Vikergallup. Aborteeritud.

Elo Viiding on muutunud. Küpsemaks ja paremaks. Tema „Teised” oli mulle kodumaisest proosast sel aastal olulisim. Ainsad ebasiirad sõnad on tiitellehe hoiatuses, et „mitte ükski raamatus kujutatud karakteritest ei ole kunagi eksisteerinud mujal kui autori peas” ja palves mitte omistada autorile tegelaste reaktsioone ja hoiakuid. Väiklased ei vääri vaeva. „ .. me kõik oleme ju elust võõrdunud ja kõik me lonkame – kes rohkem, kes vähem. Isegi nii suur on meie võõrdumus, et tunneme vahel tõelise „elusa elu“ vastu vastikust, ja seepärast me ei salligi, et teda meelde tuletatakse. Me oleme nii kaugele läinud, et peame tõelist „elusat elu“ peaaegu tööks, peaaegu ametiskäimiseks, ja me kõik nõustume endamisi sellega, et raamatulik elu on etem. Ja milleks me üldse vahel sebime, narri mängime, midagi taotleme?” pihtis õde rohkem kui sajand tagasi ja vilksamas võib näha ka majakovskilikku jõuetut protesti bõt’i vastu. Viiding on üks väheseid, kes pole psühholoogiliselt triviaalne, „Teistes” võib kohata ka karakterit, kes „tunneb kahtlemata õiglast raevu seeüle, et temasugune on võimeline igale poole ronima ja taluma puhtast eluhuvist ka seda, kui tema isik tehakse pilbasteks”.

Krista Kaer jagas meiega Lessingi „Vanaemasid”, kus on aristokraatliku vihjelisusega visandatud unelm (kas arhetüüp pole mitte unelm?) naiselikust kestmisest, sellest, mis valgub kokku vastastikuste ihuvõsude kaudu, mitte valulev-kiimaline rapsimine ja eikuhugi ärapurskuv visklemine nagu isaste poeetide poolikus, vaid soojuste kokkuvalgumine, mis lihtsalt ei vaevu hoolima ühiskondlikest normidest ning kumbki naine heidab kõrvale mehe nagu paadi pärast jõeületust ja kasvatab endale poja kui embamiselundi. Oli küll Oidipus, aga Sophokles ei saanudki aduda tungi emmata hingekaaslast oma ihuviljaga, et seda taipamatult kodeerida kangelaslooks mõnele Viini nõidarstile paartuhat aastat hiljem kui sigar on vahel lihtsalt sigar.

Eda Ahi sõnaosavuses on poetessialgeid küll. Võib-olla õpib ta ka elama nagu poetess ja hakkabki siis elama nagu poetess ning annab oma sõnadele biograafilise kaalu. Loodan siiski et mitte. Meil juba on luuletusi. Olgu ta parem labaselt õnnelik.

"Vikerkaares" naisi vist ei armastata. Mehelik.