Lätete päält

,

.

.

.

.

.

„Lähen jooksma, võtan pisut tahket kofeiini, joon L-karnitiiniga spordijooki või rohelist teed ja lähen jooksma, ei, pigem aeroobikasse, seal on väline kontroll ja rohkem professionaalset tuge, või läheks hoopis ujuma, „Auras“ on vast piletid odavamad nüüd, alguses käiks ülepäeviti, oo ja ülepäeviti jooksmas! .. ei, pigem siiski aeroobikas, see peaks üldfüüsisele paremini mõjuma, aga ei, aeroobikas on ju tavaliselt muusika, seda ei kannataks ma ju välja,“ mõlgutasin tagasiteel. Otsustasin hakata ka (veel) tervislikumalt sööma. Rohkem värsket köögivilja, igasse pudrusse kliisid (nisu- ja kaera-), õhtuti vähem rasvast. Ei mingit alkoholi! Alkoholist hoidumine pole raske, veinil on nii kui nii talumatu reetlikkuse ja dekadentsi maik, ja mitte sulni, rafineeritud, absinti limpsiva resignatio hõrk mekk, vaid mäda ja rääsumise, alkoholil pole õisi, alkoholil on laguneva maksa ja kärbuva mao mulksuv läkastus, millesse uputakse, sest kaaslane on samuti pilditu ja ei keera sind seekord külili.

.

Tulin koju, tulin lätetelt.

.

.

Elupõlenute tuhk ei ole ilus

Ja see ei püsi pääs

Ei, ei püsi pääs

.

.

Minnes oli ilm nii ilus, teed tühjad ja vaated puhtad ja lummavad kaugele, oleks see olnud looming, oleks see olnud kitš. Looduse privileeg on olla mitte kunagi kitš.

.

.

Palju leppimist oli. Eks oma osa ole ka viimaste aastate lugemiselamusel, suurel müüdimurdjal ja suurel lepitajal, raamatul, mida iga kirjaniku- ja teatraalihakatis (ka muusikule ei teeks paha) peaks lugema, rääkimata mistahes kultuurianalüütikust — Donald Sassoon „Euroopa kultuuri ajalugu. Aastast 1800 kuni tänapäevani.“(raamatukois)

Jah, palju leppimist oli. Raske on olla ideoloog elava inimese vastu (eriti kui ta sulle õlut pakub). Raske on sünteesida intellektuaali spetsiifilisi vajadusi „lihtsa inimese“ (jutumärkideta on see üks kõrk ja häbitu sõnaühend) omadega, las neil olla kõrvuti, lepitada pole raske, pealegi, kui kirjandus end liiga tõsiselt võtma hakkab, siis võib ta kinni kiiluda, NAK on lahtisti, katarsis Nietzschearistotelese järgi, ilma võib lämbuda, sest elu on alati liiga suur.

.

Olen ennast Musili ja Tolstojevskiga liiga ära hellitanud.

.

.

.

Aga ka päris palju piinavat oli. Mõned juhuslikud kõlksud, mille valutamiseks ainult minul kood on. Ja see teeb selle veel eriti valusaks, see, et sa ei saa põhimõtteliselt kellelegi seletada, miks võpatasin, miks pean korraks kähku eemale saama, rahunema, hingama.

Oleme juba kasvanud liiga suureks, liiga keeruliseks, liiga ennustamatuks.

.

.

.

Jään Sust puudust tundma.

Nad oleks võinud öelda: „Elli, inimene on palju rohkem nõrk ja armetu kui rumal..“

Omamoodi nad ütlesidki. Lõin pilgu maha, sest neil on paljus õigus.

.

.

„Elu on ometi ilus, no vaadake!“ laiutas ta kätega, silmad udused, juuksed sassis.

.
.

,