Intellekti õnnetusi 2

,

.

„Those of us who are opposed to increased legal restrictions on abortion are not, I take it, pro-abortion, in the sense that we think abortion a wonderful thing and hold that the greater the abortion rate the greater the well-being of society; we are"anti anti-abortionists" for quite other reasons I need not rehearse. In this frame, the double negative simply doesn't work in the usual way; and therein lies its rhetorical attractions. It enables one to reject something without thereby committing oneself to what it rejects,“ kirjutab Clifford Geertz ühes artiklis.

.

Tõepoolest, „abordi pooldajad“ ei arva, et abort on tore ja mida rohkem neid on, seda parem. Lihtsalt vastupidine variant oleks veel hullem.

.

Anti ja anti-antiga võib minna ka pisut teist moodi halvasti. Noored antirahvuslased kipuvad reeglina tegema selle vea, et nad võitlevad sellise ägeduse ja sallimatusega (ja sama suure ignorantsusega) igasuguse rahvusluse ja rassismi vastu, et neid võib liialdamata kutsuda... rassistideks. Nad vihkavad ühte riiki ja nad vihkavad ühte rahvust, aga kuna nad ise kuuluvad sellesse rahvusesse (ja on selle riigi kodanikud), siis peavad nad oma rassismi oma hingeõilsuse avalduseks, oma peene hinge kõrgendatud enesekriitikaks.

.

Kui natsionalistile (no, nimetame nii) võib ette heita seda, et ta peab oma rahvust teistest ülemaks ja kõrgemaks, teistest kõlbeliselt arenenumaks, siis klassikaline noor antinatsionalist tahab, et selline sõge unelm oleks faktuaalselt põhjendatud. Kui palju leidus pronksiööjärgseid üleskutseid, mille sisuks oli üleskutse eestlastele olla mõistev, kuulata teist ära, olla empaatne, anda järele jne. Esmapilgul igati mõistlikud üleskutsed, aga viga selles oligi/ongi, et üleskutsed arengule esitati ainult ühele poolele st ühele osapoolele selles rahvuslikus konfliktis esitati kõrgemad moraalsed nõudmised, eesti rahvuslust tümitati kuidas jõuti, vene rahvusluse kohapealt hoiti mokk maas. Ja kujutame nüüd ette, mis siis oleks, kui eestlased olekski neid (rassistlike) üleskutseid kuulda võtnud? Siis oleks saanud nentida, et näe, eestlased ongi mõistvamad, järeleandlikumad, empaatsemad jne. ehk moraalselt arenenumad. m.o.t.t. eks. (Sellel teemal ühelt väga intelligentselt inimeselt nt siin).

.

Näiteid sellise rassismi kohta saab külluslikult siit.

.

.

.

.

.

„Hetkel, mil Nõukogude Liiduks kutsutud maa kuriteod muutusid liiga skandaalseks, oli vasakpoolsel inimesel kaks võimalust: kas sülitada oma senisele elule ja lakata marssimast või (suurema või vähema kimbatustundega) lülitada Nõukogude Liit Suure Marsi takistuste hulka ja marssida edasi.

Ma olen juba ütelnud, et see, mis teeb vasakpoolsest vaskpoolse, on Suure Marsi kitš. Kitši identiteet pole antud poliitilise strateegiaga, vaid piltide, metafooride, sõnavaraga,“ kirjutab Milan Kundera „Olemise talumatus kerguses“ ja selle genealoogiat selgitab „Surematuses“ nii:

„Umbes saja aasta eest hakkasid jälitatud marksistid Venemaal salaja kogunema väikesteks ringideks, kus tudeeriti Marxi manifesti; selle lihtsa ideoloogia sisu lihtsustati, et see leviks teistesse ringidesse, mille liikmed seda veelgi rohkem lihtsustasid ja siis selle lihtsa ideoloogia edasist lihtsust üle andsid ja laiemalt levitasid, nii et selleks ajaks, mil marksism oli saanud tuntuks ning võimsaks kogu planeedil, oli temast järele jäänud ainult kuuest või seitsmest loosungist kollektsioon, kusjuures need hüüdlaused olid üksteisega nii armetult seotud, et seda oli raske ideoloogiaks nimetada. Ja just seepärast, et see, mis oli Marxist järele jäänud, ei moodusta enam ammugi mingit ideede loogilist süsteemi, vaid ainult sugestiivsete piltide ning loosungite rida (naeratav tööline vasaraga, mustanahaline, valge ja kollane mees hoiavad vennalikult üksteise käsi, rahutuvi lendab taeva poole ja nõnda edasi), siis võime õigusega rääkida järk-järgulisest, üldisest ja planetaarsest nähtusest, ideoloogia moondumisest imagoloogiaks.“

.

.

Kas punamusta põhimõtetega saaks (ratsionaalselt, argumenteeritult) vaielda? Ei, sest plakatitega saab vaielda sama palju kui Beethoveni sümfooniaga. Kui nende "põhimõtetega" viia läbi samasugune menetlus nagu eurolauludega st kiskuda maha esteetiline lumm, siis on ka tulemus sama, mis eurolaulude puhul - järele jääb piinlik totrus.

.

.

Kundera ütleb kitš. See on üsna tabav selles mõttes, et vasakpoolsus (eriti see paatoslik ja ideoloogiline) toetub esteetikale. Kitš tundub see ainult sellele inimesele, kes vaatab seda kainelt kõrvalt.

.

.

„Bologna tüüpiline meeleavaldus algab konkreetsest punktist konkreetse sõnumiga, kuid harva on teada, kus see lõppeb – kas mõnel linna pearistmikul kogu liiklust blokeerides või näiteks okupeerides rektoraadi iluaeda. Side politseiga loomulikult eksisteerib: iga järgmine idee teatatakse neile, mispeale politsei operatiivselt peatab liikluse ja/või suunab selle ümber, sest meeleavaldajad kasutavad oma põhiseaduslikku õigust arvamusi väljendada. Tavaliselt on aknad inimesi täis, ning kuna kõik on oma elus meelt avaldanud – eriti need, kes olid noored seitsmekümnendatel – siis tuntakse särisevat huvi ning elatakse kaasa,“ heldib vasakideoloog mässu ilust (Kundera väljend "Suure Marsi kitš" on hämmastavalt tabav!).

.

.

Väidelda pole siin midagi. Mäss on ilus! Oo, millise tulise kirega seisavad noorukid oma põhiseadusliku õiguse eest!

.

.

Susan Sontagi (nagu ikka) suurepärane essee „Vaimustav fašism“ kirjeldab fašismi ja natsismi tuginemist esteetikale.

Tihti imestatakse kõrgete natsifunktsionäride kultuursusele viidates, et kuidas sellised Vivaldit kuulavad inimesed olid võimeliseks selliseks julmuseks. Hitler alustas kunstnikuna.

„Poliitika on kõrgeim ja laiahaardelisem kõigist kunstidest,“ lausus Goebbels 1933. aastal, „ja meie, kes me kujundame Saksamaa tänast poliitikat, tunneme end kunstnikena... [kuivõrd] kunstniku ülesandeks on vormida, kuju anda, eemaldada kõik haige ja anda vaba voli kõigele tervele.“

Holokaust oli kunstiprojekt ja teadupärast „kunsti ülesanne ongi seada küsimuse alla arusaamad, mida peetakse iseenesest mõistetavateks, ning kunst ei saa end kammitseda moraaliga“, kunstnikuvabadus, eks.

.

.

.