Hingamine läbi nina

Thomas Mann ei sallinud Spenglerit, sest viimane suutis saatust armastada. Manni suhe Herakleitose jõkke oli heroline resignatsioon (vahel on oksüümoronid täpsed, kuigi sama Settembrini nimetas paradokse õigusega mõtete mürgiks). Mann paljunes nii vägisi, et seda võiks isegi enda paljundamiseks nimetada.

Võibolla seepärast, et ema oli Spengleri vastu külm ja tal ei tekkinud seepärast vajadust soojuse järele. Mannil tekkis, aga sellega läks kehvalt. Üsna varakult pidi mõistma, mida tähendab kui suurimaks väärtuseks ja auks peetu osutub suurimaks häbiks. Juba koolis kaotas ta usalduse sirutusinnu vastu ja paratamatult pidi mõtlema hakkama.
Psühholoogid on isegi dokumenteerinud (omal teaduslikul ehk küündimatul moel mõistagi), et üksildus mõjub nagu külmus. Et usalduse ja soojuse ühendus läheb õige sügavale ja keel on siin heideggerliku pseudoetümoloogiani täpne (ma miskipärast ei kannata Heideggeri silmaotsaski).
Mõtlemine on seotud füsioloogilise vakatusega, probleemide lahendamisega kõige üldisemalt. Siin on palju külmust vaja, mõtlemine, juurdlev analüüs ja usaldus on hingeliselt vastandlikud.
Manni elust puudus igasugune soojus, ainult mõistatuslik läbinägelikkus jäi nagu karges mäestikuõhus, tema vuntsideski on jääd nagu selle poisi eituses, kelle ta tahtis smaragdsõrmusega kaasa osta.
Emainstinkti ja AIDSi ühendus kõige omakasupüüdmatus armumises.

Mitte ainult Ivan Karamazov ja Veršilov ei leinanud Euroopat, püüdnud lehvitada kutsuva žestiga.

Spengler õppis vene keele ära, et Dostojevskit originaalis lugeda.

Tammsaare oli ka elule selja keeranud, tema õnneks üks naine võttis ta vägisi, aga teadmine, et ta tegelikult ei tohi, et elu on talle selja keeranud, et ta ei tohi sirutada, jäi. Siit tema lausa kristlik tänulikkus progresseeruva mõistuse ja ilmalikkuse kiuste. Õigemini siis oma õnnelikkuse äratundmine, sest tänulikkusetunne eeldab, et elu ja olemisega saab rääkida, talle kummarduda (iga normaalne inimene tajub maailma nii, mõnel nürimeelsel ateistil, näiteks Carl Saganil või Peter Singeril, peab lihtsalt selleks ema ära surema, siis palvetavad lausa palavikuliselt). Mann elas terve elu käsi rusikas, julges sirutada ainult silmadega.
Tammsaare 23. aastal kirjutatud „Pöialpoisil” pole Poe’ või müstikaga mingit pistmist, see on suur ja täpne kujund.
Lessingi „Vanaemad” on ka hea. Seal on leitud ka õige kujund.
Maarja Kangro hakkas siin nalja tegema, Kundera võimalikult jahedalt hoorama. Need on adekvaatsed reaktsioonid. Peksmine ja piinamine võiks ju ka kõne alla tulla (a la Ingmar Bergman &co), aga selleks peab rohkem usku olema, sisemist veendumust, et teine on jumala kõrv, mitte pelgalt üks õnnetu paralleelisend. Siis oleks mõtet häält valjemaks keerata.

Sul olid lapse silmad

kui sa paljalt ja

hinge kinni hoides

lamasid mu kõrval

tol hommikul

sul olid meie lapse silmad

Kirjutas Indrek Hirv.

Tammsaare uskus lausa surmani sõnadesse. Täpsemalt –  ei uskunud, aga muusse uskus veel vähem. Lõhna ja silmadesse veel vähem. Vahel muusikasse, aga seegi oli rohkem Ivan Karamazov ja Veršilov. „Kreutzeri sonaadi” viiuli lõi ta jutustuses „Viiul” pähe puruks. Kaitseks „Pöialpoisi” eest, aga akadeemikutele on seda võimatu seletada. Isegi pärast Dostojevskit (rumal mõistus võimutseb, Pascal suri kiri voodri vahel).

Muusika on elu, aga elu on pigem Jahve kui armastav isa. Päris paljud praagitakse välja.

Mann seletas väga kannatlikult, miks muusika on miinusmärgiga kristlus, aga inimesed dedutseerivad vääramatult, et mina olen hea ja mulle meeldib muusika ja järelikult on muusika hea.
Ongi. Kurjus ka. Ja ilu. Käsikäes.

Maugham andis autobiograafilisele tegelasele kompjala, see on ka hea kujund, sest võimatustab tantsimise, muusikalise sulandumise.

Tolstoi jälestas instinktiivselt Shakespeare’i, sest selle tegelased surevad selg ees, mahajääjaile jutustades, Tolstoi aga tahtis surra nägu ees. Ei tulnud see tal välja.
Tal on isegi jutustus „Kolm surma”, kus puu sureb kõige eeskujulikumalt.
Platon Karatajev aga lihtsalt ei märka oma sõbra...

Unustada mõrv, seda on nimetatud maksimaalseks võimalikuks kalestumiseks (üks piinatud austerlane lõi selle kujundi, isase mõistuse ekstrapolatsioon, mitte kuigi adekvaatne). Ma mõtlen, et unustada abort oleks vist hullem. Loogikat siin pole, moraal ongi ainult tunne.

Tammsaare poeg sai õnnetult otsa, aga õnneks palju pärast isa. Ilmalikule inimesele on lapse surm kõige kohutavam mõeldav õnnetus. Tammsaare armastus oli lausa kramplik, sest ta ei uskunud üldse, et võiks kohtuda pärast. On olnud aeg, mil liigset leina lähedase pärast on seetõttu patuks peetud -  ei usu surmajärgset elu! (tähendusrikas oksüümoron)

Tõnu Õnnepalul on ainult nimi veel adekvaatne. Ainult käänata ei tohiks, väldata küll.

Mehed huvitavad mind küll, nõnda nagu need eel. Kahjuks pole nad kuigi yang’id yin’i kõrval, pigem yunnid. Artikuleerimisvõime vähemasti vabandab.
Ma arvan, et Maarja Kangrole meeldiks see nali.

Hingad klaaskupli uduseks ja teed sinna mõne tobeda nalja, olgu või hobusele..

A.A., kauge sõbranna ütles, et igatseb Eesti valgusi. Küllap see läheb ka lapsepõlvevermimisteni (imprinting) välja. On asju, mida tajume puudumise kaudu. Pole väike a, vaid väike alfabeet.