Kadunud sõbra juhtum. Nymphomaniac.

Käisin teatris. P. ettepanekul. Vist on ikka sõprus. Või harjumus. Tuntu turvalisus.

NO53 „Kadunud sõbra juhtum”.

Tore tükk. Hästi välja peetud ja välja mängitud. Kaks romantismiajastu atribuutidega tulist tundlejat tunnete sajandist – kui ka sõpruse mõõduks tundeintensiivsus ja pisarad –  meenusid  gravüürid, mis kujutasid „Paul et Virginie“ ettelugemist, mille käigus kümnest kuulajast hoidsid taskurätte käes vähemalt seitse. Ja viimasel ajal on võimendunud mingi sümpaatia kunstiinimeste, nende "elu murelaste" suunal.

  Henri Pierre Léon Pharamond Blanchard

Tutvustusest võib lugeda:

„Stanley Kubrick ‘i “Kosmoseodüsseias” on episood, mis inspireeris mind kõige rohkem sõprusest uitmõtete veeretamise juures. Eriti just etenduse ja teatri formaati silmas pidades. Filmis on situatsioon, kus kosmoselaevast väljunud kosmonaut kaotab füüsilise sideme jaamaga ning hakkab sellest eemalduma. Aidata pole teda enam võimalik. Tema sõber ja kaaslane eluks kõlbmatutes oludes, vaakumis, saab teha ainult seda, et saadab pilguga igavesse pimedusse kaugenevat sõpra. Sõnatu stseen, kus kitsaste olude ja paratamatuse tõttu pole muid, emotsionaalsemaid ja kõnekamaid kommunikatsioonivahendeid viimseks hüvastijätuks kui pilk, mis on suunatud sõbra silmadesse. Mitte ainult kõik järgnev, vaid ka palju eelnevat saab neis hetkedes pikaks vaikuseks.”

Ja veel:

„Asi on usus. Usus, et kui sõprus on sõlmunud, see ka jätkub, hoolimata ka eluks võimatutest oludest. Kui armastus on käsk, siis sõprus on vaba valik. Keegi ei sunni, ka instinktid, need looduse parasiitvormid mitte, mis peremeesorganismi võivad kuni elu lakkamiseni tagant piitsutada. Armastus,  mis on loomulikult kõige alus, kerkib iseenda jätkamiseks sobivaid auke otsides purustava orkaanina kõigi kohale. Hoolimata isegi tagajärgedest. Nagu öeldakse, armastuses ja sõjas on kõik lubatud. Sõprus, armastuse sohilaps, jääb alati kohmetult varju.”

Sõprus kui armastuse sohilaps? Jah, suured ja kohutavalt hägused mõisted, sõprus ja armastus. Ei teagi mille mõjudel, aga sõpruse esimus armastuse ees oli vähemasti mul kuidagi iseenesestmõitetavuseks tardunud. Pauluse armastuse määratlus näib sõpruse kohta rohkem käivat. Eros on julm ja isekas ja mis peamine – nõudev. Aga nõudmine on agressiivsuse kaasteeline.

Kui võtta nüüd sädelev Oscar, kelle elu võttis Charles Willman kokku lühidalt: vaevalt küll leidub veel mõni lihtsurelik, keda Eros oleks mõnitanud nõnda, nagu mõnitas Wilde’i.

Tema kiri sõbrale, Bosie’le, on ikka Erose ohvri kaebus.

„Meie õnnetu ja väga kahetsusväärne sõprus on minule lõppenud hävingu ja häbiga, ometi meenutan ma sageli meie endist kiindumust ning kurvastab see mõte, et põlastus, kibedus ja tülgastus peaksid igaveseks leidma koha minu südames, mida ükskord valdas armastus ...”

„See oli madalama loomuse võit üllama loomuse üle.  See oli üks näide sellest nõrkade hirmuvalitsusest tugevate üle, mille kohta ma ühes oma näidendis ütlen, et see on „ainus hirmuvalitsus, mis kestma jääb”.

Wilde oli üks neid õnnetuid, kelle pilk ei ähmastunud, kellele julm Loodus polnud oma loomulikku anesteetikumi kaasa andnud ning Eros lõikus teda tuimestuseta. Lord Alfred Douglase moraalne pale ja tema mõju Wilde’ile oli algusest saati näha ja esil. Aga see ei päästnud. Vabalt saab olla armunud inimesse ja sõltuvussuhtes temaga, kes on sulle üsna eemaletõukav ja laostav.

Rähkles Erosega ka Shakespeare.

Ränk eluvaimu kulu, häbikaotus

on iha, saades teoks, ja enne tegu

ta on üks pettus, toorus, jõhkrus, maotus,

julm, reetlik äärmuslike süüde segu.

Kui kustutatud saab, on ilgeks peetud,

kuid juba õhutab taas pöörast jahti,

taas leiab rahuldust ja taas on neetud

kui sööt, mis neelajast ei lase lahti.

Kes on ta kütkes, hullusärki kannab,

kord hinges kuum, kord undlik hägu;

ta õndsust tõotab, armetuse annab,

mis eel, on rõõm, mis möödas – unenägu.

Me seda teame, ent ei tea, kuis peab

küll taevast vältima, mis põrgu veab.

Iroonilisel kombel kirjeldas Otto Weininger – nagu tüüpiline (noor) mees – enese seksuaalsust kui seksuaalsust üldse. Tema skeemil, et mehel on sugu ja naine on sugu, on selgituslik väärtus küll. Nimelt hoopis mehe seksuaalsus on nii totaalne, et kiimas mees pole suuresti tõesti muud kui peenis, ja vastupidi, kiimas naine säilitab strateegilise mõtlemise märksa suuremal määral st tal on sugu(iha), aga mees on suguiha (sel hetkel kui ta parajasti on). Mehe ja naise suguiha jaotub lihtsalt ajaskaalal nii erinevalt, et Weininger tegi noore süstemaatiku tüüpvea – jättis aja skeemist välja.

Truism on ka see, et hoolimata meessoo suuremast varieeruvusest, on nende seksuaalsus märksa lihtsakoelisem, lihtsamate signaalmarkeritega vallandatav, lihtsamini manipuleeritavam.

Näiteks mehed üldjuhul ei intriigitse, nad lähevad jõhkralt ja otse. Neis asjus on nad õige haledad ja lihtsakoelised, nende armuraev on psühholoogiliselt lihtsakoeline, kättemaks otse ja objektile, ei mingit võrgupunumist. Othello kujus tabas Shakespeare midagi olemuslikku.

Mida teeb armukade mees? Proovib rohkem või vähem otseste vägivalla-avaldustega rünnata ühte kahest, kas kireobjekti, kes talle ei allu, või oma rivaali, kellega ta kireobjekt koos on. Harva laieneb ta pilk suuremale suhte-seostikule. Mees on allutaja. Allutada, kas kireobjekt, või oma rivaal.

Üks põhjus, miks mees on nii intriigipime, seisneb ses maskuliinsuse enesekindluses, mis on küllalt spetsiifiline enesekindluse liik, mida saab õige ähmaselt kirjeldada kui hierarhianägija pimedust võrgustike suhtes

Ja kuigi mehel võib olla ülitugev motiveeritus, päädib see tihti jälitamises, peksmises, isegi mõrvas st milleski, kus ühineb ülitugev motiveeritus ja ülim vaimne lihtsakoelisus.

„USA justiitsministeerium kinnitab, et igal aastal jälitatakse enam kui miljonit ameeriklannat (enamasti vanuses 18-39 eluaastat). 59 protsendil juhtudest on jälitajaks poiss-sõber, abikaasa, endine abikaasa või elukaaslane. Iga neljandat neist jälitajad löövad, tõukavad, annavad neile kõrvakiile või ründavad füüsiliselt mõnel muul moel. Viis sõltumatut uurijat kolmelt mandrilt teatavad, et umbes 55-89 protsendil juhtudest muutuvad jälitajad oma endise seksuaalpartneri suhtes vägivaldseks. [...]
Mehed ka peksavad. Kolmandik kõikidest kiirabiteenustest vajavatest ameeriklannadest, üks neljast enesetappu üritavast naisest ja umbes 20 protsenti sünnituseelset hooldust soovivatest rasedatest on intiimpartneri käest peksa saanud. [...] Naistevastase vägivalla levinuim põhjus kogu maailmas on omamisiha.
[...]
Ja mehed ka tapavad. Umbes 32 protsenti kõikidest mõrvatud naistest Ameerika Ühendriikides sureb oma abikaasa, endise abikaasa, poiss-sõbra või endise poiss-sõbra käe läbi. Tegelikult usuvad eksperdid, et see näitaja võib ulatuda isegi 50-70 protsendini.”(siin)

Eelistaks sõprust, olgu või armastuse sohilaps.

Või nagu sedastas Ulrich: „Nimelt pole kaugeltki nii lihtne armastada, nagu loodus tahab seekaudu uskuma panna, et ta on igale käpardile enda loodute hulgast selleks riistad kätte andnud”.

Taipasin praegu, et rääkisin praegu rohkem Lars von Trieri Nymph()maniac’ist!
Seal võideldi armastusega, noored tüdrukud kuulutasid seal armastusele lausa sõja.

Kummatigi von Trier jäi siiski meheks. See oli jälle üks mehe võitlus Erosega.
(Kui on mingi naiselik analoogia taolisest võitlusest, siis pigeb Shriver-Fallaci tüüpi kiri sündimata jäänud lapsele).

Von Trieri „meetod” on seksi maksimaalne profaneerimine, sellest energia välja laskmine  totaalse argipäevastamise läbi, suurim võimalik antitees katoliiklikule abielu-müsteeriumile. Lähedast ideed võib kohata ka kirikus, unistas suur Augustinus, et kord hakkab mehe ihuliige funktsioneerima sama asiselt ja erutusvabalt nagu käsivars.

Ka Kundera Tomaš – ja mitte ainult Tomaš –  liigub vaistlikult selles suunas, talle jäi hirm naiste ees. „Ta ihkas neid, kuid ka pelgas neid. Ta pidi selle hirmu ja iha vahel looma mingi kompromissi; ta nimetas seda sõnadega „erootiline sõprus”. Ta kinnitas oma armukestele: üksnes sentimentaalsuseta suhe, kui üks ei esita pretensioone tolle teise elu ja vabaduse suhtes, võib mõlemale õnne tuua. Kuna ta tahtis olla kindel selles, et erootiline sõprus ei kasva iialgi üle agressiivsuseks armastuses, siis kohtus ta oma alatiste armukestega ainult väga pikkade vaheaegade järel”.

Ka Kundera tunneb Eroses ära kurjuse ja valib askeesi, sugulus kristlusega üpris ilmne.

Adrian Leverkühnile sositakse kõrva „Söanda olla barbaarne!”, sest mida teadis see Köningsbergi vanapoiss elust! Vanapoiss! Söanda kasutada mõistust! No kus?!

„Armastus on sulle keelatud, kuna see soojendab. Sinu elu peab olema külm – seepärast ei tohi sa ühtegi inimest  armastada. /.../ Sinu elu ja inimsuhete üldine jahtumine peitub asjade loomuses, me ei koorma sind tõepoolest millegi uuega, pisikesed ei tee sinust midagi uut ega võõrast, nad ainult tugevdavad ning liialdavad vaimukalt seda, mis sa oled. Kas pole näiteks külmus sinus juba ette ette olemas, samuti nagu isalt päritud peavalugi, millest peavad tekkima väikese merineitsi valud? Külm pead sa olema, nii et loominguleegidki küllalt kuumad olla ei saa, et sind soojendada. Nende sisse põgened sa oma elukülmuse eest ...”

Muide, Wilde ei kirjutanud Bosie’ga  koos olles ridagi. Aga need „pisikesed”, mida Saatan mainib Adrianile, on süüfilise-tekitajad. See lõikab ära taganemistee, ta ei saa tunda sooja lähedust, sest ta teab, et see oleks teisele tappev. Ta armu- ja eluliigesest  on saanud surmaprits.

Soojus ei ole Erose tee, soojus on neoteeniline nähe, emahelluse fülogeneetiline mälestus. Kundera on väga täpne, kui ütleb, et olla õrn, on luua ruum, kus kohelda teist lapsena.

Ja just sellest kohast lüüakse nii Tomaši kui Adrian Leverkühni.

Et üksildus on  tajutav külmusena, on leidnud nüüd ka tõsi-psühholoogidelt kinnitust. Kes tahab täpsemat ja paremat sissevaadet, sellele soovitaksin siiski A.H. Tammsaare näidendit „Kuningal on külm”.

Kundera elutunne on radikaalselt melanhoolne. Midagi taolist adusin Indrek Hirve koondteosele järelsõna kirjutades. Küllap see sobibki neile, kes juba on sellises olekus, st see ei ole midagi, mida omaks võtta, see on kohanemise tulemus.

Risti vastupidises suunas läks D.H. Lawrence, kes ütles, et kogu kuri, mis maailmas eksteerib, tuleb seksi represseerimisest. Ta jälestas kristlust, jälestas Freudi, jälestas kõike, mis keelas kuidagi kahe genitaali kohtumist. Isegi masturbeerimist pidas seetõttu patuks – see on ju kadetsemine, mittejagamine. Iroonilisel kombel ei sallinud ta ka pornograafiat – genitaalitsemist vaimus, mitte lihas! – aga sellena tajuti ta mahukat loomingut eelisjärjekorras. Dostojevski sai talt sildi ugly perversity, sest suur psühholoog oli näinud sadismi algeid seal, kus seda poleks tohtinud.

Midagi kiiduväärset polnud ka ajastu suurkujudes, näiteks Gide’is või Joyce’is, nende intiimsuseni tunnetatud jälestuses inimliha vastu.

(Muidugi ka tülgastusest võib joovastuda, kui see piisavalt suureks paisutada. Kas ei ole reetlikku sugulust Tumeda Ajastu ekstaatilises suudluses pidalitõbisele ja Jean Genet’ roojaga  segunevas spermas?).

Lawrence kirjutas raevus, tigeduses, valudes, tohutus moraalses nõudlikkuses. Ta kirjutas ühte suurt soovunelmat. Küsimus, mis saatis teda hauani, oli: Why were we crucified into sex?

Loomutüübile omaselt ei sallinud ta mingit kergemeelsust seksi osas, see oli püha ja püha on põhjani tõsimeelne.

Ühe sünteesi pakkus ka Novalis, helesinise igatsuse filosoofiasse valaja:

„Maailmas saame kohata ainult ühte templit ja selleks on inimkeha. Pühamat sellest kujust pole midagi.[...] Inimese ihu käega kombates puudutatakse taevast.”

Novalis adus vaistlikult, mida tuleb teha, et inimihu pühadus säiliks – sellest tuleb eemale hoida. Pühadust ei saa/ei tohi puutuda. Kaisus peeretav pühadus lihtsalt ei toimi. (Lawrence sellist teotust ei andestaks!).

Lawrence pidas genitaalide ühendust suurimaks võimalikuks kontaktiks, mis inimesel võimalik saavutada. Ometi võib leida tema tuntuimast raamatust ka tõdemuse, et elu pole muud kui uni või raev mõne tarandiku sees. Ei pea olema suur pornohuviline, et viimases ära tunda mehelik seksuaalsus – raev tarandiku sees. See, mille von Trier inkrimineeris ka oma kangelannale.

„Sõnatu stseen, kus kitsaste olude ja paratamatuse tõttu pole muid, emotsionaalsemaid ja kõnekamaid kommunikatsioonivahendeid viimseks hüvastijätuks kui pilk, mis on suunatud sõbra silmadesse.”

Kas sõbra pilk pole rohkem? Seal rohkem kohal. Ligimene ja paralleelisend, mitte Jumala kõrv või mehaanilise Erose lelu.

Või sõna. Kas mõttekaaslase sõnas pole suurem lohutus? „Seda raamatut mõistab ainult see, kes on muusika saatuse kui lahtise haava käes kannatanud” – see mõjub nagu patsutus õlale.

*

„Enamik mehi tunneb lähedust ka sportides või sporti vaadates. Miljonite aastate pikkuse loomade jälitamise, sissepiiramise ja tapmise kogemuse tõttu on mehed ruumiliselt sageli võimekamad kui naised. See intelligentsuse vorm on seotud meessuguhormoon testosterooniga. Niisiis, kui naine läheb mehega suusatama, mägedesse ronima, elab temaga kaasa tennisele või jalgpallile, võib mees tunda tema vastu erilist külgetõmmet.
Naised aga tunnevad meeletut lähedust, kui saavad nelja silma all rääkida. Nad istuvad üksteisele lähemale kui mehed ja vaatavad partnerile otse silma. Keeleteadlane Deborah Tannen nimetab seda „kinnistavaks pilguks””

Eros pole ainus mõnitaja.

*

„Kristlik optimism põhineb aga faktil, et me ei sobi siia maailma. Olin üritanud olla õnnelik, öeldes, et inimene on loom nagu iga teinegi, kes Jumalalt igapäevast toitu ootab. Aga nüüd olin ma tõeliselt õnnelik, sest sain aru, et inimene on koletis. Mul oli olnud õigus, kui olin tundnud, et kõik on nii veider, sest ma ise olin ühtaegu halvem ja parem kui kõik muu.[...] Tänapäeva filosoofid kordasid mulle ikka ja jälle, et ma olen õiges kohas, ja ma tundsin isegi sellega nõustudes masendust. Nüüd aga kuulsin, et olen vales kohas, ja mu hing laulis rõõmust nagu lind kevadel,”

kirjutas tema, kes ütles seksi kohta kuldsed sõnad – asend naeruväärne, mõnu üürike, tagajärjed kohutavad.

*

"Härra Hamil, miks te ei vasta?"
"Sa oled üpris noor ja kui ollakse väga noor, siis on asju, mida on parem mitte teada."
"Härra Hamil, kas saab elada ilma armastuseta?"

"Jah," ütles ta ja langetas pea, nagu olnuks tal häbi.

Käthe Kollwitz

"Tema sõber ja kaaslane eluks kõlbmatutes oludes, vaakumis, saab teha ainult seda, et saadab pilguga igavesse pimedusse kaugenevat sõpra."

See tõi meelde ühe luuletuse ateismist.

Planeet tiirleb ümber tähe.

Palju elusat on elanud surnuks sellel planeedil. .

Planeet on kaetud surnuks elatud kehade mädaga. See on segunenud kivipuruga.

Planeet on sellega kaetud ja selles vingerdavad väikesed soolikad.

Need tulevad pinnale, kui vihma sajab, sest soolikad ei saa hingata, kui põrm sajab vett täis.

Põrmus on palju väikesi soolikaid.

Põrm on vihmast märg. Planeet on sellega kaetud ja tiirleb paratamatult ümber tähe. Täht on kuum ja paneb niiske põrmu kobrutama.

            Osad keerised kasvavad luid täis ja peksavad üksteist nukkidega. Planeet tiirutab ümber tähe ja ei tee sellest välja.

            Miski ei tee.

Nad peksavad üksteist nukkidega ja vajuvad siis jälle tagasi. Väikesed soolikad vingerdavad neist läbi.

            Tekivad uued keerised, sest tähe soojus paneb niiske põrmu kobrutama.

Osad keerised kasvavad luid täis, peksavad üksteist nukkidega ja vajuvad siis jälle tagasi.

Tõusevad uued. Peksavad.

Keeristel on valus olla.

Peksavad.

Tõusevad ja vajuvad, sest täht soojendab.

Sinagi oled luid täis.

Täht soojendab meid.

Ma armastan Sind.

Täht soojendab niisket korjusemäda. Planeet on sellega kaetud.

See kobrutab.

Osad keerised kasvavad luid täis ja kestavad pisut kauem.

Nad peksavad üksteist nukkidega ja vajuvad siis tagasi.

Väikesed soolikad vingerdavad neist läbi ja mädanevad siis isegi.

Täht soojendab ja tõusevad uued.

Nad ei taha tõusta. Peksavad üksteist nukkidega ja vajuvad tagasi.

Täht lihtsalt soojendas ja planeet hakkas kobrutama.

Nad ei taha vaibuda. Peksavad üksteist nukkidega ja vajuvad tagasi.

Ka meie kasvasime luid täis.

Saab hoida ümbert.

Ikkagi vajume tagasi.

Ma armastan Sind.

Täht soojendab. Planeet on korjusemädaga kaetud.

Keerised vingerdavad sellest läbi.

Osad kasvavad luid täis ja peksavad üksteist nukkidega.

Täht soojendab ja planeet lihtsalt tiirleb.

Täht soojendab ja planeet keeb soolikaid täis.

Mõned soolikad küsivad, miks kerkisime?

Täht ei vasta.

Keegi ei vasta.

Täht soojendab.

Ma armastan Sind.