,
Lugesin veidi Shriverit.
Võtsin arvesse pühendust – „Terrile. Üks must stsenaarium, millest me mõlemad pääsenud oleme.“
Tegu polnud läbikogetu jutustamisega. Shriver artikuleeris ühe stsenaariumi. Sealt ka need paljud ebatõenäosuslikkused jms.
Üsna pea joonistus välja üpris selge muster.
Algab kogukondliku viha kirjeldusega (Shriver kardab, et sellisel juhul hakkaks kogukond teda vihkama. In corpore.)
Siis tuleb vanaduse hirm ja hirm tobedate korduvuste ja tühjustunde ees (lk 34), hirm, et tulevased lapsed ei austa ja on sama lõõpivad nagu nemad oma vanemate suhtes (lk 36), lk 38-39 annab ta nimekirja hirmudest, mis võib lapsesaamisega viltu minna ja kardab, et see nimikiri pole täielik,
Lk 44 : „Sa tead, et tundsin alati kabuhirmu väljavaate ees muutuda samasuguseks nagu mu ema.“
Lk 45 : "Kui olin end kord juba harju harjutanud oma ülesande kõrgusele tõusma – tõestama korduvalt, et olen iseseisev, pädev, liikuv ja täiskasvanud – , pöördus hirm järkjärgult ümber: ainus, mille, ees ma tundsin suuremat õudust kui järjekordse Malaisia-reisi ees, oli koju jäämine.
Nii et ma ei kartnud mitte üksi oma emaks muutumist, vaid emaks kui selliseks muutumist. Kartsin olla üksnes see vankumatu liikumatu ankur, väljasõidusadam teisele noorele seiklejale [...] Kartsin olla see ukseavas seisnev arhetüüpne kuju – kopitanud, priskepoolne [...]“
Lk 46 „Franklin, ma tundsin lapsesaamise ees täielikku kabuhirmu. [...] tundsin halvavat hirmu väljavaate ees jääda kellegi teise loo sisse lootusetult lõksu.“
Lk 54 kardab ta, et isegi parim maa, loodus ja poliitika – nende kodu, ainus riik, kes ei pea kartma kadumist (U.S.A.), pole piisavalt hea.
Lk 55 kardab ta, et emana tehtavatel vigadel pole otsa ega äärt
Lk 63-70 jutustab ta seiga, mil mees ükskord koju ei jõudnud (hiljem selgus, et auto oli katki läinud ja lähima telefonini 12 miili) ja ta kartis pööraselt, et ta on mehest ja lapsest pöördumatult ilma ja kui mees siiski koju jõudis otsustas ta suurest hirmust lapse teha.
Lk 69 kirjeldab ta kehalise muutumise hirme.
Siis tuleb veel hirm privaatsuse ja eraelu kadumise ees. Siis kirjeldab Shriver oma kujutlust sünnitamisprotsessi õudustest ja sellest, et ta ei saa hakkama ja siis tuleb teha keisrilõige, aga „tundsin ebanormaalset kabuhirmu lõhkilõikamise ees. Ma ei tahtnud saada armi; tunnistan häbiga, et kartsin nagu Rita oma kõhulihaste pärast; ja kogu protseduur meenutas liialt kõiki neid õudusfilme.“ (lk 98)
Aitab-aitab. Tüütuks kisub. Alles raamatu esimene viiendik, aga...
„Ameerika publitsist Diana West pealkirjastas oma viimase raamatu «Täiskasvanu surm» ja pani sellele sünge alapealkirja: «Kuidas Ameerika takerdunud areng viib Lääne tsivilisatsiooni allakäiguni». Raamat pole veel Eestisse jõudnud ja lähtun vaid meediakajadest. Ehkki osa autori seisukohti näivad ülereageeringutena, on tema põhihoiatus asjakohane – Lääne tsivilisatsioon on ohus, kuna ei produtseeri enam täiskasvanud inimesi.
[...]Olla täiskasvanud tähendab ennekõike julgust ja vastutust: julgust teha vastustundlikke otsuseid, ja veel üldisemalt – julgust elada ja elu edasi anda, st luua perekond, sünnitada ja kasvatada lapsi. Kõik jutud eneseteostusest, (veel) mittepiisavast materiaalsest kindlustatusest, elu nautimisest ja seksuaalvabadusest tähendavad lõppkokkuvõttes lapsikut hirmu võtta vastutus elu ees.„
kirjutas pärast Jokela juhtumit „Postimehes“ habemik, kellega ma sel teemal ägedalt vaidlesin.
Tema isa arutleb ühes oma postuumselt ilmunud töös: „Miks varakeskajal keset kõikvõimalikke hädasid ja õnnetusi ei tekitanud nõiad kelleski iseäralikku pelgu ning kirik pidas oma kohuseks võidelda hoopiski usuga nõidusesse kui paganliku ebausuga, 15.-17. sajandil aga võttis nõiahirm hüsteerilise kuju ja kirik jälitas nõidadesse mitteuskumist kui ohtlikku ketserlust – see on tõsiasi, mis ootab seletust.
Arvatavasti on mõistatuse lahendusele kõige lähemale jõudnud need ajaloolased, kes on märganud, et nõiapaanika ajalised piirid langevad ühte renessansi (ja selle hilisjärgu – baroki) piiridega ning et paradoksaalsel moel ühtib ta dünaamikakõver teaduse ja kultuuri vallas kulgenud progressiga. Seisame silmitsi küsimusega, mille püstitas Jean Delmueau: „Mais n’existe-t-il pas une relation entre conscience des dangers et niveau de culture?“ [Kas pole mitte seost ohutunde ja kultuuritaseme vahel?] . Nõidade jälitamine (nagu ka juutide ja moslemite tagakiusamine) saab tõepoolest alguse 12. sajandil – ajal, mil kultuurielu tempo järsult kiireneb. Edaspidi, sedamööda kuidas levivad renessanslikud meeleolud ja kui Boccaccio sõnutsi inimest „täielik vabadus oma ihade täitmiseks ei rahulda“ („Dekameron“, kolmas päev, 1. novell), kasvab ka hirm ja levivad sellega seotud nõiaprotsessid.“
ja lisab teisal, et kiire tehnoloogia, mäluvahendite, kommunikatsiooniviiside ja ühiskonnaeluvormide muutumine desorienteerib rahvahulki ning „harjumuslik, tavaline lakkab olemast efektiivne; see sünnitab massilisi stressi- ja hirmusituatsioone ning reanimeerib väga arhailisi teadvusmudeleid. Teadusliku progressi taustal võib aset leida psühholoogiline regress, mis oma potentsiaalsete võimalustega viib kontrollimatute tagajärgedeni.“
Noh, see Boccaccio tsitaat läheb nagu kultuuriarhetüüpne rusikas heaoluühiskonna silma-auku.
Mäletan, et kui taastati iseseisvus, mis oli kahtlemata väga murranguline ja pöördeline aeg ühiskonnas, nägid inimesed massiliselt UFOsid (Kersnal oli, kui ma ei eksi, lausa iganädalane saade „Monoloog tundmatuga“, kus inimesed rääkisid oma UFOkogemustest), sensitiivid, pendlid, esoteerika ja muu arhailine jamps vohas nagu praegugi. Vahepeal oli päris rahulik.
Shriver on üks sümptom. Ta on kabuhirmul. See hirm on mõneti irratsionaalne. See on hirm, mis otsib enesele objekti. Ja on sama osav nagu toonased nõiakohtud.
Samas protsessis eluvõimetu tundlikkuseni jõudnud prantslane kirjutab:
„Khareim.“
Siis sosistas ta üle minu pea vaadates, nagu näeks ta väga kaugesse aega nii ette kui taha:
„See on mu juudi urg, Momo.“
„Nojah, siis küll.“
„Sa saad aru?“
„Ei, aga sellest pole midagi, ma olen harjunud.“
„Sinna poen ma peitu, kui mul on hirm.“
„Mida te kardate, proua Rosa?“
„Kartmiseks pole vaja mingit põhjust, Momo.“
Seda pole ma kunagi unustanud, sest see on kõige õigem asi, mis ma iial kuulnud olen.
See on see sama, miks ütlesin, et toimiv feminism peab olema konservatiivsem.
Viimati ärritas mind geinoorte äge pröökamine Mardna vastu. See ärritus oli tegelikult küll rohkem akadeemili(s-filosoofili)ne kretinism st ärritas pigem nende kohutavalt diletantlik, rumal ja lahmiv argumentatsioon kui see, mida nad öelda tahtsid.
See, et homoseksuaalsus on haigus, on täiesti korrektne väide. Ja seda teaduslikust meditsiinist lähtuvalt. Aga need nagad, kes suudavad parimal juhul korrata mõningaid idealistlikke lauseid, süüdistasid Mardnat teaduslikus ebapädevuses!?
Kui keerata teaduslikkuse kriteeriumid nii palju loodusteaduste poole, et igasugune teleoloogia jääb kõrvale (asjad ja organid "lihtsalt on", mitte "on millegi jaoks"), siis mõiste „haigus“ kaotab igasuguse tähenduse. See epistemoloogiline tase nendib lihtsalt erinevaid olekuid. On erinevad ainekogumid, mida kutsume organismideks, neil pole mingit eesmärki st ka paljuneda. Normatiivsus puudub.
Kui minna natuke bioloogilisemaks-meditsiinilisemaks, siis on organismil funktsioonid ja nendel funktsioonidel võivad olla talitlushäired, mida siis haigusteks nimetatakse. Homoseksualism on paljunemisfunktsiooni häire, nagu kõik mitteheteroseksuaalsed sättumused sh zoo- ja pedofiiliad jms., milledest geikogukond ilmselgelt ja põhjendatult distantseeruda tahab.
Diskursuses, kus haiguse mõiste on teaduslikult sisukas, on homoseksuaalsus haigus.
Mõnel inimesel on sünnipäraselt mõni teine funktsioon häiritud nt liikumisfunktsioon. On totrus nõuda, et ratastool oleks sama bioloogilise staatusega nagu kingapaar, lihtsalt tsiviliseeritus tähendab seda, et ühiskond käitub NAGU ratastool oleks sama mis kingad. Kultuur on väga suures osas selliste NAGUde süsteem. Kultuurne ja viisaks inimene ei tee siin mingit eristust. Nagu ta ei tee homo ja hetero vahel. Me käitume NAGU rahal oleks väärtus ja sellest kokkuleppest kinni hoidmine (mis ei ole ju teap mis piinarikas enesesalgamine) on nüüdisaegse kultuuri toimimise üks vältimatuid eeltingimusi.
„On teaduslikult tõestatud, et rahal väärtust ei ole“... my ass!
Teaduslikult(NB! bioloogia pole eksaktne nagu füüsika): homoseksualism ei ole ei geneetiline (selektsionistidele teeb see ikka peavalu), ega kultuuriline. Homoseksualism tuleneb laias laatsus hormoontasakaalu nihetest embrüogeneesi tundlikus faasis. Ja on märksa vähem diskreetne kui kultuuri pakutavad identiteedid.
Igandlik on muidugi pidada teaduslikku diskursust (kõikjal, eriti eetilis-müütilises sfääris!) kuidagi tõelisemaks või autentsemaks.
Psühhoanalüüs kirjeldab inimest olemuslikult patoloogilisena nt blogi(luge)ja autentseimat, tõelisimat olemust kirjeldatakse kahe seksuaalhälbe terminites. Pealispind on pelk sümboolsus.
Ka kristlus oma pärispatu-kontseptsiooniga loeb inimese olemuslikult haigeks.
Või Nietzsche. Või Dostojevski. Või Unamuno. Või ...
Haige värk.
Shriver on ka haige.
Ühiskondlikke muutusi ei tohi liiga kiireks ajada. Muidu jääb inimene haigeks. Nii kehalt kui vaimult.
Homodel tasuks kohe kindlasti pisut tagasi tõmbuda. Mardna on vana mees. Enamuse oma elust elas ta kultuuris, kus homoseksualism oli karistatav. Nii lühikese ajaga karistatavusest lausa seaduslikku tasalülituseni on ilmselgelt liiga kiire. Taas on see tatik-anarhistlik olukord, kus oma ideaali nimel ollakse valmis ühiskonda kuitahes rängalt vigastama. Pereat mundus, fiat iustita! Ja mis on see võluvits, mida sellise hüsteeriaga nõutakse? Bff...
„Hirm dikteerib kujutluse vaenlasest kui mingist ohtlikust kollektiivist.
Millisena siis kangastub hirmust traumeeritud ühiskonnale see vaenlane?
Esimese alustpaneva kujutluse nõidadest võiks sõnastada nii: nad on ohtlik organiseeritud vähemus.
Hirmu objekti esmane tunnus on – olla vähemus. Ühiskond valib välja oma reaalselt kõige kaitsetuma osa – need, kellele langeb osaks kõige enam sotsiaalset ülekohut – ja ülendab ta vaenlaseks. Kõnealusel ajajärgul olid niisuguseks vähemuseks kahtlemata naised.
[...]
Niisuguste süüdistuste taga on hõlbus märgata meessoost enamuse hirmu oma monopoolse ja juhtiva seisundi pärast ühiskonnas. Nõiaprotsesside antifeministlik iseloom ilmneb nõidademüüdi selles aspektis niisama selgesti, nagu rassistlikes müütides „alamrassi“ himuruses ja sugulises kõlvatuses avaldub püüe säilitada valitseva rahvuse ülemvõimu.
Seega võime nentida, et otse Euroopa tsivilisatsiooni kõige valgustatuma ajastu hakul, ajal, mil teaduse, tehnika, kunsti, maadeavastuste, tootmise alal tehti silmapaistvaid edusamme, saavutas hirm nõidade ees ja nende julm tagakiusamine sellise hoo, millist keskajal polnud nähtud ning millega ei kaasnenud mitte üksnes taandaerng kohtumenetluses, vaid ka väga arhailiste kujutelmade taassünd.“
Kas keegi teab mõnda himurat vähemust, keda vaenlaseks ülendada? Ühiskonnas on hirmu ja segaduse aeg. Vaenlast on vaja...
Efektiivseim feminism on konservatiivne. Geiliberalismist rääkimata.
Aga see, et puudub ikka veel korralik võrdõiguslikku kohtlemise seadus, pole arukas konservatism, vaid häbiväärne saamatus.
,
22 comments:
mhm
p.s.kas sa vaidlesid Lotmaniga ägedalt eraviisiliselt või postimehe kodulehel?
no aga naised võiksid ka ennast ju tagasi tõmmata, sada aastat absoluutsest mittetähenduslikkusest Ameerika presidendiks saamiseni pole ka piisavalt pikk maa.
Ja kuidas ei ole geneetiline, kui seda on korduvalt erinevate uurimustega tõestatud, ja nagu sa isegi ütled - hormoontalitluse häired embrüogeneesis - see ju on ometi geneetiline protsess?
hämmastav :)
üldse, ma arvan, et rohelised, PETA, feministid, shopahoolikud, lesbid, gayd, pedofiilid, hüpohondrikud-hirmusõltlased, šhovinistid, kristlased, juudid, moslemid, rahvaluuletajad-rahvalauljad, popkultuuri esindajad, kunstnikud ja kirjanikud, naabermaja elanikud, novembris saabuv jõulutrall ja pidev kaamos võiksid tagasi tõmmata :) õudne, pidev müra ju?
aga kellel on üldse õigust esiplaanil olla?
oh jah, neegrid unustasin :) ja hiinlased ja indiaanlased ja jälle juudid - tõmmake tagasi ja saage üle! te olete kõik ühed suured replikatsiooniprotsessi hälbed!
niimoodi või?
:)
ja ometi on meil must president vähem kui 50 aastat pärast seda, kui mustanahalistel oli keelatud ühsitranspordis istet võtta...
e.Lu muuseas, meditsiinikatsed on näidanud ka et poliitiline konservatiivsus ja liberaalsus on tõenäoliselt geneetilised. Kusjuures, see katse põhineb asjaolul, et liberaalsed inimesed kardavad vähem - neid asju, mis neid hirmutab, on vähem.
A) Irmel: Eraviisiliselt.
B) Ei, ei ole geneetiline (st pole homoseksuaalsusele vastavat DNA-järjestust).EMA hormoonde taseme kõikumine raseduse varajases faasis mõjutab tulevase lapse orientatsiooni. Kui emal hormoonid oleks korras, tuleks samade geenidega hetero.
C) Liiga pealaetükkivalt lärmata pole nii või naa viisakas. :) Ja siin on kogu iva. Muutusi tuleb teha aeglaselt.
D)Neegrid, hiinlased, juudi ja indiaanlased pole replikatsiooni(?!) häired. Nad pole üldse häired. Need erinevused on küll suuresti pelgalt esteetilised. Bioloogilised funktsioonid on ju kõigil samavõrd korras kui valgetel!
Negriidsus pole ühegi bioloogilise funktsiooni häire, erinevalt homoseksualismist.
E)ÜLE 50 ja mitte istumise, vaid valgetele mõeldud kohale istumise eest (Rosa Parks nov. 1955).. :D (tüüpilnine näide isasest argumenteerimisstiilist - tähtis pole sisukus, vaid seljatus)
Rassismiga pole USAs lood kaugeltki korras.. Obama on igati positiivne nähe
D)ei,ei mitte geneetilised! Küll aga seotud isiksuse omadustega, mis elu jooksul (ega kasvatusega, ega kultuuriga) suuresti ei muutu. Ja see osutus, et liberaalsed kardavad vähem, kehtib ka vastupidi - need, kes kardavad vähem, on liberalsemad. Sellepärast ei tohigi muutusi LIIGA kiireks ajada, sest see viib ühiskonna hirmuseisundisse, mis omakorda konservatiivsusesse.
Püüd liiga kiiresti homosid kõigiti ühiskonda integreerida lõpeb instinktiivses ja kollektiivses homovihas, mitte kiires integratsioonis.
Partnerlusseadus on üsna ilusti ühiskondliku taluvuse piiril, selle suudaks ühiskond omaks võtta. Isegi terminoloogiline eristus abielust tasuks jätta.
Aga nõuda lapsendamisõigust on täielik lollus. Selle eest taotakse kappi tagasi. Rääkimata homofoobia igakülgsest ühiskondlikust võimendumisest.
Ma arvan, et isegi 10 aastat leevendaks siin juba väga palju.
Naisõiguslus on Eestis pigem alla piirtempo.
See põhiline mõte - tuleks hirmu tunda selle ees, et ühiskonnas (selle enamuses) tekib pööraste muutuste keerises hirm ja selle tagajärjel psühholoogiline regresseerumine, nõiajaht jne, ehk nagu pealkirjastanud oled: "Kardan kartmist" - on briljantselt selge. Konservatiivsete tendentside levimist aitab vältida ainult see, et oma õigusi nõudvad vähemusgrupid hakkavad ise käituma senisest palju konservatiivsemalt, korralikumalt, ei suru ennast häälekalt ("tatikalikult") peale - ok.
Ilmselt on päris paljud (ka geid) mõelnud järjekordse geiparaadi ajal, et, õu-mai-gaad, te ainult ärritate "neid", te ei saavuta sellega midagi jne - ma sellesse siin ei süvene ( "tasa sõuad, kaugele jõuad" ja need muud vanarahva alalhoidlikud, mõistagi vastupandamatud mõttepärlid). Kõige progessiivsem (laiade masside mõtlemist edendavam) käitumine on antud olukorras kõige konservatiivsem käitumine (konservatiivne feminism, konservatiivne geiliikumine jne) - ka selline seisukoht on põhimõtteliselt arusaadav.
Aga see, millest ma hästi (tegelikult mitte üldse) aru ei saanud, on see, et kuidas kirjanik Shriver, kes, nagu ma sinu postituse põhjal aru saan, kirjutab mitmesugustest hirmudest, muuhulgas ka hirmust kogukonna (enamuse) suhtumise ees (kas sa sellisele hirmule mitte ise n-ö üles ei kutsu), siia puutub? Kui Shriver on sümptom, nagu sa väidad, siis mille sümptom ta ikkagi on? Kas sinu sümptom? Hirmu sümptom? Kas see, et kirjandus on (näiteks hirmu) sümptom, on hea või halb? Kas sa tahaksid konservatiivsemat kirjandust (nagu sa tahad konservatiivsemat feminismi)? Või sellist kirjandust, kus EI räägitaks HIRMUDEST, hirmudest näiteks lapsesaamise, kogukonna suhtumise, füüsilise valu, vastutuse võtmise, oma ema sarnaseks muutumise, perverssetele himudele allumise ees? Või kus ei räägitaks oma soolise identiteedi kõikuvusest tulenevatest hirmudest - oma HAIGUSE (soojätkamise ja bioloogia seisukohalt) hirmudest? Kas sa tahaksid kirjandust, kus ei räägitaks üleüldse üldmõistetavatest inimlikest hirmudest (sest... mingil debiilsel või perverssel põhjusel on enamus meeldejäävaid ja mõjukaid mõtlejaid - teolooge, kirjanikke ja filosoofe - omadega lihtsalt rappa läinud inimloomuse mõtestamisel)?
Kui mõni tudeng käiks näiteks eksamil välja mõtte, et Dostojevski (või psühhoanalüüs) peab inimest haigeks, siis... ma isegi ei küsiks, et mis kummalisi teid pidi ta küll sellise mõtteni jõudis, ma tahaks lihtsalt kaks suitsu järjest ära teha.
Hiljem üritaksin end veenda, et mul on ükskõik, mille eest diplomeid antakse.
Ah, peale jaanust on kohe piinlik sõna võtta, aga... teema innustab.
jube kahju, et mul pole enam ligipääsu meditsiinilistele raamatukogudele, aga justnimelt DNA-järjestus on olemas, mis eristab :) isiklikult mulle meeldisk, kui seda poleks, aga noh.ka neeger-kood ja pilusilma-kood ka seal DNAs olemas.... pole olemas mitte midagi, mida poleks DNAs. kõik, mis väljendub, on murdosa sellest potentsiaalist, mis on koodis kirjas algusest peale.
olen nõus, et muutusi tuleb teha aeglaselt, aga geid on meie seas olnud samuti aegade algusest peale, seega on see ju pikk aeg nende mõistes. ühiskonna mõistes on iga muutus alati liiga kiire ja pealetükkiv. ja kui sada aastat tagasi (vabadust, et jäle nii maskuliinselt faktidega vassin, kasutades neid vaid illustratiivselt, mitte argumendina iseeneses) poleks mõned naised pükse selga tõmmanud, siis elaksime täna kõik konstantses põiepõletikus :P
ma ei leia lihtsalt, et see, mida inimene teeb oma magamistoas, kuidagiviisi oleks avaliku debati teema. andke andeks, aga isegi selline asi nagu levinsky-afäär jätab mind külmaks - see on inimeste enda asi, mida nad teevad. tõesti. seepärast mind ka häirib see pahameel, kuna see on suunatud niivõrd, khm, eraviisilisse valdkonda, mis ei peaks üldse puudutama kedagi. aga küsimus õiguste puudumisest on hoopis teine küsimus, ja see häirib. ja miks mitte lubada lapsendada, ma ei mõista? mis see argument üldse on siinkohal?
sellist asja, nagu suunatud, kindla mõjuga kommunikatsioon, on äärmiselt raske ja kulukas teostada. ma kahtlustan, et paljudel liitudel lihtsalt ei ole seda ressurssi, et teha oma tööd efektiivselt. loomulikult nad tahavad ainult eesmärgini jõuda, ei saa süüdistada neid selles, et see tee võib olla veidi ülepeakaela valitud.
ma lihtsalt ei mõista kunagi seda enesekindlust ja lihtsust, millega "normaalsed" inimesed igasuguseid "kõrvalekaldeid" hukka mõistavad :) see on minu jaoks fenomen iseeneses.
ja küsimus Shriveri asjassepuutumisest koputas ka mulle mingi hetk kuklasse :)
Jaanus,
ma kasutasin sõna „sümptom“ täiesti tavakeeleliselt. Umbes nagu inimene, kes pole midagi kuulnud Freudist, Lacanist või Žižekist (sulle on selleks kehastumine tõeline empaatia tuleproov :D ) Sümpom kui miski, mis annab märku haiguse kohalolust, aga pole ise haigus.
Rohmakalt: Shriver on ühiskonna kõrgenenud hirmu sümptom. Ja „Me peame rääkima Kevinist“ on Shriveri psühholoogilise seisundi (enam-vähem hirmuhalvatus) sümptom. See raamat on kujutelmade ja mälestuste segu. Raamatu jutustaja Eva on ema, kelle pojast kasvab koolitulistaja, ja kes meenutab oma kunagisi kõhklusi ja hirme lapse saamise suhtes – need kõhklused ja hirmud on siirad, aga Eva valik ja selle tagajärjed on kujutlus.
Shiveril oli küsimuse ees – saada laps või mitte? See on selline pascallik valik, mida vältida ei saa. Raamat on suuresti, et mitte öelda täielikult, Shriveri apoloogia. Aga mitte pelgalt. See on nakkav õigustus, mis pretendeerib hoiatusele :“Näete, nii juhtub kui saada laps kõheldes!“ Ometi iga naine, kes vähekenegi meie vabas ühiskonnas evib vastutustunnet, kaalub seda otsust ehk kõhkleb. Ka Elo Viiding osutab oma arvustuses projektsusele. Ja see on väga õige osutus.
Lühidalt: see raamat, mis hoiatab: „Näete, nii juhtub kui saada last kõheldes!“, paneb kõhklema. Reaalse valiku, elutee kaheks hargnemise punktis (see „punkt“ kestab loomulikult aastaid) ühe haru valinud Shriver (valik on alati võimalikkuste vahel, eks) näitab, et teine valik ehk olnud võimalikkus oli kohutav, kusjuures olles ise konkreetsuses saab tugineda konkreetsuse alatisele ontoloogilisele ülemuslikkusele võimalikkuse ees (see on konservatismi ehk hirmu loogika – jääme nii (või lähme tagasi), sest võimalikkus on ainult hullem!).
Shriver süstib lugejasse domineeriva imperatiivina negatiivse retroaktiivsuse „LAST SAADA OLI VALE!“ . Ta hirmutab, ängistab, lämmatab, steriliseerib. Selle vastu ma protestisingi.
Ta on kirjeldus, mis loob oma objekti.
Kuna inimese olemine on tähelepanu harjumuste süsteem ja alati piiratud, siis on vale (eksistentsiaalselt ja-ehk moraalselt, mitte epistemoloogiliselt!) konstrueerida tähelepanu-harjumused negatiivsele. See on Tõe nimel WCle klaasukse nõudmine ehk jälkus, mille eest materdasin ma ka Raua rokibiograafiat.
Siin võiks bertrandrussellikult tkargutada töenäosuslikkusega, et mitte „nii juhtub kui ...“, vaid „nii võib juhtuda ja VÄGA ebatõenäoselt kui...“, aga, laenates sõnu Judith Shklarilt, „säärase seisukoha põhiveaks on võimetus eristada psühholoogilist sugulust loogilistest tagajärgedest“. Selle seisukoha intellektuaalne vaste (st projektsioon epistemoloogiasse) oleks „hirm eksida on suurem, kui iha tead saada“, mille äärmused on filosoofiaajaloos kenasti teada – Hume’i viljatu epistemoloogia, solipsismi viljatus, äärmusliku skeptitsismi viljatus.
Hirm, viljatus, viljatus, viljatus.
(Kummaga on hirmsam liigelda – auto või lennukiga? Arvutame välja, eks..)
„Shriveri küünilist, ülimalt intellektuaalse lauseehitusega stiili on suisa psüühiliselt raske taluda. See ei jäta mingit lootust.“ kirjutab Tiina Jõgeda „Eesti Ekspressis“.
Shriver halvab iga võimalikku emadust eelkirjeldatud negatiivse retroaktiivsusega.
Minu rünnak on sarnane Nietzsche omale „Antikristuses“ (või „Ajalooteaduse mõjust ...“ või ..) – see on kuritegu elu vastu.
Kusjuures kuritegu pole mitte asjas eneses, vaid just liialduses ja väljapääsutuses. Ma ei räägi absoluutsel tasandil (kuhu intellektualism instinktiivselt trügib). Ma räägin üpris siin ja praegu.
Ja siis veel see teema, et „See raamat on Shriveri armastusväärseim laps.“
ja "haigusest" rääkides.... tänapäeval on järjest rohkem lastetuid naisi. nemad on ju ka ometi haiged? kas peaks ka neid kuidagi selle eest karistama? jumala eest, mis mul selle vastu, et kõik need, kel lapsi pole, oma "haiguse" pealt "aktsiisi" maksaksid... et kõik need ülejäänud "terved" siis, kelle hulka ka mina kuulun, eks, ühiskondlikult vaadates, saaksid toota rohkem elujõulisi järglasi ja toota ühiskonnale kasu :P
milleni me niimoodi välja jõuame?
selles, et see Shriveri raamat on kosmaar, ma üldse vastu ei vaidle :) eks ta ole ka tehislik konstrukt, seega peaks seda lugema nagu ulmet.
aga noh, kirjandus on ju elu peegel. praegu on palju sellist hirmu-motiividel kuhjuvat rämps-elu, kus kõik tundub üdini mõttetu ja kõik ihad on kogu aeg rahuldamata... mul on alati selline kiusatus karjuda "Viva la guerre!" ja tähendada, et heaoluühiskonnas kandub sõda lihtsalt psühholoogilisele ja moraalsele tasandile. kõik on nii palju, et mitte miski ei tekita enam heaolutunnet, samas kui tundeid on nii vähe, et heaolu tundub utoopsena... ja sellest hirmu-aspektist ma ütleks, on Shriver tabanud väga õiget nooti. tegelikult võiks selle nimetada suida paaniliseks paranoiaks, mis ühiskonda on halvanud. või kuidas saaks üldse ükski inimene tõsiselt mõelda, et mis siis, kui minu lapsest saab koolitulistaja, kui ta seda oma last kasvõi natukenegi tunneb? aga ei tunne, kahjuks enam ei tunne, elutempo kiireneval käigul on ligimesearmastus ja inimesetundmine ja tähelepanu kahjuks kõik evolutsiooniliseks rudimendiks ära tembeldatud ja heidetud prügikasti, sest need ei soodusta elutempoga kaasa minekut. tjah.
tõesti huvitav teema, tänan püstitamise eest! :)
"nemad on ju ka ometi haiged? kas peaks ka neid kuidagi selle eest karistama?"
äu.. kesse siis haigeks olemise eest karistab? ("Poiss, jälle sul palavik, too rihm siia!!!")
aga nagu sa ka ise osutad.. lastetusmaksust on päris palju räägitud ;)
Haigus ja pärilikkus on kõike muud kui lihtsad fenomenid. Nagu ka kultuuri ja bioloogia suhe. Sest need kõik - "loodus"/"looduslik", "kultuur"/kultuurne", "haige", "terve" ja isegi "pärilik"/"geneetiline" ja "omandatud" - on olenevalt kontekstist, kas loodusteadusliku ontoloogiaga, kultuurilise ontoloogiaga ja/või hinnangulise laengu kandjad. Siin saaksid analüütlised filosoofid oma hüpertrofeerunud eristusvõimega kordki mõttekalt särada.;)
"pole olemas mitte midagi, mida poleks DNAs. kõik, mis väljendub, on murdosa sellest potentsiaalist, mis on koodis kirjas algusest peale"
kirjutan sellest kunagi pikemalt
aga vt
http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel616_599.html
http://www.horisont.ee/arhiiv_1996_1999/7-896/remme.htm
lihtsalt, mul on kraad molekulaardiagnostikas, mille ma omandasin evolutsioonigeneetika õppetoolis. seega, geneetika-alaste küsimuste koha pealt on mind raske diskussiooni meelitada, kuna mul nende aastatega kujunes oma nägemus vastavasisulise kirjanduse põhjal :)
Ma saan aru, sa heidad raamatule ette, et see sisendab hirmu naistes, kes niigi kõhklevad enne lapse saamist alati („iga naine, kes vähekenegi meie vabas ühiskonnas evib vastutustunnet, kaalub seda otsust ehk kõhkleb“). Teoses puudub see, mis aitaks kõhklustest üle saada („positiivne programm“, „lootuskiir“ vms). Kui kõhklemine on haiguslik, siis Shriver ei ravi (isegi ei „analüüsi“), vaid suurendab oma haige teose kaudu potentsiaalsete emade kõhkluse lahendumist otsustavas keeldumises täita bioloogilist rolli ja võtta vastutust jne. Et ta lausa süstib seda lugejatesse teadlikult, (paha)tahtlikult, isiklikust haiglaslikkusest lähtudes. Ja see on vale, see on kuritegu elu, eluliste instinktide vastu.
Žižek on tsiteerinud ühes kohas üht moslemist vaimulikku, kes kirjutas pärast seda, kui grupp moslemitest mehi oli jälgilt vägistanud ühe naise ja süüdi mõistetud: „Kui te võtate katmata liha… ja asetate selle keset tänavat… ja kui kass tuleb ja selle liha ära sööb, siis keda te süüdistate – kas kassi või katmata liha? Katmata liha on probleem“.
Žižek tõi selle näiteks sellest, et islam ei aseta kunagi vastutust meestele, st mehed on täiesti süüdimatud (infantiilsed või loomalikud), oma himude ja hirmude suhtes kaitsetud ja neil on selleks jumalik õigus. Süüdi on alati „katmata liha“, naine, naise VABADUS. Žižek tõi selle näiteks sellest, et fundamentalistid ei respekteeri mitte ainult naisi, nad ei respekteeri ka mehi (kuigi võib pinnapealselt paista, et respekteerivad).
Kui kirjandus on liiga „paljastav“, räägib ülemäära „katmatult“ millestki ja lugejad ei suuda kontrollida oma tundeid, näiteks hirmuvad, masenduvad, siis keda me süüdistame – kas kirjandust või lugejaid?
Ikka kirjandust, me süüdistame kirjanduse VABADUST, sest lugejad on liiga infantiilsed, abitud, kaitsetud, niigi hirmunud, võimetud refleksiooniks, analüüsiks, altid ahistuma jne.
Kirjandus on probleem, mitte vaimult nõder, ebaküps lugeja!
Ei respekti kirjanduse suhtes, ei respekti lugejate suhtes.
Meie VABAS ühiskonnas.
Jaanus,
ehk väljendusin pisut rutakalt ja kahemõtteliselt. Kasutades metafoori "WCle Tõe nimel klaasukse nõudmine" (aspekt, mida siiski eitada ei saa), võis see juhtida tähelepanu kõrvale "peasüüdistuselt", et "ta on kirjeldus, mis loob oma objekti."
Kui ma jutustan lapsele loo, et voodi all on koll, kes krabab jalast niipea kui voodist väljuda proovid, siis ei ole ma liiga paljastav, vaid loon objekti, mis hoolimata oma illusoorsusest omab põhjuslikku toimet – laps jääb hirmust kangena voodisse. Ja jutustada kõige võikam võimalik kujutlus, mis võib juhtuda, kui a) tuled voodist välja, b) saad lapse...
Ja Shriveri puhul ON tegu kujutlusega. Tsiteerisin kunagi varem ühte saksa psühhiaatrit, kelle raamatust on tehtud juba üle kümne kordustrüki(M. Winterhoff "Warum unser Kinder Tyrannen werden?"): Kinder lieben ihre Eltern so oder so. Selbst wenn sie sie missbrauchen oder schlagen. Es ist keine Kunst, von seinem Kind geliebt zu werden.
See on akuutne probleem tänapäeval.
Mis sellesse Žižeki toodud näitesse puutub, siis ta mitte ei vasta sellele moslemi vaimuliku esitatud küsimusele, vaid nö paljastab selle eeldused ja mitte ei kummuta neid, vaid protesteerib kõlbeliselt. Ta ei ütle, et mehed ON tahtelised ja süüdivad, vaid esitab (moslemi vaimulikule? maailmale?) kõlbelise nõudmise: EI TOHI olla nii, et mehed pole süüdivad.
See on muide väga huvitav teema. Ehk kirjutan pikemalt kunagi. Nt see oli vist Kalev Keskküla, kes reageeris alkoholikeelule umbes sarnaselt. „EI TOHI olla nii, et inimesed ei suuda vastutustundlikult alkoholi tarbida!... ja seega ei tohi alkoholi müüki piirata“. Noh, aga vaataks statistikat või kuulaks meditsiinitegelasi.
Protest Shriveri vastu (mis polnud algselt üldse selline tümitamine! Praegune diskussioon on hea näide selle kohta, kuidas väitlemise struktuur must-valgendab käsitletavat!) ja Raua vastu on suhteliselt mõistetav nt Mein Kampfi keelustamise kõrval, sest viimase puhul teab põlvepikku poisikenegi, et see on saatanast ja sellele tunnustav viitamine saatana märk.
Ja see VABADUSE ülistus sellisel moel võib lõppeda üpriski šigaljovlikult. Kirjanduskriitika on hea. :)
Sul on täitsa õigus,
Shriveri puhul ON tõesti tegu kujutlusega, st kirjandusega - ja kirjandus tõepoolest loob (konstrueerib) oma objekti, fiktsionaalse objekti.
Aga Shriveri lugejate puhul ei ole eeldatavasti tegu lastega, see EI OLE lastekirjandus. Ja isegi kui olekski tegu lapse- või lihtsameelse (lihtsustava) lugejaga, on tal omad kollid juba kardetavasti konstrueeritud.
Zhizheki näites ei olnudki küsimust, millele vastata - fundamentalistlikus (totalitaristlikus) süsteemis on kõik vastused juba nagunii olemas.
Mitte et EI TOHI olla nii, et mehed pole süüdivad, vaid lihtsalt - mehi (inimesi üldse või lugejaid) ei peaks ilmtingimata võtma kui eestkostet vajavaid suguloomi, lapsi või bioloogilisi masinaid.
Mardna „juhtumi“ puhul saab ju tõepoolest eristada lausungi ja lausumise tasandit – ma möönan, et LAUSUNGI tasandil võib tal õigus olla (homoseksualism on geneetiline, hormonaalne vm kõrvalekalle), aga kui paljud möönavad, ära tajuvad, et LAUSUMISE tasandil oli antud juhul selle (teadusliku) tõe esitamise (ideoloogiliseks) sõnumiks: „Vait, värdjad!“
Rumal muidugi on esimese hooga hakata ründama lausungi sisu (nagu ka tehti, nagu ma aru saan), kuigi asi, see, mis on tegelikult küsitava väärtusega, on milleski muus, lausumises, suhtumises, mida lausumine implitsiitselt esindab või potentsiaalselt võimendab. Ainus asi, mida avalike debattide kaudu muuta saaks või tuleks – mille ümber üldse kogu asi keerleb – ongi aga suhtumiste kujundamine, sest mida see ikkagi annab, kui me ükskord 100 % kindlalt teada saame, mis hetkel või viisil väärareng munarakus alguse sai (kas see teadmine muudaks meid kõiki „paremateks“ inimesteks).
Ülikooli (teaduse) diskursus, mardnate diskursus on enam või vähem varjatult isanda (võimu) diskursus, hegemooniline diskursus tänapäeval – see on nüüd lacanism, aga konstrueerin lihtsad näite(d): kujutlegem seltskonda, kus arutletakse homoseksuaalsuse (või näiteks „Hamleti“) üle, liitub soliidne, iseendaga rahulolev onuke, kuulab teiste juttu heatahtlikult pealt, siis tõstab sobival hetkel sõrme tähenduslikult püsti, vaatab ringi ja ütleb: „Ärge unustage, mu kallid kolleegid, et teaduse silmis on homoseksualism haigus“ (või: „See kõik on muidugi väga huvitav, mis te räägite, mu noored kolleegid, aga T. S. Eliot pidas „Hamletit“ ebaõnnestunud näidendiks“). Punkt. Kõik. Isand-tähistaja on paigas. Onuke asetab käed seljale ja kõnnib rahulikul sammul edasi. Jah, naeruväärne onuke, mõtleme – aga kas ei tekitaks tema ilmumine meie ringi KA kõhedust, veidrat tunnet, et just seal, sellise banaalse mehikese kujul kõnnib süüdimatult ringi KURJUS ise.
Mhm.. ma saan sellest loogikast suurepäraselt aru. Tõega saab nagu kaikaga pähe peksta, kahtlemata (,aga muidugi ei pruugi! Ja ka võim ei ole a priori kurjast! siin liialdab Foucault rohkem kui Žižek).
Lausungi sisu oli täiesti teisejärguline (selle kallal nokkides näitasid geiaktivistid lihtsalt oma rumalust ja juhtumisi, millel pole ka mingit tähtsust, tobedalt ja enesele ohtlikult nagu ma osutasin järgmises sissekandes).
Asi oligi selles, et geiaktivistid serveerisid Mardna pobinat kui LAUSUMIST kehtestava diskrimineeriva võimu positsioonilt. Ometi olid nemad siin ründavaks ja kehtestavaks pooleks (KURJAKS), sellele on osutanud nii Priimägi kui Laidre (DELFIs).. piisab kellelgi midagi pobiseda, kui juba Suur GeiVend tirib kohe ja kohtuta Tolerantsuse tapalavale. Just kontekstis asi siin oligi.
Tolerantsusega saab samuti pähe peksta ja võimu kehtestada nagu tõegagi (mõlemad nõuavad tingimusteta alistumist).
siis: mis puutub kirjandusse, siis hoiatavat/kaitsvat/kriitilist seisukohta võttes ei pea sugugi pidama lugejat infantiilseks, kaitsetuks, analüüsivõimetuks ullikeseks. Piisab eeldusest, et mina, seisukohavõtja, arvan end suutvat tuua välja midagi, mida keegi teine ehk ei märganud. Seda teed sa ju ka ise. Või Žižek või kes iganes ;)
Ma loodan, et sa võtad või hakkad võtma sõna mujalgi kui blogis. Kui juba teed seda, siis loodetavasti teed seda sama jõuliselt kui siin (ja mitte ainult kitsalt erialaliselt, mis eriala sul ka iganes on, semiootika, sotsioloogia või bioloogia...)- ma ei oska sind kellegagi samastada (pilt on mõeldud vampiiridele), aga võib-olla ma lihtsalt loen liiga vähe kohalikke väljaandeid.
(kniks) 'täh.
Ei ole avaldanud. Ja see blogi on enamvähem täiesti anonüümne.
Pealgi kipun arvama, et näiteks see osutus, et homoseksuaalsus on meditsiinilises/bioloogilises/teaduslikus mõttes haigus, teeb ühiskonnas pigem kahju kui kasu. Arvan, et kasu, mida see toob geiaktiviste sallivamaks muutes, on väiksem kui kahju, mida ta toob relvana homofoobide käes. Kuigi põhimõtteliselt see ei ole relv (sest eetilised normid ei toetu kuidagi looduslikule). Pealegi on see geidiskossioon põhiliselt siiski üpris konkreetne retooriline teater, mille sisukust liialt otsida ei tasu ( a la "homoseksuaalsus pole valik (ega nakkav jne), nõuame õigust seksuaalsele enesemääramisele (ehk vabadusele see valida)" jne.
P.S. http://www.elu24.ee/?id=59482
kas see on argument või teevad pingviinid meile (naeru kihistades) Hamletit? ;)
Post a Comment