Intellekti õnnetused

Tundlad on viimasel ajal kuidagi iseärnis ergud. Ostsin Shriveri raamatu aimduses, mille on üsna täpselt sõnastanud EV. Aimasin, et see on sellest ja nii.

Ja VSM sõnastas üsna täpselt selle, millest siin korduvalt kirjutanud olen. Küll ühe, küll teise koha pealt. VSM:

„Raud ei upu oma teema avamisel võikasse maailmalammutusse. Ta kujutab lihtsalt teatavat sorti tühjust. See on romantilise mina asjaks iseeneses muutmisel tekkinud tühjus. Uusajal on väga armastatud eelarvamustevaba ja aina enam täiustuva, üha uutele eripärastele saavutustele allutatud isiksuse muinasjuttu. Raud elab selle muinasjutu omaenese kehastuses läbi ja tunneb, et on üha suurema pasa sees.“

Üldiselt kirjutab VSM Raua oopusest soosivalt. See mõjus ootamatult. VSM loetleb kummalise kiretusega raamatus esinevaid vigu ja liigategemisi ning pelgalt nendib, et selle raamatu näol on tegu „meesšovinismi ja homopõlguse kvintessentsiga“. Tõsi.
Enamikule lugejatest mõjub see kahjulikult. Vähestel on VSMilik kaitsevõime, kes oskab näha selles teoses kõigest artikuleeritud haigustunnust.
Pealegi Raua biograafia ka lihtsalt loll on (ja sama kandlise keelekasutusega nagu sulgude-eelne lause, süntaksist rääkimata). VSMi kaitse tundub kahtlaselt sõbramehelik. Liiga kunstlik on loogika, et tark ja enesekriitline Raud kirjutas õpetliku ja hoiatava näite rumalusest ja ebamoraalsusest. „Näete, see on tõesti halb ja kahjulik raamat, ärge te selliseid kirjutage ega rohkem lugege ning, jumala eest!, ärge mõelge nii nagu selles raamatus kirjutatakse!“

„Ta kujutab lihtsalt teatavat sorti tühjust.“ Hea VSM, ma kardan, et ta ei kujuta. Ta on.

Ja tänane kohmakas apoloogia EPLis seda pigem kinnitab kui kummutab.

Teema lõpetuseks tsitaat poolsurnuks valetõlgendatud klassikult:

„Arengu varasematel astmetel esineb üksikindiviid terviklikumana just selletõttu, et ta pole veel täielikult välja arendanud oma suhteid ja neid endale vastandanud endast sõltumatute ühiskondlike jõudude ja suhetena. Niisama naljakas kui oleks tagasi igatseda seda indiviidi algset terviklikkust, niisama naljakas on uskuda, et on paratamatus jääda praegusesse täieliku tühjuse seisundisse. Sellest romantilisest vastandavast vaatepunktist kõrgemale pole kodanlik vaade kunagi küündinud ja seetõttu on õigustatud arvamine, et see romantiline vaatepunkt jääb kodanlikule vaatele omaseks kuni tema õndsa lõpuni.“

Mis siin naljakat on?

Ka VSM naeris Raua saasta lugedes. „[...]lugedes naersin vist enam, kui mis tahes teist raamatut lugedes.“

Ma ei naernud kordagi. Selline jälkus. Brr..

„Maailm on komöödia neile, kes mõtlevad, ja tragöödia neile, kes elavad tunnete järgi.“

(Olen kohandud selle tsitaadi omistamist neljale erinevale inimesele...)

Aga ikkagi ...

Tagasi Shriveri juurde.

Ka neid teemasid olen puudutanud korduvalt.

„Tõepoolest, selle asemel et kaitsta oma rinnal sarimõrtsukast madu, toimub see, mida emad tavaliselt ei tee, s.o kodanlikust ahviarmastusest lahtiütlemine, hülgamine, „projektist” loobumine, tegelik vastutuse võtmine, oma vastutusvõimetuse avalik tunnistamine ehk emainstinkti ratsionaliseerimine ja omamoodi moraalne seisukohavõtt:

„Olin rikkunud kõige ürgsemat reeglit, rüvetanud kõige pühamat sidet. Oleksin ma selle asemel kinnitanud kõigi nende vastupidist tõestavate karmide asitõendimägede kiuste Kevini süütust, oleksin ma sõimanud tema „piinajaid”, kes ta niikaugele viinud olid, oleksin ma kinnitanud, et pärast seda, kui ta hakkas Prozacit võtma, „oli ta hoopis teine poiss”. /---/ „Selle asemel kirjeldati mu käitumist ajalehtedes korduvalt kui „trotslikku”, samal ajal avaldati mu ebameeldivaid iseloomustusi omaenda liha ja vere kohta ilma kommentaarideta, nõrutades mind nii viimseni tühjaks. Kui KK-l oli emaks säherdune lumekuninganna, siis pole mingi ime, täheldas meie kohalik Journal News, et temast paha poiss sai,” pihib Shriveri minajutustaja (lk 492). Emaarmastus muidugi lõplikult ei kao; ja Eva tunnistab, et on sedavõrd kurnatud ja segaduses, et armastab veel oma poega üksnes meeleheitest või isegi laiskusest.

„Kuid vaenulikkuse viimse piirini proovilepanekuga peab olema võimalik teenida ära kiindumust, tuua inimesed just nimelt nende äratõukamise aktiga lähemale” (lk 493). Lepliku ema voodilinadki on poja vanglast pääsemise ootel tema „teenistusvalmis korteri” teises magamistoas puhtad.

See raamat on Shriveri armastusväärseim laps.“
kirjutab EV.

See meenutas mulle ühte eesti soost geeniust (luban endale siin selle arhaismi), keda peetakse kahetsusväärselt tihti šovinistiks. Ometi on ta samavõrd šovinist, kuivõrd Nietzsche on antikristlane st pigem on ta omamoodi superfeminist, kes seab naistele lausa moraalse kohustuse olla enamat kui pelk soofunktsioon või ütleme: reproduktiivsuse epifenomen.

Ta kirjutab:

„Emaarmastuse kultus ja laste kultus kasvab teie juures põlvest põlve ja sellegi olete lasknud suurepärasel teadusinimesel ja eesrindlikul tegelinskil DARWINil õigustada loodusseaduslikuga ning suvatsete koguni täävitada: „Kui isegi lehmad ja maod armastavad oma poegi, mis siis inimesed.“ See teie emaarmastus ei ole küll ainult emade privileeg. Olen neljakümne aastaga näinud vähemalt 20, või koguni rohkem, isa, kes käituvad täpselt samuti, ehkki needki mehed ei ole loobunud ometi väitest, et mees ju loodusseaduslikult seisab naisest kõrgemal tasemel! Ei ole mingi loodusseaduslikkus emaarmastus, vaid selle ütlevad teie naised endas olevaks pärast lapse sündimist. Vahel kulub mitu päeva, enne kui see tuleb, enne kui naine jõuab sugereerida, et tal ikka on seesinane püha tunne olemas. Ja omavahel naised siis võistlevad emaarmastuse avalduskujude naeruväärsuses. Nad üldse püüavad talitada analoogselt. Näiteks üks teie naisi laskis abielludes teha endale täpselt samasuguse põlle nagu tema ema oli lasknud teha abiellumisel. Tütar peaks muidugi talitama jälle samuti.

Teile ehk kunagiseks kasuks lisan ühe loo, millest ma ise ka enam ei saa aru. Näete üheltpoolt, kui hädas võib olla XXX sajandi inimene teie seas, teiselt poolt seesama lugu selgitab mulle, kuidas teie mõistus on paljude asjade suhtes, mida võiksin rääkida teile, samuti suletud, nagu kunagi oli minu selge mõistus. Püüdsin jonnakalt uskuda talle vastast. Teadsin ju küll, mis teil „emaarmastus“ tähendab. Kalli Koidula laulukeses, mida vihaga tuupisin pähe ja nõudmise pääle vihaga kordasin, on ju selgesti öeldud, mida see termin teil sisaldab. Ja ometi pean tunnistama, et 30. eluaastani tõrkusin selle tõetunnetuse vastu. Ei tahtnud lubada eksisteerivaks ega kiiduväärseks seda tunnet, millest see laul pajatab. Ei suutnud pidada sellist olemasolevaks, nagu ei suutnud homoseksualismi, ehkki teadsin ta esinemist. Tahtsin kahejalgset sulgedeta olendit näha teissugusena temast.

Ükskord sain aru, et kogu aja olin ennast sugereerinud, öeldes nähte selleks, milleks mu selge mõistus poleks nentinud iial. Ja siis mul hakkas kohutavalt jube.

(Seepärast tean ka, kui õudne võib olla teie ärkamine, kui kunagi annate järele oma selgele mõistusele ja suvatsete saada aru.) Siis hakkas mul jälgilt jube, sest ma ei taibanud ega taipa, kuidas sellest tundest võidakse luuletada, kirjutada eetikasüsteeme, teda koguni igal võimalikul kombel ülistada. Mu meelest see, mis „emaarmastus“ on teil , on võrreldav ainult idioodi nõrkusega oma mitmete puhtisiklikpersoonlike toodete vastu.

Isegi, kui kujutleksite meest, kes on 9 kuud pidevalt teinud mingit homunkulust (või sümfooniat), ning näeksite teda nõnda kohtlevat oma toodet, nagu ema kohtleb oma puhtisiklikpersoonlikku last, siis te säärast meest peaksite idioodiks. Aga naist ei eluilmaski. Emaarmastusest luuletate, laulate ja maalite! Kus on sääl teie aru pääs, et te sellest tundest üldse julgete avalikult rääkida? Sest see on ometi kõige madalam egoism, mis mu meelest mõeldav, näiliselt koguni normaalses inimeses.

Kuidas te võite lubada sellise nähte olemasolu? Kas keegi teist ülistaks last, kes jonnib: pane tatt tagasi, mis sa mu ninast välja nuuskasid?

[...]

Tõepoolest on raske kujutella koledamat ja rikkuvamat põrgut lastele, kui see, mida teie nimetate perekonnaks ja perekondlikuks vanemate õrna ja targa hoole all toimuvaks laste kasvatuseks. Kui teie räägite õnnelikust lapsepõlvest, siis see võib tähendada kahte. Emba-kumba, kas te olete laisad ja lapsepõlves ei tarvitsenud teha tööd või seda, et kavatsete oma lastele kättemaksuks valmistada sedasama põrgulikult „õnnelikku“ lapsepõlve täis tänulikkuse nõudmist olemasolu ja söögi eest.

Naine on teatavasti madalamat tõugu olend. Aga kuitahes rumal see emane oleks enda ja teiste meelest, teie meelest on ta ainus õige ja ainus tark olend kasvatama oma last. Teie arust ei ole selleks midagi inimeses vaja. See toimub iseendast. Muidugi, ka lehm ja mära suudavad seda teha, ammugi siis veel inimene.

[...]

„Emaarmastus“ on teie hulgas arenenud sellise tervemõistusliku ja ülbe lolluseni, et iga ema teie hulgas peab oma last inimkonna tippsaavutuseks, nagu peab ka iseennast. Ta on valmis oma lapse ainulaadseid saavutusi demonstreerima kadeduseks kõigile muile naistele. Sellega saab ta muidugi tõestada iseenda paremust! Tema on toonud ilmale mehe, kes on Jehoova! Naised vihkavad teil ju üksteist palju rohkem kui mehed. Ema võib lapsest (eriti pojast) rääkida tundide kaupa kõige tühisemaid asju, unustades, et see kõik on tuhandete miljardite lastega juhtunud enne, ja ei loe midagi, kas tema võsuke on seisma saanud kaks päeva enne, kui kadeda naabrinaise oma. (See hoiak lapse suhtes ei kao eladeski. Ja seepärast on ka poiss eriline väärtus, sest ema on suutnud toota mehe, kes igal juhul on sangarim ta võõrast isast.) Kõik, mis edaspidi lapsesse sugeneb halba, on teie naiste arvates laps õppinud kurjade naabrinaiste lastelt, kes muidugi loodusseaduslikult õpetavad oma lastele ainult halba ja viletsat, ning koguni vihuti kasutavad oma hukkaläinud lapsi kättemaksmiseks teie emale tema lapse kaudu. Teiseks süüdlaseks tavatseb teil olla lapse isa. Teie naised päris rahulikult suvatsevad öelda oma meestele sääraseid süüdistusi ja usuvad, et lapse füüsilised ja psüühilised vead on pärit isalt. Isa on muidugi mustem, toorem, kohmakam ja kõik, mis tal veel on ja seepärast on ka isal keelatud laste kasvatamisel kuigi palju sekkuda. Tema peaülesandeks on, peale elatise hankimise, veel lapse karistamine. Ehkki mõni ema hiljem vihates oma rikki läinud toodet, vahel suvatseb ise teda karistada, [...]“

Nietzschel oli (bioloogiliselt!) õigus, kui nimetas kristlust haiguseks. See on kaastunde ja valutundlikkuse hüpertroofia. Feminism ja säärane shriverlus on selle haiguse üks konkretiseeriguid. Feminism on selle surmatõve väheldane veli.
Selline moraalne tundlikkus lõppeb viljatuses.

See haigusfaas on loogiliselt väga sidus ja koherentne. Ja seda see peabki olema!, sest loogilisuse ja koherentsuse haigusliku vohamisega siin tegu ongi! See on tsivilisatsioonihaigus par excellence, see on müüdilise maailmatunnetuse lagunemine, see on kukkumine ratsionalismi jäisesse põrgusse. Seda tajutakse ärkamisena (tean, sest olen ise kogenud) ja see võib toimuda nii pidevalt kui hüppeliselt.

Kristlaslikult võiks selle samastada tsiviliseerumisprotsessiga, aga praegu pole see veel poliitiliselt korrektne, sest see võimaldab hinnanguliselt järjestada kultuure. Essentsialism on moraalselt vastuvõetamatu. Paraku avaldub see pahatihti ühe atomistliku ignorantsuse tüüpimperatiivina – „erinevad, kuid võrdsed!“ ehk lipukirjana, mis taandab maailma esteetilisteks nüanssideks ja keeldub tunnistama tõsiasja, et kultuuride vahelised erinevused võivad olla ka midagi enamat kui näiteks see, et jaapanlastel on leinavärv valge, aga meil on must. „Erinevad, aga võrdsed!“ Meil on kombeks tütrele sündimise puhul talle roosa lehviga hõbelusikas kinkida, neil on kombeks tütrel sündimise puhul kliitor ära lõigata. „Erinevad, aga võrdsed!“

Aga ma ei tahtnud sellest rääkida. Kuigi ka see on killuke kõnealusest loogikast.

Välisel vaatlusel see võib tunduda vastutustundetu nautlemisena. Lapse saamisest loobutakse, et reisida, näha maailma, luua ennast (mida see ka ei tähendaks), kokkuvõtlikult: enda heaolu eelistatakse kogukondlikele kohustustele. Välisel vaatlemisel see nii tundub ja eelmise põlvkonna konservatiivid sellist retoorikat ka kasutavad. Nad süüdistavad noori lastetuid naisi vastutustunde vähesuses.

Tegelikult on asi vastupidine – haritlase üsa on ummistanud pigem vastutustunde haiglane vohamine.

(Öeldes „haiglane“, kasutan ma Nietzsche teoreetilist positsiooni, kristlikust vaatenurgast lähtudes on tegu kõrgenenud moraalitunnetuse ja hinge arenguga.)

See elutunnetus on nii karakteerne, et vääriks omaette nime. Näiteks „sühi“, kui võtta eeskujuks Aaviku kunstlik sõnaloome „süüme“ puhul.

„Süüme“ = „süü“ + „meenutamine“

„Sühi“ = „süü“ + „hirm“

Näitelaused:

"Sühi steriliseerib terve ühiskonnaklassi." "Haridus, intelligentsus ning võime ja võimalus mõtelda soodustava sühi hüpertroofiat."

Shriver pühendam oma teose„Terrile. Üks must stsenaarium, millest me mõlemad pääsenud oleme.“

Sühi.

„Tõlkija lisab raamatu järelsõnas: „Iga kord tahavad lugejad autorilt teada saada, kas Kevini kurjus oli kaasasündinud või ema süü”. Ja Shriveril on kombeks vastata: „Kui ma 400 leheküljel sellele küsimusele vastamast keeldusin, siis miks peaksin ma nüüdki vastama?” Tõepoolest, kas pole mitte kogu maailm ja iga tegu üksteisega seotud, ja kõik see, mis toimub kas või suletud uste taga, mõjutab märkamatult kogu universumi? Kui suur on terve heaoluühiskonna vastutus selle eest, et inimes(t)e personaalse vastutuse mõiste on hägustunud? aga Kust me siis saame teada kurjuse tegelikku päritolu? Kirjandus meile vastust ei anna ja Shriver ei vasta. Seega pole mõtet moraliseerida. Me kõik võiksime olla Kevinid, aga ohakem heakodanlikult ja tänulikult, et meil on lihtsalt paremini läinud.

Shriver justkui ütleks ka: me kõik oleme koletised, kuni me ei tea, mis asi see koletislikkus on. Vähesed suudavad seda koletist endas tundma õppida.“
kirjutab EV.

Shriver kardab, et ta ei saa lapse kasvatamisega hakkama ja jääb süüdi. Kas ema on süüdi geenides, mida ta kannab (ja edastab)? Kas ta on süüdi, kui laps tuleb kuri? Kas Eva on süüdi emainstinkti kadumises?

„Ei“, eks?

„Seega pole mõtet moraliseerida.“

Aga oh häda... kõige hullem kohtunik on inimese sees. Mõistus ei näe süüd, aga süda näeb ja lausa kisendab.

See irratsionaliseeribki (st võimendab tohutult) seda hirmu. Paisutab sühi lausa üle bioloogilise barjääri.

Sest inimene käitub kristlikult ja kristlus tähendab süü enda peale võtmist. Enda valimist, nagu ütleb Taani õnnetu kristlane. Valida ennast, see on kõlbeline akt.

Tänapäeva emasühi kipub vinti üle keerama – ta valib ka oma lapse süü. Aga iga mees peab ise oma risti kandma.

Enese tajumine koletisena on pärispatu tunnetamine.

Shriver meile vastust ei anna (ta artikuleerib oma sühi), aga kirjandus annab küll. „Kuritöö ja karistus“ näiteks.

Raskolnikovi mõrv on ratsionaalne ja loogiline, utilitaristlikult õilis. Nagu on loogiline, ratsionaalne ja eetiliselt aluselt lähtuv ka Shriver (ma ei ole teda lugenud, aga tean, sest nagu öeldud, see loogika on äärmiselt koherentne ja sidus). Raskolnikovi süütunne on ebaloogiline ja jabur.

Liigne üksinduses mõtisklemine ja teoretiseerimine hävitab inimese kõlbelise instinkti, hoiatab Dostojevski. Raskolnikov on vaid üks näide neist.

„Nii Ellise kui Amise teemaks on inimsuhetesse kaldunud instrumentaalsus, külm vahendlikkus. Ellis ja Amis on Kanti vaimus hoiatajad, kes imevad pastakast jäledaid pilte näitlikustamaks, mis kõik võib juhtuda, kui inimsust ei kohelda eesmärgina iseeneses.“ kirjutab VSM ja näikse seda omistavat ka Rauale. Raud peaks lugema Ellist ja Amist, mitte matkima kirjandust...

Shriver ei saagi anda vastust, sest ta samamoodi ei suuda leida oma süüle alust. Süütunne on irratsionaalne antus. Tõepoolest, moraliseerida pole mõtet. See on tegelikult üllatavalt täpne sõnastus. Mõtet tõepoolest pole. Aga süü ega hing pole mõtted.

(Seepärast ei toimi kuigivõrd ka ebaõnnestunud antikristlase, krüptorousseau'isti Eckhart Tolle dehumaniseerimiskutsed – süü ei ole lugu; narratiiv, mis hajub raskolnikovlikus dekonstruktsioonis.)

„See raamat on Shriveri armastusväärseim laps.“

Ka see on väga täpne määratlus.

Sest see loogika asendab surematuse geneetilise versiooni (varemalt nimetati oma sugu(seltsi), vere, nime jms jätkamiseks) kultuurilise versiooniga st ei soovita säilitada end geneetilise infona, vaid kultuurilise infona. Jäädvustada end teoses.

(Selle on üldistanud tsiviliseerumisprotsessi loogikasse üks nimetet geeniuse tunnustatud õpilane.)

Surmahirm pole hirm surma ees, vaid hirm, et ei jõuta valmis oma projektidega, et see surrogaatlaps – Oma Teos (olgu see raamat või sümfoonia) – jääb sündimata. Et surm tuleb liiga vara.

Vast kõige traagilisem on bioloogilise perekonna ühe tunnuse – ontoloogiline asendamatus – projektsioon kultuurilisele koesele, täpsemini, see traagika peitub rohkem või vähem mitteteadlikus äratundmises, et avalikus sfääris põhimõtteliselt asendamatuid inimesi pole. Asendamatust otsitakse subjektiivse-privaatse asemel objektiivsest-avalikust sfäärist. Avalik sfäär on erinevalt emaarmastusest nägev ja mõõtev, st tingiv, mitte tingimatu. See on aritmeetiline, instrumentalistlik ja-ehk utilitaristlik ning mittemüüdiline loogika. Selle kandmine perekonda (nagu teevad siintsiteeritud) hävitab tõepoolest perekonna.
Ja nad on ise siiralt õnnetud nende rusude jalamil...

Lõpetuseks nietzscheliku lahenduse (joovastus ratio vastu, dionüüsiline pääse apolloonilisest liialdusest) lühikirjeldus haige geeniuse koolivennalt:

"Olen palju mõtelnud, et lapsi muretseda siia hädaorgu on sigadus ja ülekohus enda ja nende vastu, aga nüüd pole mul tõepoolest midagi selle vastu. Jaatada elu, mängida, tulgu, mis tuleb! Weismann arvab, et üherakulistel olevustel pole üldse loomulikku surma, ega vananemist. Inimene, jah, tema elu on palju õrnem amööbi omast, kui arvestame ainult sisemisi hädaohte - ja ometi on nii kaunis kõik keerukas ja peenetundeline." mehe hääl muutus hetkeks sosistavaks. "Anda end elule välja, mis ka ei tuleks. Ja kuigi laps kord kannatab, siis on ometi keegi, kes kannatab, on elav laps, enam kui ei midagi. Elu on edasi tunginud olematuse külma kantsi, hästi, halvasti, aga edasi tunginud..."