Geigeenid ja emakultuur

,

Mu enesekirjelduses on feminism sünekdohh. Matemaatiliselt korrektne („a kuulub hulka X“), aga oma ebatäielikkuses teeb natuke rahutuks. Pole kohanud, aga kui kohtaks, teeks mind üpris nõutuks tegelane, kes on näiteks feminist ja rassist korraga. Feminism ja antirassism on mu jaoks ühe ja sama eetilise hoiaku erinevad konkretiseerigud. Ja päris kindlasti pole ma siin originaalne.

Feminism on natuke kitsavõitu mõiste. „Inimesi ei tohi a priori hierarhiatesse lahterdada nende sünnipäraste üldkategooriate tõttu.“ Mõni sünnib naisena, mõni mehena, mõni mustaks, mõni valgeks, mõni homoks, mõni heteroks jne. Lisaks muidugi liberalismi alus: „Iga täiskasvanud inimene peaks saama ilma hirmu või eeskosteta langetada nii palju tagajärjekaid otsuseid oma elu nii paljude külgede kohta, kui sobib kokku kõigi teiste täiskasvanud inimeste samasuguse vabadusega.“
Ka siin julgen arvata, et olen kõike muud kui originaalne.

Kui autoriteediks on (loodus)teadus, üritatakse kõiki neid, kel on ühed õigused, taandada ühisele ontoloogiale, umbes nii, et põlistada kõige autentsemaks/objektiivsemaks/teaduslikumaks (ehk bioloogilisemaks) selline reduktsiooniaste, milles algelemendid kattuvad ja tervikute erinevus jääb seega teisejärgulisena tagaplaanile. (Etteruttavalt: sellepärast on ka oluline, et homoseksuaalsus oleks samamoodi geneetiline nagu rass või sugu.)

See kõlbeline hoiak on sundinud heitma mistahes normatiivsed inimesekäsitlused ja essentsialismikesed üle humanimiauriku parda. Viimane kõlbeline akt on sealjuures selle toimigu pidamine epistemoloogiliseks ja mitte kõlbeliseks.

Turuseadusi järgiv ajakirjanikunäkats korjas üles Mardna pobina, et homoseksuaalsus olevat haigus ja riputas selle netti rentaablilt klikke koguma. Reageerib entusiastlik noor:

„Ma po­le psühhiaat­rias pä­dev ega tea, kas dok­tor Mard­nal on õigus. Kuid ar­ves­ta­des Ees­ti ühis­kon­na foo­biaid, on need sõnad oht­li­kud. Se­da enam, et sel­li­ne väi­de eel­daks just­kui min­git ra­vivõima­lust. Ja mis oleks ra­vi ees-märk? He­te­ro­sek­suaal­sus? Ka sel­leks, et mõis­ta, kui eba­tea­dus­lik on ho­mo­sek­suaal­su­se võrd­le­mi­ne zoo-, pe­do- või nek­ro­fii­lia­ga, ei pea ole­ma arst.“

Ammu pole näinud, et niipalju järeldusvigu oleks nii lühikesse lõiku pressitud. Seda muidugi siis, kui korraks välja astuda müüdilisusest, mis nende vastuolude suhtes pimestab (müüdi üks funktsioon). Ükski diagnoos ei eelda ravivõimalust (ka homoseksualism on ravimatu haigus). „Ma pole pädev, ega tea, kas tal on õigus, aga tal pole õigus.“ Homoseksuaalsuse võrdlemine zoo-, pedo- või nekrofiiliaga on just teaduslik (ja/või traditsioonine siin). Ainus, keda siin sarjata võiks, on süüdimatu ajakirjanik, kes serveerib vana mehe pobinat – oma põlvkonna normidega juhuslikult kattuvat teaduslikku tõika – kui avaldust!

Nagu öeldud, tänapäeva eetika keelab normatiivse inimkäsitluse. Humaniorias on see ilusti aluseks, aga ,oh häda!, on valdkond, mis ei saa loobuda normatiivsest inimkäsitlusest ning see valdkond on just nimelt meditsiin (ja bioloogia, mis keskendub tervikorganismile st mitte rakuprotsessidesse ega populatsioonidele (st rakubioloogia, molekulaarbioloogia ja evolutsioonibioloogia jms.))

Meditsiinis on normiks ehk normaalseks inimeseks terve inimene ja see tähendab muuhulgas toimivaid bioloogilisi funktsioone.

Amüotroofne lateraalskleroos on liikumisfunktsiooni ravimatu haigus (ega Stephen Hawking seepärast vähem inimene pole!), homoseksualism on paljunemisfunktsiooni ravimatu haigus. Kaasasündinud ja eelkõige psühhiaatriline (liha on valmis, aga vaim on nõrk).

Kui kõlbelises plaanis on sugu, rass ja seksuaalne orientatsioon ühe tasandi nähtused (isiku kaasasündinud sattumused, mis ei anna mingit alust diskrimineerimiseks), siis meditsiinilisest ehk objektiivteaduslikust vaatenurgast nähtuna need ei ole sama tasandi nähtused. Rass või sugu pole haigused, sest siin pole tegu ühegi bioloogilise funktsiooni häirega ja NB! kõik mitteheteroseksuaalsed suhted on sigimisfunktsiooni häired – tõsiasi, mis jällegi ei ühti me kõlbeliste intuitsioonidega. Kui 35-aastane mees „paneb“ 15-aastast tüdrukut, siis on bioloogiliselt kõik korrektne (BOKK), aga see ei ole mitte järjekordne tõestus, et meie kõlbelised intuitsioonid on „valed“, vaid järjekordne näide selle kohta, et bioloogiast ega meditsiinist pole väga mõttekas otsida argumente eetiliste tõekspidamiste tarbeks.

(Kui aga loobuda igasugusest teleoloogiast ja funktsionaalsusest ka bioloogias, siis saab humanioria ühe absoluutselt õige ja absoluutselt kasutu füüsika. Haiguse ja ebanormaalsuse kategooriad kaotavad tähenduse. Kusjuures kõrbes nälga sureva lapse elustsenaarium on täpselt sama eneseküllane kui selle rasvunud õhtumaalase, kes oma basseini ääres infarkti saab. Sihti pole, mõtet pole, funktsioone pole. Erinevad, aga võrdsed!)

Abielu pole bioloogiline funktsioon. See on kultuuriline nähtus. Meditsiinist ei saa argumente ei homoabielude poolt ega vastu.

Üleminek mehe-naise institutsionaliseeritud suhtelt kahe täiskasvanu institutsionaliseeritud suhtele on läbinisti kultuuriline ja ainult see on ka see, mis lõikab homoseksuaalsuse järsult ja põhimõtteliselt ära „muude hälvete“ kategooriast.

Kategooriad „bioloogiline“ ja „kultuuriline“ sisud selles tänapäeva müüdis on – „ei tohi (üritada) muuta“ ja „võib muuta“.

Sellest loogikast lähtub ka MP, kui ütleb, et „naiste eriline anne väikelaste hooldamiseks ning sellest tuletatav õigus lastele pühenduda on pigem kultuuriline kui bioloogiline.“

Veel ütleb ta „ema ei ole 24 tundi ööpäevas asendamatu, nagu väidab imetamismüüdile tuginev arusaam. Kui vastsündinule on kõige kohasem pidev kontakt emaihuga, siis alates viiendast elukuust soovitavad lastearstid hakata neile lisatoitu pakkuma. Koos söömine ja ümbritseva maailma avastamine tuleb isadel suurepäraselt välja.“

Siin kohereeruvad oma baasuskumustes sellised asjad nagu homoliberalism, sotsiaalkonstruktivism, preformistlik-mendellik algeenia ja katoliikluse sekulaarsed projektsioonid. Täpsemini nende mõningad spetsiifilised vormid.

Ja seda võimendavad tabloidide teadusuudised, mis kuulutavad järjekordsele tunnusele vastava geeni avastamisest.

„Juba Aristoteles (384-322 e.m.a.) püstitas küsimuse, kas embrüo sisaldab endas kõiki valmis täiskasvanu struktuure ja ainult kasvab oma arengu käigus või vastupidi, diferentseerub etapiviisiliselt mingist algselt amorfsest struktuurist. Siit tekkiski kaks koolkonda. Preformistid uskusid, et viljastatud munarakk sisaldab miniatuurset organismi (ja mõnikord väitsid end seda isegi mikroskoobis nägevat), mis õiges keskkonnas kasvab suuremaks olendiks. Epigeneesi pooldajad seevastu arvasid, et munarakk on algselt diferentseerumata olekus ja individuaalne areng sisaldab endas rea kindlaid arenguastmeid,“
jutustab laia silmaringiga molekulaar- ja rakubioloog, kes poleks kunagi pidanud poliitikasse eksima, ja ühes teises artiklis kirjutab, kuidas
„Susan Lindee ja Dorothy Nelkin (2004) on osutanud sellele, et Ameerika Ühendriikide tavakultuuris on DNA omandanud „hinge“ sekulaarse analoogi tähenduse. Seda käsitatakse kui inimese „olemust“, mis määrab tema käitumise ja millest on võimalik inimest pärast tema surma uuesti luua. Ei ole juhus, et seda seisukohta rõhutavad ja rebivad kontekstist välja just religioosse taustaga autorid. Nagu näiteks võib American Life League’i koduleheküljelt lugeda: „On teaduslik fakt, et inimese elu algab viljastamise hetkel. Viljastamise hetkest alates on inimese embrüol olemas täielik geneetiline kood ja kogu tema edasine kasv ja areng täielikult seestpoolt koordineeritud.“ See on muidugi teaduslikus mõttes vale.“

On vale jah. Geigeeni nõudlemine taotleb lihtsalt selle omaduse lugemist inimese olemusse. Mõnes mõttes on see eetikalik pedantsus. Homoseksuaalsus on kaasasündinud ja ravimatu ja nakkamatu. Nendest tõsiasjadest peaks iseenesest piisama.

Teine koht (kolmas on aborditeema) on just see emaduse bioloogilisuse-kultuurilisuse üle vaidlemine. Kui kahekesi on rõõmsalt tehtud laps, kellel "on olemas täielik geneetiline kood ja kogu tema edasine kasv ja areng seestpoolt täielikult koordineeritud," siis on ju ükskõik, kas teda kantseldab isa või ema. Või isad või emad.

Praktikas loomulikult keegi seda seisukohta ei võta. Tõepoolest, viljastamise käigus miksitakse unikaalne DNA, mis elu jooksul ei muutu ja mille abil saab näiteks suurepäraselt isikut tuvastada. Aga sellest DNAst saab vaid üldjoontes ja tõenäosuslikult välja lugeda, milliseks see organism kujuneb. Iga ema teab seda. Ja mitte ainult ema. Enamvähem igaüks.

Kui emal on raseduse ajal joodipuudus on väga tõenäoline, et lapsel areneb välja kretinism. Pöördumatult. Üldtuntud on ka see, et raseduse esimestel kuudel läbi põetud punetised võivad mõjutada lapse nägemist, kuulmist ja kogu intellekti. Antibiootikumidest, alkoholist ja suitsetamisest rääkimata. NB! ühegi sellise protsessi käigus DNA ei muutu! Keegi poleks saanud geenidest välja lugeda, et see igati normaalne ja armas tüdrukutirts kasvab habetunud jõmmiks, kes kunagi lapsi ei saa, ent see eest toob Ida-Saksamaale kuulitõukeringis igavest kuulsust.

Keskkonnategurite, toitumise, igasuguse keemia ja ka sotsiaalsete tingimustega saab mõjutada fenotüübi kujunemist väga mitmekülgselt ja väga paljud neist muutumistest on pöördumatud. Sotsiaalsete mõjude hulka kuulub teatavasti keelevõime – kui organism mingis ontogeneesietapis teiste kõnelevate inimestega kokku ei puutu, siis tema võime keeleks kaob pöördumatult. DNA on täiesti ontlik.

Tundub, et homoseksualism läheb ka sellesse lahtrisse. Täpsemini hormonaalse keskkonna kõikumisse embrüogeneesis. Ja väidetavalt mitte ainult orientatsioon, vaid ka identiteet.

„Niisiis näib, et seksuaalset orientatsiooni nagu soolist identiteetigi mõjutab varane hormonaalne keskkond. Tõtt-öelda näib hormoonide mõju seksuaalsusele orientatsioonile olema isegi määravam kui soolisele identiteedile,“ võtab selle teema kokku Melissa Hines („Androgeen, östrogeen ja sotsiaalne sugu. Varase arenguperioodi hormonaalse keskkonna mõjud soo-omasele käitumisele.“ Kogumikus „Soopsühholoogia. Sugupoolte psühholoogia“ toimet. Alice H. Eagly, Anne E. Beall, Robert J. Sternberg. „Külim“ 2008)

Ontogenees on pöördumatu. Sesmõttes pole vahet, kas homoseksuaalsusele vastab mingi nukleotiidne järjestus või mitte. Nakkav see nii või naa pole.

Kusjuures nukleotiidset järjestust ei vasta veel paljudele tunnustele, mida me koolibioloogiast mäletame just nii.

"Molekulaarsed uuringud on näidanud, et need fenotüübilised iseärasused ei ole tingitud mitte niivõrd nende kahe kvalitatiivselt erineva võimekuse olemasolust, vaid just vastupidi, võimetusest toota niinimetatud normaalset valku. Just samamoodi ei ole olemas spetsiifilist struktuuri (nukleotiidset järjestust) valgete õite geenile, siniste silmade geenile ega paljude haiguste geenidele, sest on tuhat võimalust, mil moel organismil selline normaalne ressurss puudub. Valge õis, albiinonahk, tsüstiline fibroos jt seisundid on kõik ülikomplekssed järelmid sellest, mida organism hakkab peale ühe või teise normaalse struktuuri puudumisel."
Toivo Maimets "Kas siniste silmade, valgete õite ja haiguste geenid on olemas?" ("Akad" 2005, 11 lk 2374)

Ka siin on taustaks normatiivne organismikäsitlus. Sest bioloogia ei saa ilma. Mistahes puudusest rääkimine eeldab normi. Kui ütleme, et skorbuut tuleneb vitamiin C puudusest, siis see väide sisaldab implitiitset eeldusena normatiivse organismikäsitluse. Veritsevate igemetega hambaid poetav inimene on valem ja puudulikum inimene kui see, kes selline ei ole, eks. Erinevad, aga võrdsed... tatataa.

Oluline märkus: see bioloogiline norm ei ole midagi meeldivat ja täiuslikku (kuigi igasugused uusrousseauistid, ökofašistid ja muud loomulikkuse jutlustajad seda üritavad väita). Näiteks õhtumaise ühiskonna idee võtta säilimisühikuks indiviid on vist suurim perverssus, mida ükski kultuur eales bioloogilise normi kallal korda saatnud. Sellel dokumendil oli just sünnipäev.

Sarnasest skepsisest lähtub ka endine Virginia Ülikooli meditsiinieetika professor kui ütleb, et
“emakas on pime ja ohte täis paik. Meie lapsed peaksid kasvama kohas, kus neid saab pidevalt jälgida ja kaitsta nii hästi kui vähegi võimalik.” :D

Mida nooremalt homod lapsendavad, seda suurem mõju on sel lapse ontogeneesile. Kolme esimest eluaastat loetakse teadupärast eriti tundlikuks eaks.

Milline tulemus on? Kes teab. Kindlasti mõnevõrra teistsugune. Kas kihk koolis tulistada kasvab või kahaneb? Kes teab. Shriver?

Kindlasti tuleb laps teistsugune, kuid mõjud ei ilmne seksuaalses orientatsioonis (see on varem paika pandud). See on kõrvalekalle bioloogilisest normist, aga ka see ei anna mingit juhist. Enamus kultuurist on püüd bioloogilist normi talutavamaks teha. Vahel õnnestub, vahel läheb hullemaks.

Arvatavasti toetuvad uued fašismid samuti arengubioloogilistele põhjendustele. Kas kolmanda maailma inimesed on samaväärsed õhtumaistega? ("Jumala ees ehk küll, aga tema on surnud, ja mistahes inimliku mõõdupuu järgi) ei ole, sest nende intellekt ja vaimne areng on kõvasti madalam, sest nad pole saanud aju arenguks piisavalt valku ja mikroelemente, no vaadake nende emade rasedusaegset menüüd! Nende geenidega on kõik korras, aga sellistes ontogeneesi-tingimustes inimest välja ei arene. Jah, see pole nende SÜÜ, et nad on pöördumatult alamõõdulised, see on lihtsalt bioloogiline fakt, iga valge oleks ka sellistes tingimustes arengupeetusega...“ jne. Keskmine kolmanda maailma homo sapiens on pöördumatult möödunud inimeseks saamise võimalikkus.

(ja uusi fašisme võib peagi vaja minna, sest nälg teeb tigedaks. Ja just nälg, mitte mingi pagana doktriin!)

Loomulikult ei taga võrdsust ka küllaldane toit kõigile. Sest geneetilised laed on ikka väga erinevad.

Siin annan sõna Abraham Maslow’le:

„Lõpuks pean märkima, et peame end põhimõtteliselt valmistama ette sotsiaalse ebaõigluse alibist loobumise põrutavatest tagajärgedest, Mida rohkem me sotsiaalset ebaõiglust vähendame, seda enam leiame selle asenduvat „bioloogilise ebaõiglusega“, mida kinnitab tõsiasi, et imikud sünnivad maailma erineva geneetilise potentsiaaliga. Kui me jõuame sinnani, et anname iga imiku heale potentsiaalile täisvõimaluse, siis tähendab see ka kehva potentsiaali tunnistamist. Keda me süüdistame, kui laps sünnib viletsa südame, nõrkade neerude või neuroloogiliste kahjustustega? Kui saame süüdistada ainult loodust, siis mida see tähendab looduse enese poolt „ebaõiglaselt“ koheldud indiviidi eneseaustuse jaoks?“

P.S.

Kuna geigeene ei saa spekulatiivselt tuvastada jms. oleks oluline lisada mõned viited:

Hea ülevaade preformistliku ja epigeneetilise vaate dialektilisest ajaloost ja geeni mõistet ümbritsevast semantilisest hägust:
„Akadeemia“ 2005 nr 11. Toivo Maimets „Kas siniste silmade, valgete õite ja haiguste geenid on olemas?

Huvitavaid näiteid keskkonna mõjust geenekspressioonile ja fenotüübile. Intervjuu Scott Gilbertiga. Ka väike nupuke Jaanus Remmelt.

Elu alguse määramisest ja abordinduse ajaloost on huvitav artikkel Toivo Maimetsalt „Akadeemias“ 2008 nr 8

,