Eleegia

.

.

Vaatasime „Eleegiat“. Noogutasin. Kõik oleks palju normaalsem, kui ma oleksin samuti 50+.

Meenus üks lõik Milan Kundera „Surematusest“:

.

.

Nad kohtusid jälle nagu omal ajal, korra, kaks korda, kolm korda aastas. Ja jälle möödusid aastad. Ühel päeval Rubens helistas talle, et lautomängijale teatada, et tema tuleb kahe nädala pärast Pariisi. Naine ütles Rubensile, et tal ei ole aega.

„Ma võin oma reisi nädala võrra edasi lükata,“ ütles Rubens.

„Ka siis ei ole mul aega.“

„No millal sulle siis sobib?“

„Nüüd mitte,“ ütles naine ilmselt kombatust tundes, „nüüd kaua aega mitte...“

„Kas midagi on juhtunud?“

Mõlemad tundsid taas kimbatust. Näis, et lautomängija ei taha teda enam mitte kinagi näha ja et tal on ebameeldiv seda Rubensile otse suu sisse ütelda. Kuid ühtalsi oli see oletus nii ebatõenäoline (nende kohtumised olid olnud alati ilusad, ilma vähimagi varjuta), et Rubens esitas talle uusi küsimusi, et tema keeldumise põhjust taibata. Kuna aga nende vahekord oli algusest peale rajatud absoluutselt vastastikuse agressiivsuse välistamisele, ja Rubens vältis koguni igasugust pealekäimist, siis keelas ta endale lautomängija edasise tüütamise, olgugi et tegemist oli üksnes küsimustega.

Niisiis lõpetas Rubens telefonikõne ja lisas ainult: „Kas ma aga võin sulle veel helistada?“

„Loomulikult. Miks sa ei võiks?“

Rubens helistas talle kuu aja pärast: „Kas sul pole veel ikka aega, et minuga kohtuda?“

„Ära ole minu peale pahane,“ ütles naine. „See pole üldse sinu vastu.“

Rubens esitas talle sama küsimuse nagu viimasel korral:

„Kas siis on midagi juhtunud?“

„Ei, mitte midagi pole juhtunud,“ ütles naine.

Rubens jäi vait. Ta ei teadnud mida ütelda. „Seda halvem,“ lausus ta ja naeratas melanhoolselt telefonitorusse.

„See pole tõesti vähimalgi määral sinu vastu. See pole sinuga üleüldse seotud. See puudutab ainult mind.“

Rubensil oli tunne, et nendes sõnades avaneb talle mingi lootus: „Aga siis on ju kõik absurd! Sellisel juhul me peame kohtuma!“

„Ei,“ keeldus naine.

„Kui ma oleksin veendunud, et sa mind enam näha ei taha, siis ei lausu ma sõnagi. Kuid sina ütled, et see on sinu tõttu! Mis sinus siis toimub? Me peame kohtuma! Ma pean sinuga rääkima!“

Ent vaevalt oli ta selle kuuldavale toonud, kui ta endale ütles: ah ei, see on ainult tema delikaatsus, mis tal keelab teatamast tõelist põhjust, küllap liigagi lihtsat. Ei maksa enam peale käia. Lautomängija on kimbatuses, sest ta oli liiga peenetundeline. Seepärast ei maksa teda keelitada. See muutuks talle hirmus ebameeldivaks ja seega rikuks Rubens ka kirjutamata lepingut, mis neile ette kirjutas, et nad ei hakka iialgi teineteiselt nõudma seda, mida teine ei soovi anda.

Ja kui lautomängija siis uuesti ütles „palun sind, ära...“ ei käinud Rubens talle enam peale.

Ta pani toru hargile ja korraga meenus talle austraalia naistudeng, too hiigelsuurte tenniskingadega. Too oli samuti tagasi lükatud põhjustel, mida neiu ei suutnud mõista. Kui Rubensil oleks selleks võimalus avanenud, oleks ta tudengineiut lohutanud samasuguste sõnadega: „ See pole mitte sugugi sinu vastu. See pole sinuga üleüldse seotud. Asi puudutab ainult mind.“ Rubens taipas äkilise intuitsiooni ajel, et juhtum lautomängijaga on lõpetatud, ja ta ei taipa iialgi, miks. Samuti nagu ei taipa austraalia tudengineiu iialgi, miks jõudis lõpule tema juhtum. Rubensi saapad hakkavad kõndima maailmas ringi mõnevõrra suurema melanhooliaga kui seniajani. Samuti nagu austraallanna suured tenniskingad.

.

.

.

.

.

Kundera eelis Houellebeqci ees on motivatsioonidünaamika väljatoomine. Romantilisele afektistruktuurile (vähemalt selle intelligentses versioonis) omane võimetus püsivateks inimsuheteks ei tulene empaatiavõimetust egoismist (nagu seda kirjeldab näiteks ka Peeter Helme „September“), ei, empaatia on vägagi arenenud ja eraldavad jõud on just kõlbelist laadi. „Meie“ on üksinduse-eetilisele inimesele agressioon, rünnak teise isikuautonoomia vastu. Ei tohi olla agressiivne, ei tohi olla tüütu...

.

Sellest äratundmisest (kogemused, eks) sugenebki romantistile iseloomulik melanhoolia, hiioblik resignatsioon, sest tundeid võetakse kui loodusjõude, millele ei saa/tohi ette kirjutada mingeid nõudmisi. Südant ei saa sundida, ütleb see. Kire (ja just kirega siin tegu ongi) kadumine on nagu loodusõnnetus, vastutust ei võeta, sest see tähendaks pattu — enesereetmist.

.

.

.

Yksainus kirjutab Helme „Septembrit“ arvustades: „Mulle lihtsalt käivad sellised mehed närvidele. Tal on korralik kõrgharidus, ei tundu tegelikult üldse rumal, aga igasugune ambitsioonikus puudub. Mehel peaksid olema ambitsioonid. Kuhu me jõuame, kui kõik päevi sama mõttetult mööda saadavad?“

.

Jep. See on üks üksinduse eetika olulisemaid imperatiive. Inimesel peavad olema ambitsioonid. Eelistatult pöörased. Siis on veel üks radikaalne polaarsus eelmise põlvkonna kodanikukõlblusega. Kui sa rahuldud töö ja perekonnaga, siis pole sa mitte musterinimene (nagu eelmisele põlvkonnale), vaid sa oled luhtunud, sa oled süüdi. Inimesel peavad olema ambitsioonid!!! (Kui budismis oleks saatan, siis võiks ta ennast just nii väljendada. See, et kannatus tuleb ihadest ehk ambitsioonidest, on üks keskseid budistlikke arusaamu. Teeks jääb antidepressantide najal superstaariks..)

.

.

Kundera kirjeldatud atomism on üks selle tahke, tunded on loodujõud, mille ees inimene on kaitsetu (ja vastutusvõimetu) ning teist inimest ei tohi endaga koormata, sest igaüks peab ennast ise teostama (see tähendab enese säilitamist kultuurilise infona).

.

.

.

„Oleme nii suureks kasvanud, et ei mahu enam teise ellu,“ kirjutab KK viimases „Vikerkaares“. Tõde seegi. Jõudeaeg, haridus, suhkru- ja proteiinirikas toit.. muidugi vohab inimese hing selliseks hoomamatuks džungliks, et