,
.
.
.
„Kõige kaugemale on uue humanismi suunas liikunud tänapäeva muusika, kus viljakas kohtumine „teisega” on saanud loovuse üheks peamiseks allikaks. Kuid just muusikale on omane see, et unustus ja unistus käivad väga tihedasti käsikäes.
Teisisõnu, uue unustuse saabumine võib muusikas sageli olla ühe vana unistuse täitumine. Muusikas unustatakse kerge südamega see, mis on muutunud koormavaks ja kahjulikuks, ja võetakse ehmatuseta vastu kõik, mida inimestel on tõeliselt vaja. Nii võib muusika ületada poliitika, psühholoogia, sotsioloogia ja ajalooteadusegi, mis kunagi hiljem hakkavad toimunut mõistma – aga siis on üks uus humanism võib-olla juba teostunud.“
kirjutab hea HK „Sirbis“ (uuest) humanismist.
.
.
Nietzschetamine. Nietzsche unustatult nietzschetamine.
.
.
Nietzsche kirjutab oma esimest tähtteost „Tragöödia sündi“ meenutades, et sellest
„kaigub tohutut lootust. Ja lõppeks pole mul nüüdki veel mingit alust loobuda sellest lootusest muusika dionüüsilisse tulevikku. Heitkem pilk sajandi võrra ettepoole, oletagem, et minu atentaat kahele aastatuhandele täis loomuvastasust ja inimeseteotust korda läheb. Too uus elupartei, mis võtab enese peale kõigist ülesandeist suurima, inimkonna ülesaretamise koos kõige mandunu ja parasiitliku halastamatu hävitamisega, teeb taas võimalikuks selle maise elu liiasuse, millest ka dionüüsilik seisund taas välja kasvab. Ma kuulutan traagilist ajastut: elujaatuse ülim kunst, tragöödia sünnib uuesti siis, kui inimkond saab teadlikuks kõige karmimatest, ent vältimatutest sõdadest, ilma et ta selle all kannataks... „
.
.
Hea idee.
.
.
Ise ta ei suutnud vaadata sedagi, kuidas kutsar hobust nüpeldab, ilma et ta selle all kannataks.
.
Pealegi aistis Nietzsche inimhinge kulgu enne tuumaajastut, enne traumaatilist äratundmist, et inimene võib sootuks hävida... maise elu liiasus my ass, aga olgu...
.
Kui elu vaatepilt teeb haiget, lavastage see, tehke sellest tragöödia, pange soundtrack taha, siis te olete küll kõigest teadlik, aga ilma et te selle all kannataks eks...
.
Surm on vältimatu. Me ei saa ületada surma, aga saame ületada surmahirmu, ütles Tolstoi (see õnnestus tal endal samavõrd hästi kui Nietzschel enese tundetuks teoretiseerimine).
.
.
Pole mõtet vigiseda, et kliima soojeneb ja liigid kõngevad, vesi reostub ja ressursid lõppevad (ma ei hakka rääkimagi mingitest sotsiaalsetest ebavõrdsustest, kihistumistest, globaliseerumisest, saati perevägivallast või loomapiinamistest) – hoopis õiget muusikat on vaja, sest „muusikas unustatakse kerge südamega see, mis on muutunud koormavaks ja kahjulikuks.“
.
.
Näide Yann Arthus-Bertrandilt. Vaadake alates 1:16:50 (kuigi terve film on ülesehitatud tragödiseerivalt st ilusaks ja nauditavaks. Suurepärane muusika!). Karmid faktid ja ilus muusika. Ilma et selle all kannataks?
9 comments:
Ohoo mis artikkel Krullil. Tõesti just minu mõtted. Sinu refleksioone, Elli, ma tõttöelda ei küll ei suuda päriselt jälgida, sa oled tihti nii hirmus keeruline, aga mulle tundub, et ma küll praegu suga nõus ei saa olla. Minu meelest Krull ju pigem tahab öelda, et muusika eestvedamisel me saame selja taha jätta kahjuliku, tulevikus nt keskkonda hoolimatult suhtumise, ja muuta end nt keskkonnaga arvestavamaks. Muusika läbi on muutused inimeses kõige kergemad tekkima, ja kui need on muusikas sündinud, siis loodetavasti tekivad mujalgi, kus vaja.
Muuda mu arusaamisi ja veendumusi ning ma teen sulle pudeli välja, sest nad ei meeldi mulle mitte üks põrm! :)
Olen nõus, et muusika läbi on muutused inimeses kõige kergemad tekkima, aga sel tähelepanekul on mõned lisaklauslid, need, mis on peenes kirjas ja mida keegi ei loe. Nimelt selleks, et inimene muutuks muusikale vastuvõtlikuks peab olema täidetud päris palju tingimusi, kõht täis, katus peakohal jne. (Selleks kulub palju naftat ja töörügajaid Mujalmaal) Inimene muutub muusikale vastuvõtlikuks sellisel heaoluastmel, kus ta võib oma kehalise eksistetnsi sel määral unustada, et ta saab emotsionaalselt vabaks.
Kumba on kergem ("kerge südamega, sest see on muutunud koormavaks ja kahjulikuks") unustada, kas nälga või nüansikest, et McDonaldsi kotletiliha kasvatatakse vihmametsadelt võetud aladel?
Muusika annab meile puhkust kõlbelisest suhtumisest maailmasse, võimaldab püsida tunnetemaailmas ja kogeda seal äärmiselt mitmekesist emotsioonigaleriid.
Sissekandes "Imagine" tsiteerisin Claus Heimesi (mitte et ta mingi autoriteet oleks!):
"rahuliikumise hümnist kõlab meile vastu reaalsuse eitamine, mille juured peituvad haiges hinges."
Reaalsuse eitamine on siin see raskuspunkt, unistus ja unelm (koleduse unustamine). Nagu kommunistliku utoopia unelm oli nii ilus, et selle ilu kütkestavus kaalus üles selle utoopia teostamatuse (tunde või mõistuse üle, lootuse võit kogemuse üle).
Kunst on selleks, et me tõe kätte ei sureks, eks.
Või nagu +UM+ ütles, "mõistuse antud mõistuslik rahu ei ole muud midagi, kui rahulolek rahulolematuse paratamatusega."
Lahendus? Peatäis viina või selle auditiivset ekvivalenti – muusikat.
Muusika kui irratsionaalsuse (ja-ehk reaalsuse eitamise) ning mõistuslikkuse-ratsionaalsuse vastandamisel ja hierarhiseerimisel ei jõua puhtabstraktsel pinnal kuhugi, peab olema konkreetne.
Muusika lepitab inimest paratamatusega st on eksistentsiaalsete ja-ehk teoloogiliste dilemmade lahendamisel asendamatu ("minu riik ei ole sellest maailmast"), selle maailma ja maiste probleemide lahendamisel tekitab ta emotsioneerimine kaose.
Secundo: nii Tolstoi kui Nietzsche põrusid praktikas. Ideetasandil oli neil õigus.
Muusika võib tekitada väga intensiivse tunde, aga ta ei anna käitumisjuhendit, -algoritmi, mida KESTVALT kasutada. Muusika antud intensiivne emotsioon võib häälestada mingiks hüppeks, muusikaga saab end üleskütta nagu pärismaalaste kamp enne rünnakut (või teha üks laulev revolutsioonike), aga ei saa viljeleda pikka, saati põlvkondi kestvat elustiili (nt rohelist).
Ökoloogilised probleemid ei paikne muusika mängumaal, emotsioonide värvikirevas sfääris, ka lahendused, roheline revolutsioon [Norman Borlaug] oli idee, mitte viisijupp; me ei vaja unustust, vaid leiutisi... ja usku nende võimalikkusesse (see võib küll muusikaline olla :))
( +
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=7162&catid=9&Itemid=13&issue=3039 )
Kuigi jah.. üpris tõenäoline on ka, et ökoloogiline kollaps on paratamatu. Ja paratamatuse puhul aitab ainult muusikalisus (muusika, alkohol, narkootikumid... reaalsuse eitus, lohutus, unistus ja unustus.. imgine!).
näeh, mis tüütu reegel - kommentaar ei tohi olla üle 4096 tähemärgi. Eks ma siis pea mitmes jaos kommenteerima:
""Inimene muutub muusikale vastuvõtlikuks sellisel heaoluastmel, kus ta võib oma kehalise eksistentsi sel määral unustada, et ta saab emotsionaalselt vabaks." - pole nõus.
Pole nõus Maslow` püramiidiga üldiselt. Selle järgi ju peaks olema nõnda, et mida jõukamad on inimesed ja mida rohkem neil vaba aega, seda rohkem nad tegelevad kultuuriga, sh muusikaga. Või et mida edasi areneb heaoluühiskond jõukates riikides, seda rohkem tegeldakse kultuuriga. Ja et 10 000 aastat tagasi ja veelgi varem inimesed keskendusid vaid ellujäämisele, ei mingeid representatsioone koopaseintel, ei mingit muusikat ega laule ega midagi. Ei ole ju nii. BBC-s oli uudis vanimast leitud muusikariistast - flöödist - 35 000 aastat vana vist oli. Ja ma ise olen suht kindel, et trumm on veel vanem. Ja kui vaadata kaasaegseid antropoloogilis andmeid "põlisrahvastest", siis olgu nad nii vaesed ja näljas ja haiged kui tahes, pragmaatilisele eurooplasele ei mahu pähe, kui palju nad tegelevad laulmisega, muusikaga; lisaks igasugustele religioossetele rituaalidele.
Ma ei leia, et muusika on mingi unustuse- vms võimalus siis, kui kõht on täis jne. Muusika nagu muudki kultuurinähtused on osa inimloomusest. Mille erinevad osad on lahutamatult üksteisega seotud. Inimesel on kõiki neid osasid vaja. Kumb on inimesele tähtsam, kas maks või kops? Aju või süda? Kumb on tähtsam, kas kala või õng?
Sa räägid konkreetsest tegevusplaanist, mida on vaja, et parandada midagi, mis on täiesti vussis. Näiteks enda elu või inimloomus või kliima. Aga kui ükski plaan ei sobi ega tundu töötavat; kui plaanid on omavahel vastuolus? Siis võib näiteks laulda. Nagu Alice Cooper laulus "Lost in America":
"I can't get a girl
cuz I ain't got a car
I can't get a car
cuz I ain't got a job
I can't get a job
cuz I ain't got a car
So I'm looking for a girl with a job and a car
Don't you know where you are
Lost in America, lost in America, lost in America..." jne. Väga sümptomaatiline.
Nojah, on palju inimesi, kes rahumeeli elavad ilma muusikata, aga ilma ajuta elajaid ei ole. Selles mõttes küll.
Ja väga raske on argumenteeritult vastu vaielda küsimusele "mis mõte on muusikal". "Mis reaalset kasu on muusikast." Nii et sinu iseenesest väga armsalt välja pakutud pudelist jään ilmselt ilma. Aga ma samas tunnen, et see küsimus ei ole päris õige, ei ole küsimuse alusega (muusikaga) kongeniaalne, kui tartumoskvakoolkondlikult väljenduda. Mis kasu on üldse elust? Olgu su enda või kogu maailma. Mis on maailma mõte? Antud juhul pole oluline selle retoorilise küsimuse lapsikus, vaid loogilisus. Mis kasu on armastusest? Mis sa tast ikka armastad? Mine parem Somaaliasse lastele keemiat ja Schleiermacherit õpetama, teed palju rohkem maailma heaks ära. Aga kuidagi just sellised mõttetud asjad kuidagi annavad elule mõtte või jõu. Ma ei tea, miks või kuidas.
Loogiliste argumentide puudumisel võiks ju leida tuge empiirikast ja tuua näiteid sellest, kuidas muusika on aidanud väga viletsatel, väga vaestel, väga näljastel ja lootusetutel inimestel elada. Nad muidu ei viitsiks elada, sest mis (st miks) sa ikka kurat elad, aga kuna neil on muusika, siis nad viitsivad, mingil mõttetul põhjusel. Selliseid näiteid on nii palju, et üksikuti neid väljagi tooma hakata on naljakas. Ma arvan, et see on ikkagi üks muusika põhilisi funktsioone juba kümneid tuhandeid aastaid või õieti nii kaua, kui inimesel üldse mingi aru-(või aju-)raas peas on olnud. Folklorist Kristiina Ehin on rääkinud saami joiust. Kuidas igal inimesel peab olema oma joig. (Nagu osadel indiaanlastel igal inimesel peab olema oma laul, ja kui sul ei ole, siis sa oled nõme mees ja kõik naeravad su üle.) Mõni vana inimene hakkab sellesse oma joigu kokku võtma kogu oma pikka ja väga vaevalist ja näljast ja haiguste ja surmade rohket elu, aga lõpuks ei sisalda see laul ühtki sõna, ainult üks "oooooouuuuaaaaahhhh" vms. Väga mittediskursiivne, väga mõttetu."
Põlisrahvad ei kasuta muusikat ainult selleks, et ennast enne sõjaretke sõgedaks ja pöördesse ajada. Nende muusika on täielikult seotud nende elu ja religiooniga ja üldse oluliste asjadega.
20. sajandi kõige mõjukamad muusikavoolud on sünnitet viletsuse ja vägivalla käes kannatajate poolt. Jazz ja blues. Blues - kogu oma sisult tühja kõhu, katuse-pea-kohal-puudumise muusika. Ja kui pööraselt musikaalsed on ladinaameeriklased. Mitte ainult Ipanema omad, vaid just favelade. Kui musikaalsed on mustad aafriklased (ilmselt ka juba tuhandeid aastaid). Iga suva must laulab mitu korda rohkem kui keskmine lääneeurooplane. Nii kui mingi asi on (ja mitte ainult sissisõda ja genotsiid, vaid kõik, mis inimest vähegi huvitab), nemad kohe laulma ja tantsima.
Kui inimestel ei oleks muusikat ja muid samavõrra mõttetuid asju, siis oleks elu nii nüri, et suur osa inimesi ei viitsiks elada. Võibolla ei viitsinuks keegi sellest väiksest inimsalgast, kes 100 000 a. tagasi Aafrikast välja rändasid ja kelle järeltulijad on kõik ülejäänd praeguse maailma inimesed (ilmselt). Ei viitsitaks ka kestvaid algoritme kasutada. Mis on loomulikult vajalikud. Põhjusel, mis on absurdne.
Jah, muusikat võib nimetada unustuseks, nõus. Muusika on unustus ja elu on mõttetus. Aga kui need kaks mõttetust kokku saavad, siis kuidagi nende vahepeal mingi asi tekib. Mõte see ei ole, aga on mingi muu asi. Seda ei saa seletada.
See Maslow` püramiid, ma kahtlustan, sai sündida ajus, mis on läbi imbunud "klassikalisest" euroopa kultuurist. Pärit ajajärgust, mil valitseva klassi arust tegid õiget kultuuri mingite kaunikunstilembeste kuningate ja rahatuusadest metseenide poolt poputatud suurmeistrid. Kogu see romantismi geeniustekultus; kohutavalt hierarhiline ja olemuselt karjeristlik vaade kultuurile. Kardetavasti ka need sinu Tolstoi ja Dostojevski (keda ma muidugi elu sees kuidagi pahaks ei pane) vaatasid kultuurile oma ajastule ja päritolule vastavalt. Ja eks Nietzschegi. Sihukest kultuuri nagu tollal kultuuriks peeti, olgu või tõesti head kultuuri, muidugi said viljeleda need inimesed, kellel katus pea kohal ja kõht täis jne.
Nojah ja ma ei hakka enam rääkima sellest, kuidas muusika on loomult väga teadvustamatu meedium; kuidas muusikat kuulates vahest mõte vabalt (ratsionaalsetest ja kehtivatest diskursiivsetest radadest välja) uitama pääseb ja igasugu nupukaid ja kestvaid tegevusplaane ja algoritme leiab. Sellestki võiks tuua lugematult näiteid. Ma Krulli arutluse ka seostaks selle aspektiga.
Ja muusikat ja viina ei maksa siiski võrdsustada. See ei ole neuroloogiliselt korrektne, psühholoogiast ja kultuurist rääkimata.
Muuseas mulle õudselt meeldib selle nime kõla - Norman Borlaug. "Borlaug, Borlaug"! See on ka tore, et ta sadu miljoneid elusid päästis, aga nii äge nimekõla! Totter, eks ole.
[joove] Nii, Sven! Aga milline pudel siis? Vein, viin, viski, brändi? :)
[kainus ja pohmell] Paar märkust..
"Enamiku inimeste arusaam Maslow püramiidist päädib järgmise tõdemusega: kui inimese madalama astme vajadused on rahuldamata, siis kõrgema astme vajadused pole talle aktuaalsed, ehk ei motiveeri teda. Peidus tõdemus [st Maslow seisukoht – E.] on järgmine: kui alama astme vajadused on mõõdukalt rahuldatud, siis nad enam inimest ei motiveeri ning seda saab teha ainult kõrgema astme seni veel rahuldamata vajadus. [...] Tegelikult on väärtõlgendus massiliselt levinud. Nii massiliselt, et 1500st juhist on vaid 2 Maslow mõtte algse tähendusega kursis." (Peep Vainu eessõnast Maslow peateosele "Motivatsioon ja isiksus"e.k. 2007)
(Valetõlgendus on isegi EEs, nii et wiki-eelse põlvkonna puhul pole see ka ime..
" nt. A.H. Maslow’ v-te hierarhia järgi saab inimene kõrgemaid v-i rahuldada alles pärast madalamate rahuldamist.")
Kuigi kultuuri kasvu eeldades, said sa vist pigem õigemini aru.
Madalama astme vajadused peavad olema täidetud olnud st kui kõht on punnis ja katus peakohal, areneb välja teine motivatsioonistik ja see väljaarenemine on pöördumatu (niisiis pole nälga surevas kunstnikus midagi (maslow)vastuolulist).
Pisut olen puudutanud viljakust.. õhtumaise inimese viljatusel on just oluline seos kultuursuse tõusuga.
"või et mida edasi areneb heaoluühiskond jõukates riikides, seda rohkem tegeldakse kultuuriga." - tegeletakse just!
(vt nt http://www.ekspress.ee/2009/09/05/raamatud/44644-sassoon-ja-shampoon--uus-parem-versioon )
Aga see kommentaar väärib tegelikult omaette sissekannet... :)
Jah, Maslow` osas on sul küllap õigus, eks minugi teadmised piirdu käibetõdedega. Aga eks seegi ole kõnekas, et just selline teadmine on osutunud täiesti üldaktsepteeritud käibetõeks, mille kohaselt esmased vajadused peavad olema rahuldatud ja alles siis saab kultuuriga tegelda.
Aga võibolla ma juba tüütult kordan ennast, aga ma lihtsalt pole kindel, kas ma oma pika lobaga sain selle olulise asja ära öeldud: mu meelest ei saa tõmmata piiri, et muusika on üks asi (nt unustus), siis on kõva piir vahel ja teisel pool piiri on diskursiivne, sihipärane tegevus (nt probleemide lahendamise nimel). Muusika on tihedasti seotud kõigi inimese tegevustega - suhetega, globaalprobleemidega vms, aga see seos on üsna teadvustamatul, assotsiatiivsel tasandil. Ka kõige abstraktsem muusika tekitab meis tundeid ja mõtteid. Võibolla ka selliseid ja väga kasulikke, mida diskursiivsel tasandil ei tekiks. Seega on muusikast reaalne kasu konkreetsete tegevusplaanide väljatöötamisel ükskõik mille hüvanguks.
Tükk aega tagantjärele:
kui ma võtaks korraks omaks selle "muusika kui mõistusest vabastamise" kirjelduse - ütleme, et võtan - siis on mu lähenemine see, et see on üks neid asju, mida saab rakendada enda töökorras hoidmiseks. Ütleme, et tahaks lahendada kõik maailma hädad ja mingis ulatuses ma hädasid lahendada jaksan - aga mitte kunagi nii palju, kui päris vaja oleks, ja siis tuleb isu ennast pigem maha tappa ja jäävad lahendamata need paargi asja, mida oleks jaksanud. St ma jään maailma kurbusest haigeks. Ja siis on vahepeal vaja selle vastu midagi sisse võtta, nagu arstirohtu. Arstirohust pidevalt toituda ei maksa, aga mõnikord võib ta elu päästa.
Aga mul kui suhteliselt muusikavõõral inimesel on raske seda muusika antiratsionaalset, antiintellektuaalset olemust üldse uskuda. Mult on muusikakuulamine nõudnud reeglina teatavat intellektuaalset jõupingutust, enesedistspliini, sest ma ei saa sellest niisama lihtsalt . Lugeda olen osanud nii kaua, kui ma üldse ennast mäletan, ma ei pane midagi lugedes enam tähele, et ma loen (kui ma just selle tähelepanemiseks ei pinguta), see meedium on muutunud minu jaoks läbipaistvaks. Muusika, vastupidi, jääb meediumina mulle pigem nähtavaks, kui ma just ei pinguta, et teda nähtamatuks teha (selllise pingutuse või harjutuse näide on sama lugu nii kaua kuulda, et see võõrus tõesti kaduma hakkab).
Muidu kogevad seda inimesed tavaliselt vist võõraste muusikatega (eksootilistest muusikakultuuridest on just nimelt raske aru saada), aga minu jaoks on muusika üleüldse küllalt võõras, et see eksootilisus on alati olemas.
* ei saa niisama lihtsalt aru*
Post a Comment