,
.
.
.
.
Oktoobris kirjutasin, et Hasso Krull on nietzschetama läinud:
.
"„Kõige kaugemale on uue humanismi suunas liikunud tänapäeva muusika, kus viljakas kohtumine „teisega” on saanud loovuse üheks peamiseks allikaks. Kuid just muusikale on omane see, et unustus ja unistus käivad väga tihedasti käsikäes.
Teisisõnu, uue unustuse saabumine võib muusikas sageli olla ühe vana unistuse täitumine. Muusikas unustatakse kerge südamega see, mis on muutunud koormavaks ja kahjulikuks, ja võetakse ehmatuseta vastu kõik, mida inimestel on tõeliselt vaja. Nii võib muusika ületada poliitika, psühholoogia, sotsioloogia ja ajalooteadusegi, mis kunagi hiljem hakkavad toimunut mõistma – aga siis on üks uus humanism võib-olla juba teostunud.“
kirjutab hea HK „Sirbis“ (uuest) humanismist."
.
Tõepoolest, muusika võib ületada poliitika, psühholoogia, sotsioloogia ja ajalooteadusegi. Iseasi, kuidas sellesse suhtuda.
.
See uus humanism on juba väga paljus teostunud.
.
Susan Sontag kirjutab oma suurepärases essees „Vaimustav fašism“:
„Üldiselt peetakse natsionaalsotsialismi vaid jõhkruse ja vägivalla võrdkujuks. Kuid see pole tõsi. Natsionaalsotsialism – laiemalt võttes fašism – esindab ka ideaali või õigemini ideaale, mis püsivad tänagi teiste siltide all: elu kui kunsti ideaal, ilukultus, vaprusefetišism, võõrandumise lahustumine ekstaatilistes kogukonnatunnetes; intellekti põlastamine, ühtne inimpere (juhtide vanemliku hoole all). Need ideaalid on paljudele inimestele kirkad ja liigutavad, ning on nii ebaaus kui ka tautoloogiline väita, et „Tahte triumf“ ja „Olümpia“ on nõnda mõjusad, kuna need tegi geniaalne režissöör. Riefenstahli filmid on endiselt mõjusad muuhulgas seetõttu, et nende igatsusi tuntakse ka praegu, kuna nende sisuks on romantiline ideaal, mida paljud jätkuvalt järgivad ning mis väljendub nii erinevates kultuurilise dissidentluse ja uute kogukonnavormide propaganda moodustes, nagu on noorte- või rockkultuur, primaalteraapia, antipsühhiaatria, Kolmanda Maailma ümber kiibitsemine ja okultismiusk. [...]
Riefenstahli praegune denatsifitseerimine ja õigeksmõistmine allaheitmatu ilupreestritarina – režissööri ja nüüd ka fotograafina – ei kõnele head meie praegusest vaimuteravusest, et täheldada iseendas fašistlikke igatsusi.[...]
Ning kui Goebbels keelustas novembris 1936 ametlikult kunstikriitika, siis selle „tüüpiliselt juudilike iseloomujoonte“ pärast: kuna see hindas pead ülemaks südamest, indiviidi ülemaks kogukonnast, intellekti ülemaks tunnetest.“
.
.
.
Intellekti niivõrd ei põlastata, kuivõrd välditakse ja tõrjutakse välja. Kuidas?
’Cause I dont care if I lose my mind
.
„„Ma ei hooli, kui kaotan mõistuse.“
See on üks paremaid muusikalise kogemuse definitsioone.
Ei, täpsemini: joovastus sellest, et mõistus kaob/et ei hooli mõistuse kadumisest.
Ja lauljaks selline võluv numpsik, kellele antakse kõik andeks.
[...]
Muusika on esteetika seljavõit intellekti ja eetika üle, vormi võit sisu üle. Filosoofid võivad jäädagi selgitama moraalseid hierarhiaid ja loogikat, joonistama välja ratsionaalseid skeeme.. tuleb rybak ja sõnab, et „ei hooli, kui kaotan mõistuse“ ning kõik on temaga hoobilt nõus. Inimesed teevad haruharva kurja loogiliste eksimuste tõttu, enamasti joovastuses, selleks sobib nii alkohol kui muusika. Alkohol on rohkem ihu joove, muusika intellekti.“
.
Mhm.
.
„Fašistlik kunst esindab utoopilist esteetikat – kehalise täiuse esteetikat. Natsirežiimi-aegsed maalikunstnikud ja skulptorid kujutasid sageli akti, kuid neil oli keelatud kujutada mistahes kehalisi vajakajäämisi,“ kirjutab Sontag.
Justjust, see uus humanism on juba teostunud. See utoopiline esteetika on kolinud elustiiliajakirjadesse, superstaarindusse, igapäevameediasse, photoshop ja Cosmo – neil on keelatud kujutada mistahes kehalisi vajakajäämisi.
.
Suurim patt – sündida inetuna ja selleks muutuda ehk vananeda. Siinpoolsusele orienteeritud ilukultuuris saab noorusest ülim väärtus.
.
Houellebecq tabab kümnesse, kui kirjutab „Noored, ilusad ja kuulsad rokkstaarid, keda kõik naised ihaldasid ja kõik mehed kadestasid, moodustasid sotsiaalse hierarhia absoluutse tipu”.
Rockstaar... justjust, sest, nagu ka hea Hasso väga hästi aru saab, kõige rohkem on „uue humanismi suunas liikunud tänapäeva muusika.“
McDonna ja Jacko on uushumanismi suurkujud.
.
.
Kus toimub see „ilukultus, võõrandumise lahustumine ekstaatilistes kogukonnatunnetes; intellekti põlastamine, ühtne inimpere (juhtide vanemliku hoole all)“? Nooh, kas McDonna kontsert pole selle suurepäraseks näiteks? Intellekti küll ei põlata, sellele pole seal lihtsalt kohta. Ilukultus ja võõrandumise lahustumine ekstaatilistes kogukonnatunnetes. Raamatukogust juba mudagi sellist ei leia.
.
.
„Muusika astumine lugemise asemele on üks suuremaid ja keerukamaid tegureid lääneliku elutunde praegustes muudatustes“ kirjutab George Steiner.
.
„Kõrvaldage häiritud südametunnistus ja te võite kirikud tantsusaalideks muuta!“ hüüatas Kierkegaard. Jälle täkkesse – kirikud ongi muudetud tantsusaalideks!
Või siis vastupidi.
Südametunnistus on subjekti omadus, aga see lahustub koos subjektiga ekstaatilistes kogukonnatunnetes.
.
.
„Muusika võib ületada poliitika, psühholoogia, sotsioloogia ja ajalooteadusegi.“
Tõsi. Kes on Marju Lauristin Birgit Õigemeele kõrval?
0
.
.
„„Magamistuppa astudes sain kohe aru, et asi on täiesti perses. Ta tuharad lotendasid pingul trippide vahelt välja; ta rinnad polnud imetamisele vastu pannud. Seal oleks vaja läinud rasvaimu, silikoonisüste, täielikku kapremonti…” (lk 149). [...]See seos on muidugi omakorda osa Houellebecqi „suurest plaanist”, selle prantsuse ämbliku kogu läänemaailma katvast võrgust – näidata, et seks on oma olemuselt ebademokraatlik, ta jaotub ja laotub nagu kapital: mõned – ilusad, noored – saavad palju, teised – vanemad ja koledamad nagu Bruno – saavad vähem või üldsegi mitte, ja kui saavad, siis vanemaid ja koledamaid. Muide, sama teema lööb välja Houellebecqi eelmises ja esimeses eestinduses „Võitlusvälja laienemine” (Varrak, 2005, tlk Triinu Tamm).“ kirjutab „Elementaarosakesi“ arvustav Jan Kaus.
.
Ja kust saab oma toitaineid ilu ja nooruse kultus? Eks vast ikka kõige rohkem igasugusest pop- ja superstaarindusest.
.
.
.
„Meie ülesandeks on kohaneda, sest nagu ajalugu on tõestanud, jäävad ellu vaid need liigid, kes on kohanemisvõimelised. Konservatiivsemad väidavad ehk kirjanduse muutumist jälgides, et lasevad pigem oma lapsel surra, kui pattu langeda, kuid tõsi on see, et juba ammu alanud massilist muutumist ei peata keegi,“ kirjutab „klassikale“ kadu jutlustav noor kirjanik(?) Robert Randma, kelle nime guugeldades jõuan ma „Cosmopolitani“ (sic!) leheküljele, kus ilmneb, et tegu on „Kuu kompuga“ (sic!), kes „purustab igasugused stereotüüpsed kujutlused kirjanikust kui pahurast kampsuniga vanamehest“ ja kellele on raamatud „lihtsalt tema põneva elustiili kõrvalprodukt.“ (SIC!).
Selline revolutsionäär siis. Ja tema kujutletavast uudsusest pakatav „Meie, noored!“ manifest „Sirbis“ on nii stereo, ei, vabandust, arhetüüpne, et sellega võiks rehabiliteerida terve ****täie carlgustaveid.
[Olguolgu. Ägestusin... ja tugevad emotsioonid ühed parimad vahendid mõistuse vastu].
.
„sest nagu ajalugu on tõestanud, jäävad ellu vaid need liigid, kes on kohanemisvõimelised,“ kirjutab uue põlvkonna kirjanik, keda Cosmo iseloomustab kui särava naeratuse ja kelmikalt püstiste juustega noormest.
Jüri Talvet kirjutas hiljuti kirjandusest ja vaimsetest väärtustest ning Jelena Skulskaja mõtiskleb, milliseid ühiskondlikke tagajärgi võib kaasa tuua halbade raamatute lugemine ja huvi puudumine heade raamatute vastu.
.
.
Nemad vaevalt Cosmosse pääsevad, rääkimata rubriigist „Kuu kompu“, sest nad on vanad ja väheseksikad ja arvatavasti pole solaariumis käinudki, teisisõnu – nad pole kohanemisvõimelised.
.
.
.
.
Uue humanismi kohalejõudmist illustreerib ka Marek Tamme artikkel "Teini Eesti":
„Üks tunne kummitab mind viimasel ajal üha sagedamini: Eesti ühiskond infantiliseerub. Kuigi statistilised näitajad osutavad üheselt ühiskonna vananemisele, kinnitab minu isiklik mulje vastupidist: inimeste sotsiaalne teismeiga pikeneb ja tähtsustub iga aastaga, üha hinnalisem on püsida noor, üha olulisemaks muutub teinide hääl.
Parafraseerides José Ortega y Gasseti väidet tema “Masside mässust” (1930), võiksime tunnistada “teismeliste tulekut sotsiaalsele võimutäiusele”.
[...]
Igal hommikul ajalehti lugedes on mul tunne, et ma olen kohe-kohe nende sihtrühmast välja langemas. Üha mahukamaks muutuvad teismelistele suunatud rubriigid (musternäide on Postimehe “Hip!”) ja lisalehed, üha infantiilsem paistab päevalehtede üldine kirjutamisstiil. Ma elan siiani vana kujutluse võimuses, et ajalehe lugemine on nagu suhtlemine endast targema ja kogenenuma inimesega, kes aitab maailmas toimuvast paremini aru saada. Paraku meenutab lehelugemine üha enam murdeealisega lävimist, kes alles ise otsib kohta maailmas.
[...]
Oma huvidest tingituna torkab see mulle kõige selgemalt silma kultuuri- ja eriti kirjanduskülgedel, mille suhtumine lugejatesse toob üha enam meelde sovetiaja teismeliste häälekandjad Pioneeri ja Sädeme.“
.
Vaene Marek ei saa ka aru, et noorte lalin on vanade (ja seega koledate) erudiitide pikkadest lausetest erinev ja seega võrdne ja kuna need on uued, siis kohanemisvõimelised, vanad surevad välja ja neid ei loe, sest seal on komad ja peavalu.
.
.
.
.
Veel üks hea näide uue humanismi kohalejõudmisest pärineb EE rubriigist YLÖS/ALAS
(NB! Tendentsi hinnatakse positiivseks st YLÖS):
„KIRIKUTULISTAMISED COLORADOS
Massitulistamine on tänapäeval ainus viis, kuidas maniakk saab globaalset uudiskünnist ületada. Katse-eksituse meetodil on leitud kolm mõnusat paika, kus tapmisobjekte tihedalt koos. Need on koolid, kirikud ja ostukeskused. Iga kuul, mille järjekordne peast segi läinud snaiper laseb välja ostukeskuses või kirikus, aitab säästa laste elusid koolides ning on seetõttu positiivne. Isegi kümne šoppamis- või lihtsalt usuhullu elu ei asenda ühe lapse oma, kellest võib saada uus Shakespeare, Chaplin või Dalí.“
.
.
Humanism on katse olla järjepidevalt maine st ajada läbi transtsendentsusele toetumata, kuna see on võimatu, siis transtsendeerub tulevik (üks väheseid mõistlikke tähelepanekuid Camus’ poolt) st potentsiaalsus; seega laps on alati rohkem väärt kui täiskasvanu, lapse potentsiaal on suurem, laps on võimalustega pühitsetud, isegi kümne šoppamishullu (st tavalise inimese) elu ei kaalu üles ühte lapseelu, sest laps on potentsiaal, Shakespeare’i võimalikkus, aga tavaline täiskasvanu pole midagi muud kui... luhtunud võimalikkus, raisku läinud laps – tühjaks osutunud loteriipilet. Ja loomulikult ei toetu humanism siin statistikale, lapse 99%tõenäoline šoppamishullu potentsiaal jääb alla 0,001% tõenäosusega geeniusepotentsiaalile, nii nagu inimesed kardavad lennata ja istuvad muretult autosse.
.
.
.
.
,
No comments:
Post a Comment