Hingekiri

Vai Herakleitose jões

aga kas sina usuksid

kui päike ütleks üks kord

et ta homme enam ei tõuse

väidaks looja end koidutult

Vanemate surm on koiduta loojumine. Keegi ei usu seda läbini. Bioloogia ei lase. See surematus on meie rakkudes – neis organismi ehituskivides, mis on olnud meis elusad elu algusest saati.  See on fenomenoloogiline igavik.

Isegi nii kirglik ateist ja religioonipõlgurlik teaduse apostel nagu Carl Sagan tunnistas, et ema surm oli talle nii ränk hoop, et ta palvetas mõnda aega.
Nad on surelikud, nad on surnud. Teame, aga ei usu.

Need kes näevad igas lapsenäos

oma lapsepõlve

need kes ärkavad hommikuti kurvalt

saavad aru

mida ma mõtlen kui ütlen

et olen määratud

olema üksi

kui ütlen et ema armastus

ja ta ootamatu surm

on mind sidunud

tühjuse külge

mida ei jaksa täita

ükski teine

maine armastus

(lk 386)

Kui teha korraks süda kõvaks ja läheneda neile ridadele analüütilise mõistuse külma kalkusega, siis võib öelda, et vormimeisterlikkust siin pole. Ega Indrek Hirv peagi. Oma sõna- ja vormivaldamist on ta tõestanud rohkem kui küll. Ta ei vaevu enam maskeerima. Ta lihtsalt ütleb, tunnistab. Pärast võpatust, kui märkas, et tagasivaatepeegel ta elu tuuleklaasil on kasvanud viimasest suuremaks.

“Südasügis” on viimane luulekogu. Pärast seda Indrek Hirv paneks justkui aerud käest ja laseks end allavoolu. Sest midagi tirivat on ses lõpus. Nagu oleks kogu aeg see lõpp teda tirinud ja ta kõrgstilistilised luuletused olid justkui ankrud, mida ta voogudesse heitis, et pääseda tirimisest, pidurdada paratamatut. Ja kaovad luuled, siis ta lihtsalt triivib ja teeb märkmeid, pelgalt registreerib.

Ema hüüab

kajapilt tumeneb

kolmkümmend aastat

siis läheb iga ööga teravamaks

(lk 374)

Vihm on möödas

aed avab end

su sammudele

(lk 232)

Võiks öelda, et siin ollakse jõudnud juba täielikult päevikuni enesele, mälestuste märkmeraamatuni ja et selliste luuletuste väärtus on ainult psühhograafiline. Aga selline psühhograafia pole sugugi tühine asi, see on hingekiri kõige tõsisemas mõttes. Käesoleva kogumiku pealkiri on väga täpne.

Kui nende nappide ülestähenduste juures oleksid kuupäevad, võiks nende sünnikoduks olla see kulunud nurkadega kaustik, mis leitakse öökapilt juba jahtunud keha kõrval. Võib-olla tundub, et kuupäevade puudumine ongi ainus, mis taotleb neile kunstilise üldistuse staatust. Aga küllap oleks seegi ekslik liialdus. Taotleminegi tundub liiga pretentsioonikas ja nõudlik sõna. Pigem on see eluõhtu vabadus, mida ei kammitse enam kohustused maise tuleviku ees. Milan Kundera on öelnud, et noored imiteerivad noori, aga vanad ei imiteeri vanu. “Innovatiivsel noorel kunstnikul pole kuigi lihtne võluda publikut ja panna end armastama. Kuid kui ta hiljem, innustunud oma hilisest vabadusest, muudab oma stiili ja hülgab pildi, mis inimestel temast oli, siis kõhkleb rahvas talle järgnemast”. 

Kui loomingulises tippvormis Indrek Hirve veenva jäljendamise õnnestumine on ülimalt vähetõenäoline suurt vormitundlikkust eeldava ande harulduse tõttu, siis hilise Hirve loomingu jäljendamine on korraga mõttetu ja võimatu. Sest matkida saab väljendusmaneere, aga mitte seda, mida ta väljendab – ühe biograafia fragmente. Ning nende luuletuste luulelisus tuleb möödunud loomingu kajast, mida kannab edasi autori nimi.

Astun vahel unes

kakskümmend kaheksa aastat

mööda Räpina maanteed tagasi

tal olid heledad juuksed

ja nimi oli Leelo

(lk 299)

Kui Marcel Proust otsis kadunud aega, siis Indrek Hirv üritas sellest kinni hoida.

*

Dostojevski on öelnud, et teist inimest ei saa armastada ilma usuta ta surematusse hinge. Sellega väitega pole mõtet argumenteeritult vaielda. See on fenomenoloogiline äratundmine. Kes taipab, see taipab. Küll võib selle paremaks selgituseks ümber sõnastada defineerivana – inimene usub sedavõrd surematusse hinge, kuivõrd ta teist armastada suudab. Armastusvõime on surematusse hinge uskumise lakmuspaber. Isegi kui inimene seda ise ei tea. Või lausa eitab. Võib ka lihtsamalt öelda – keegi ei saa surelikke lapsi. Laps on enda elu sirutumine läbi teise inimese lõpetamata ja määramata tulevikku ehk fenomenoloogilisse igavikku.

Sul olid lapse silmad

kui sa paljalt ja

hinge kinni hoides

lamasid mu kõrval

tol hommikul

sul olid meie lapse silmad

(lk 310)

Aimame seda endaski.  Teame mõistuslikult, et oleme surelikud, ometi vapustab teade surmahaigusest ka väga vanas eas. Kuigi iga beebigi on mingis mõttes surmahaige. Ämmaemand võiks vangutada haiglas pead ja öelda, mul on kahju, aga on vähetõenäoline, et ta veel üheksakümmend aastatki elab. Teame, aga ei usu.

Püüd ankurduda kadunud aega on sedavõrd Indrek Hirve olemusse imbunud, et enam ei saagi eristada tahtmatust unustada võimetusest unustada. See on üks Indrek Hirve  psühhograafilisi leitmotiive. Aga ka religioossest äraigatsusest, kirglikust, nisa otsiva kutsika palavikulisusest niutsumisest võrsub ta elutunne ja luule. Sellest osast vee olemuses, mida kätkeb janu ja mida tunda saab vaid janunev.

Kirele andumises ja armumises seevastu on suur tung alustada nullist, kuulutada – ja tajuda – olematuks kogu eelnev minevik. See on radikaalne unustus. Radix, juur, juureni, juureni unustus.

See on Indrek Hirve psühhograafia teine leitmotiiv. Kunstis – parimas osas sellest, indrekhirvelikumas osas sellest – on nende süntees. Võimetus ja tahtmatus unustada võitleb ta hinges unustusihaga. Juur igatseb… sinu juurde.

Mu vanemad surid noorelt

lapsepõlvekodu põles maha

õitsva aia võtsid sugulased

nüüd siis tead

mida sust tahan

(lk 318)

See luuletus on psühholoogiliselt väga täpne, väga ehe. Kogu ornamentika on sisulisele täpsusele ohverdatud. Sedavõrd, et väliselt ei seo seda luulega muu kui tüpograafiline liigendus. Aga ainult väliselt.

„Armastada võib ainult midagi midagi niisugust, mille puhul usutakse selle kestvasse olemasolusse. Armastus eeldab mõtlemist, mis on iseloomulik maailmakorrale, millel on kindlust,” kirjutas emaarmuta üles kasvanud armastusvõimetu Spengler. See tunne väljendub spontaanselt kõikmõeldavass poplüürikas, kus teoloogiline katregooria „igavene” on ikka armastuse epiteet ning ka optimistlikumad sotsioloogilised erijuhud – näiteks kuuskümmend aastat harmoonilist abielu – ei tundu väljaöeldult unelmatena, vaid ehk lausa küünilistenagi oma maises arvulises piiratuses.

Ometi on ka siinpoolsuses religioosse sugulusega kindlus ja kestvus, seal, kust seda nii mõnedki õnnetult ja otsimatult on leidnud – minevikus ja ilmaolekus. Ning nende sünteesis – pöördumatus kaotuses.

Sa oled kindel kui minevik

kindel kui taaveti laul

ma ei kaota kunagi usku

meie ühisesse minevikku

(lk 314)

Minevikku olematuks ei saa teha. Unustada ei suuda. Üks väheseid viise traumaatilise minevikuga toime tulla on siduda see orgaaniliselt sellise terviku külge, mis tagasiulatuvalt annab olnule uue tähenduse. Kui sind alatult rünnatakse, siis sõdi sada aastat vastu, et juhtunu ei jääks lihtsalt alatuks rünnakuks, vaid saaks tagasi vaatavale pilgule – ainsale pilgule, mis meil siin on – saja-aastase sõja alguseks. Rooma sõdur tohtis sundida kohalikku elanikku end eskortima vaid ühe versta – Jeesus soovitas omadel ka teise lisada. Et alandusest saaks ülendus selle suuruse kaudu. Kui elu sind alatult ründab, siis...

Pärast ema surma

(olin siis 20-aastane)

hakkasin portselani maalima

(laotasin ennast

nii palju kui mind oli

haprale kaarduvale pinnale)

seitsme aasta pärast

tohtisin luuletama hakata

(lk 292)

Suur tahtefilosoof Nietzsche on öelnud, et võimetus unustada on lünk inimese tahtes.Mäletan, kui Umberto Eco käis Eestis, siis tõi ta ka selle näite, et tahtlik unustamine on võimatu. Talle sekundeeris hooti jääkülma intellektiga Kalevi Kull, et natuke saab. Saab teha unustamiseks soodsad tingimused. Selleks on maksimaalne dekontekstualiseerimine. Tuleb läbi lõigata kõik aistingulised kanalid, mis möödanikuga seovad, see tähendab,  ümbrusesse ja eluruumi kätketud mälujäljed. Valesse inimesse armunud aadlivõsukese saatmine kaugele reisile on pikalt olnud sellele mehhanismile toetuv vanematepoolne unustusabi.

Ka Indrek Hirv on püüdnud palju põgeneda. Reisinud palju ja kaugele. Aga rahu on jäänud tulemata, ikka poolikuks.

oliivid mantlitaskus südatalvel

ma magan päeval — öiti olen valvel

kask lõunas — kodus olen viinapuu

ühtaegu rahulik — ja rahutu

oliivid mantlitaskus südatalvel

meel uitlik — ümberringi raud ja klaas

kuid kuulan surnuid — vahel nende palvel

pean saapatallad kinni isamaas

(lk 171)

Rahu on jäänud tulemata, sest ikka leiab laine parda ja tähistaevas öö. Nende eest ei saa põgeneda.

“Meie, inimeste jaoks peitub muusika sõnulseletamatu võlu ja tõeliselt lunastav jõud just selles, et ta on ainuke kunst, mille vahendid jäävad väljapoole valguse-ilma, mis meie jaoks on ammugi hakanud tähendama maailma üldse, nii et ainult muusika võib meid sellest otsekui välja viia, murda läbi valguse valitsuse teraskõva lummuse, ja lasta meil kujutleda, et puudutame siinkohal hinge ülimat saladust,” kirjutab läbinägelik Spengler.

Indrek Hirv armastab muusikat nagu öödki, neid kahte abilist, mille abil on ta suutnud läbi murda valguse valitsuse teraskõvast lummusest, toorest ja jõhkrast argipäevast, ning see väljamurdmisvõime on tema ande ja religioossuse paarikatribuut.

kõrgele alla vana kaalutina

nii loodin unesügavikke öis

neis salapäevades kus elad sina

mu elu voodripoole valge õis

ning kaalun elemente — une koostis

on lapsepõlvemälestuste tõugu

orb hellushaige — õnnelik su troostis

saan hommikuti päevalt mööda lõugu

(lk 146)

*

Keha võime teha nii palju haiget sellele, kes teda armastab, seisneb mälestustes, mida see keha nii palju (ja nii ebasümmeetriliselt) sisaldab.

Indrek Hirve kirg – kirglik igatsus –  on aga ta luuletustes üsna abstraktne, ta ei kirjelda oma kallima mustjastraatjaid juukseid ega otsi kõrbenud suhkrut ta iiriste tagaseinalt leides vaid eitavat terashalli.  Visuaalset konkreetsust on vähe.

            Ent mis on hääl? See on suurim võimalik lähedus, see on lausa sisse- ja läbiimbumine. See resoneerib eluvanuse eluga rakkudes, see puudutab fenomenoloogilist  igavikku. Seda, mida viimistles Bach (lk 277).  See, millega kõneleb öösiti Hirv.
See on tõeline religioossus, see, mis tähendab orienteerumist teispoolsusele, igavikulisele. See, millel pole midagi pistmist maise moraali ja elukorraldusega. Ja nõnda on see mingis mõttes asotsiaalne, amoraalne,  potentsiaalselt ohtlikki.

Kogu elu

elust üle olla

(lk 277)

Sest Poeet ei tunneta, ei avasta ideesid, vaid ei suuda lasta käest. Poeesia sihiks pole meid pimestada hämmastava ideega, vaid teha üks olemise silmapilk unustamatuks ja talumatu igatsuse vääriliseks. Hoida kinni silmapilkudest, mis on liiga kaunid, et lasta neil surra. Tuua igavikujälgi maale.

Tartu noored vaimud

esitlevad end

alasti

hommikuses jõeudus

vanad vaimud piidlevad neid

sügavast aegade hämarusest

(Olin sõbra juurest tulemisega hiljapeale

jäänud, juba koitis, kui Emajõe tänavas

korraks värskust hingama jäin. Siis nägin

neid teispool jõge: paljaid tüdrukuid

Illegaardi kolmandast lauast, kolmanda

kursuse filolooge. Oleksin tahtnud neid

hüüda. Ei julgenud. Häbenesin siis oma

argust, aga ei hüüdnud ikkagi. Ei hüüagi

vist enam kunagi.)

(lk 235)

Kuidas sa saad surra, kui sul on nii palju mälestusi...

*

Rohkem polegi mul midagi öelda. Võibolla polnud sedagi. Võimalik, et olen minagi hakkanud armastma oma teksti rohkem kui Sind.

Kui mu mälu mind ei peta.

Elli Soolo

Tartu – Milano, 2012-2013