb haigete eest.“

„Oh jumal, kuidas solvataks mu nime,
Kui pärast mind jääks kestma teadmatus!“
muretseb oma nime pärast Hamlet, „kes on keetnud kokku paraja supi ja põhjustanud vähemalt kolme süütu inimese surma pluss kaks kõrvalisemat ohvrit.“


Teine kõlbeline maksimalist, kristlane Dostojevski selgitab sama näiteks jutustuses „Tasane“:
„noorte suuremeelsus on kaunis, kuid – mitte krossigi väärt. Miks mitte? Sellepärast, et ta selle odavasti kätte saab; saab kätte elu elamata. Kõik see on nii-ütelda „olemasolu esimesi muljeid“, aga kui õige vaadata teid vaeva nägemas! Odav suuremeelsus on alati kerge. Isegi elu anda – ka see on odav, sest et siin on ainult vere pulbitsemine ja jõudude ülejääk – kirglikult ihatakse ilu! Ei, te võtke raske, vaikne, kuuldamatu ning kuulsusetu, laimatud suuremeelsuse vägitegu, milles on palju ohvrit ja mitte kübetki au, mille puhul te, särav inimene, olete kõikidele lurjuseks tembeldatud, sellal kui te ise olete ausam kõikidest inimestest siin maa peal. Noh, kuid oleks? – proovige kord seda vägitegu! – ei, te keeldute!“


,