Avasta oma Tõeline Mina!

,

„Võimalik, et ka pärast C. G. Jungi on kusagil laias maailmas, mingites asutustes ja kellegi kõvaketastel tallel tarkus inimese sügavama olemuse väikesekski lahtimuukimiseks. Aga inimeseni tema igapäevas, just selliseni, kes me kõik oma tegemistes oleme, see salatarkus valusal hetkel ei ulatu. Ja kui seda suurt üldsust, keda endast kujutab oma igapäevaelu elav inimkond, tabab välguna sündmus, mis kusagilt põhjala väikelinnast hetkega ulatub maailma uudiskanalite tähtsamate teadete hulka, siis ei ole tarka meest taskus, kes kõik ära seletaks.

[...]

Jälle on kuulda märksõnu «relvaseadus», «koolikiusamine», «süütu ohver», «antidepressandid», «võõraste kultuuride segunemine», «tähelepanuvajadus», «vastureaktsioon» jne. Aga nendegi lahtiseletamine või nende kaudu tragöödiate analüüsimine ei vii kusagile välja, sest vastuseta jääb ikka seesama: miks?

Kui rahval on käes palju relvi, siis miks üks inimene tapab ja teised mitte? Kui kõigil inimestel on teadaolevalt tähelepanuvajadus, siis miks üks peab selle pärast mõrvariks muutuma? Mul on olnud elu jooksul andekaid sõpru, kes on joonud end kollaseks seebiks või ümmarguseks nulliks. Aga miks?

Ühel päeval oleme ühe seletamatuse, teisel päeval teise jubeduse ees.
Kõige taga on aga alati mõni salapärane inimesehing oma salapäraste tegudega.
Jung oleks ehk osanud midagi ütelda, kuid Jungi enam pole.“

Irooniline, et kirjanik-poliitik kummardab siin Jungi.

Või pigem siiski saatuslik homöopaatia kui iroonia...

Jung kuulub ühe eredaima tähena sellesse patoloogiate dünastiasse, mis käsitleb inimest atomistlikult. Jung on järjekordne õnnetu näide sellest, kuidas iseseisev kirjanduslik talent võimaldab üldistada teooriaks edevuse ja kasvatamatuse, sellest, kuidas esteetika ja loogiline sidusus võimaldavad veenvalt käsitleda inimloomust olemuslikult puberteetsena.

Tema individuatsiooni-teooria – haigus, mis levitas end suurepäraselt näiteks Vaino Vahingu nimelise mädapaisena – kujustub mu ette valges kitlis habemikuna, kes soovitab kopsuvähi profülaktikaks oma respiratoorikat vähemalt kolm korda päevas tubakasuitsuga desinfitseerida.

„Viidatud tunnusjoon ulatub aga uusaja vaimsete alusteni välja. Läbi kogu uusaja kohtame me lõpmatult korduva mustrina situatsiooni, kus solidaarsusest ja üldisest hüvest rääkides jõutakse nendeni ikka individuaalse erandlikkuse ja edasipüüdlikkuse hinnaga. Niisugust mustrit rõhutatakse uusaja kunsti-, poliitika-, teaduse- ja koguni usukangelastest rääkides. Muster võimendub neist kultuuriloolisi legende luues omakorda veelgi, innustades selle kaudu tulevasi inimsuse eestvõitlejaid üha suuremale erandlikkusele.

Uusajale on tüüpiline, et üldist õnne toovad geeniused, kes eralduvad massist. Pole harvad juhused, kus üldise õnne, solidaarsuse ja kogukondlikkuse nimel rääkijaid iseloomustab erakordne ego, empaatiavõimetus väikestes lihtsates asjades, staaritsemine, hullumus enese ülestöötamisel ja enesest maksimumi väljapigistamisel ja sellest johtuv halvasti varjatud üleolekutunne massi osas, kelle ulmad sedavõrd kõrgustes ei hõlju. Pole saladus, et kojarahva seas leiab nii mõnigi kord enam lihtsat inimlikku mõistmist kui üksjagu omaenese egoga hõivatud maailmaparandajate hulgas.

Markantseimaks karikatuuriks selle kohta, kuidas me ühtaegu harmoonia ja isekuse suunas haarata üritame, on tänapäeval kasvavalt populaarne Carl Gustav Jungi spekulatiivne teooria. Kultuurist kultuuri ja ajastust ajastusse edasi kanduva inimliku harmoonia ja terviklikkusepüüde täitumiseni peab viima individuatsioon, oma mina puhas, kõigest muust puutumata leidmine ja väljatoomine. Meie etenduskunstide ajalugu teab, milliste inimlikult hullunud vormideni on viinud need isekad püüdlused.“

Kirjutab üks tänapäeva usaldusväärneid noori intellektuaale. Kes teab, ehk vihjabki ta siin Vahing&co-le?

„Markantseim karikatuur“ on muidugi üpris sotsioloogilik määratlus. Hellema närviga kirjanik lähtub rohkem ühiskondlikest mõjudest:

„Psühhoanalüütikute kätte sattunud naine muutub igas mõttes kasutuskõlbmatuks, olen seda korduvalt täheldanud. Seda nähtust ei tule pidada psühhoanalüüsi kõrvalmõjuks, vaid selle peamiseks eesmärgiks sõna kõige otsesemas mõttes. Mina rekonstrueerimise sildi varjus hävitavad psühhoanalüütikud tegelikult kõige skandaalsemal kombel inimest. Siirus, suuremeelsus, ausus ... kõik see purustatakse nende rohmakate käte vahel. Heldelt makstud, pretentsioonikad ja rumalad psühhoanalüütikud hävitavad oma nii-öelda patsientidel igasuguse võime armastada, seda nii vaimses kui ka füüsilises mõttes; nende tegevus on inimkonna suhtes tõeliselt vaenulik. See on halastamatu egoismikool: äärmise küünilisusega ründab psühhoanalüüs veidi lihtsameelseid tublisid tütarlapsi, et teha neist läbinisti egotsentrilised alatud mõrrad, kes on õigusega ära teeninud põlguse. Mitte ühelgi juhul ei tohi usaldada ühtegi psühhoanalüütikute käest läbi käinud naist. Väiklus, egoism, ülbe rumalus, moraalitunde täielik puudumine, krooniline võimetus armastada – selline on „analüüsis“ käinud naise ammendav portree.“

Kirjanik laseb siin end ehk liialt emotsioonist kaasa viia.
See tuletab mulle meelde mu lemmikssotsioloogi, kes räägib silme eest avanevast uuest maailmast, kui on kerkinud kire- ja afektiloorid st pimestavaks on just spontaansus ja vahetus.

Spontaansuse kadu – suurim langus, mida romantist suudab ette kujutada, eks.

„Terveks arenguks peab kõigile isiksuse tahkudele andma võrdse võimaluse individueeruda. Kui üks isiksuse osa hüljatakse, avaldub see ebanormaalsel viisil. Süsteemi ülespuhutus loob vildaka isiksuse. Oletame, et keskkonnas, milles last kasvatatakse, rõhutakse traditsioonilisi käitumisstandardeid. Lapselt oodatakse teesklust, et talle miski meeldib, kui see pole nii, ja vastupidi. Teda on õpetatud mõtlema ja tegutsema kooskõlas traditsiooniliste väärtustega. Jungi sõnastust kasutades, tal kujuneb inflatsiooniline Persona. Sellise isiku teadlikku käitumist iseloomustab särtsakuse, vitaalsuse ja spontaansuse puudumine. Ta pole muud kui mask, ühiskonna hüpiknukk,“ koogutavad väikesed jungiaanid, kes on „ennast tõeliseks minaks individueerinud“, eks, ja eritavad nüüd seestunult oma Suure Juhi mõtete lihtsustatud derivaate. Spontaanselt ja vahetult, kahtlemata.

Kui sa tänad oma vanatädi kampsuni eest, mis sulle tegelikult ei meeldi, siis oled sa ebasiiras, ebaspontaanne ja oma Tõelise Isiksuse reetnud. Ütle paksule, et ta on paks ja ei meeldi sulle, sest see on siiras ja spontaanne. Mees, kui tunned iha, siis võta, sest see on siiras ja spontaanne!

Sind on õpetatud „õpetatud mõtlema ja tegutsema kooskõlas traditsiooniliste väärtustega“ (ligimesearmastus, viisakus, austus jms kräpp), mis teevad sust ühiskonna hüpiknuku, vabane! Individueeru! Vabasta oma Tõeline Mina!

„Kõige vabam mees, kes kunagi elanud,“ iseloomustati ühte tegelast, kelle nimest tuletati „sadism“.

(Inimene, tuletan meelde, pole loomult hea. Aga ta pole ka loomult halb. On lihtsalt hämmastav kuivõrd alternatiivitu on argimõtlemises see banaalne dihhotoomia!)
,,,



"Koos seisusliku korraga hülgab kapitalism nõude, et inimene ise seaks piirid oma püüdlustele. Saavutusvajadus, vastandina oma hinge päästmise püüdele või stoilisele rahuliku elu ideaalile, omandab keskse koha kodanliku ühiskonna sotsiaalsete ja isiksuslike väärtusorientatsioonide süsteemis, andes inimesele kätte uue ja väga olulise enesehinnangu kriteeriumi," kirjutab 1978 aastal nõukogude teadlane, kes on mind alati pannud imestama oma kursisolekuga kirjanduse ja teooriatega, mis jäid ametlikult teisele poole raudset eesriiet.
Soovitusliku iseloomu sellele kirjeldusele - mitte seada piire oma püüdlustele - andis südamlik juudisoost psühholoogiaklassik, kes on üks vääritimõistetumaid tuntutest, keda ka teadusliku psühholoogia harrastajad sallivad.

Ühe targima ja südamlikuma filosoofi, kes elas teistest siinmainitutest pea sajandike varem, tuntud valem näeb välja umbes nii:
eneseaustus = edu/taotlused.

Kui taotlusi ei piirata, siis läheneb murru nimetaja lõpmatusele ja jagatis ehk eneseaustus nullile.
Siin on iva, hoolimata jämedakoelisest aritmeetikast.

Teosta ennast!
Tänapäeva noor lämbub võimalikkuste koorma all...
Ometi, mis riivaks me õiglustunnet rohkem, kui näha, et me ainsa elu teostamise võimalikkused on piiratud... eriti mingi süsteemi või ideoloogia poolt.

(Kapitalism, tuletan meelde, pole ideoloogia, ega süsteem, pigem nende puudumine).




,