Mu feminisme..

,




Avastasin, et minevik plagieerib mind.

See, et ma pole suutnud ära otsustada, millise tundega ma peaks reageerima, näitab, et haigus on päris ränk (reaktsioone peab otsustama, mitte need ei teki spontaanselt).
Kas karata äratundmisrõõmust sugulashingele sülle (antud juhul tähendaks see lihtsalt süvenenud ülelugemist) või olla traumeeritud avastusest, et oled koopia (tugeva poeedi mõjuäng, eks)?

"Selles teoses lõi kirjanik täpse psühholoogilise eritluse kaudu Ellu Romeldi, ajast väljas seisva üksiklase kuju. Peategelase äärmuslik individuaalsus viis ta absoluutse ummikseisuni. "Andeka parasiidi" tähendusmahtu võiks võrrelda kirjaniku ühe tookordse lemmiku - Lermontovi "Meie aja kangelasega". Nagu Lermontov Petðorini kaudu, püüab Reed Morn Ellu kaudu osutada mitte ainult kangelasele, vaid ka ajale. Jõudis aeg ükskõiksele hetkele, mil jõudis Ellu Romeldi ilma surema, algab romaan "Andekas parasiit". Tõelise elu võimatus, tegelikkuse ja tõelise elu kui kättesaamatu ideaali ühendamatus määravad kogu Ellu Romeldi lühkese tee, mida märgib ihu ja hinge konflikt. Ellu on elujõuetu tundeinimene, võrdselt võimekas ja tahtetu. Ta on vaese lesknaise tütar, kes ema abiga võitleb end ülikooli ja tunneb pidevat piina kehva elu labasuse ja madaluse pärast. Kõrk ja nõudlik vaim, kes põlgab sügavalt igasugust inimhulka ja massiteadvust. Unistaja, plaanidetegija, igasugusest ebapeenusest ja ebapuhtusest hirmuga eemalduv. Täis kaastunnet elu varjupoolele jäänute vastu, ometi nõrk ja jõuetu oma kaastundes. Lõpuni egoistlik ja hääbumisaldis, kõrge enesehinnaguga, kuid kammitsetud kompleksidest, võimetu võtma elult vastu igapäevast riski, nii lõpetab ta oma elu revolvrilasuga. Ellu kujutles surnu nägu ülevana, kus puhtusetunnet ei riiva enam midagi elusate ebapuhtusest ja ebapeenusest. Kus ei ðokeeri enam midagi labast ega banaalset. Romaani pealkiri osutab autori irooniale või isegi kohtuotsusele - Ellu Romeldil on küll andeid ja eeldusi, ometi jääb ta elule võlgu. Ta ei jaksa ühendada igatsust ja tegu, hinge ja ihu. Ihu jõuab anatoomikumi, kus arst seletab võhikuile selle keha kaudu inimihu funktsioone. Hing oli lahkunud kõikide silmist vabale tulevikule vastu, veel arg ning harjumata oma üksilduses, igatsedes hämaralt oma äsjast ihu."

(Mis kuradi Romeld?)


"Frieda Dreverk on väitnud, et talle oli suurimaks komplimendiks, kui ta kuulis, et þürii ei uskunud ta esikromaani vaagides, et autoriks võiks olla naine. Ta romaanide ja novellide väikekodanlusepõlgus, vaimne nõudlikkus, üleolek igasuguse ainelise hüve suhtes, kauguste igatsus, ta tugev külgetõmme erakordsete isikute vastu (Petðorin, Deemon jne.), ta analüütiline vaim osutavad soovile salata võimalikult oma sugu ja võimalikku naisvaatenurka. Seejuures on ta oma teostes peale "Kastereerit elu" ja mõnede novellide valinud ometi naisvaatekoha. Ta kirjutab selleks, et konsolideeruda, st end tõestada meeste loodud maailmas, kuid väljendab naise kogemusi. Feministlikust kirjandusuurimusest lähtudes iseloomustaks Reed Morni tüüpiliselt kahekordne eneseteadvus (E.Showalteri tähenduses): Oma soo tõttu vaatab ta end teiste silmadega, mehe vaatepunktist, võrdleb end mehega ja tahab omada mehe juures hinnatud omadusi (analüütilist mõtlemist)."

Siin pean tegema siiski mõned väiksed täpsustused. Uskumatus, et autoriks võiks olla naine, ei rõõmustanud teda/mind, mitte seetõttu, et oli õnnestunud salata oma sugu, vaid antud juhul tähendas see soolisuse hülgamist üldse (see, et normatiivne inimene jällegi mehega kokku langeb, on lihtsalt see vana neetud kategoriaalne ebatäpsus).
Oluline pole olla mees, vaid sootu inimene, "naine" on kindel soomääratlus, "mees" seda sugugi ei pruugi ja rõõmustab just selle mitte pruukimise alla kuulumine.
Samuti pole analüütilisus mehe soolisuse omadus, pardon, tilli omadus, vaid vaimu, sootu vaimu omadus.
Ta ei vaata ennast kunagi mehe pilguga! Ester on täiesti kehatu ja sootu, aseksuaalne! Ta vaatab nii ennast kui maailma ihatu vaimuna.


See on feminism, mida ma ise õigupoolest feminismiks ei nimetaks. See on üldisem omadus, mis on vabasid mõtlejaid köitnud ammustest aegadest, igatsus vabaneda maise ihu tüütusest.

Kui rääkida naissoo ja just soo õigusest (igasugune genderdus on ju samuti püüe lahti haakida bioloogilisest ihulikkusest), siis selle üks parim esindaja on Kati Murutar...
tegelane, kelles eest ma tahaks niutsudes nurka kössitama põgeneda.
Hoolimata kõigest sellest isiklikust vastumeelsusest ja sügavast äratõukest, mida ma tunnen selle kuraasika padufertiilsuse vastu... ütleb nietzsche mu sees, et ole vait, haige inimene, temal on ju õigus... sa oled haige, haigestunud raskekujulisse ateistlikku kristlusesse, kaastunde hüpertroofiasse, hakanud häbenema oma instinkte..

„Haiglaslik ärahellitamine ja kiiva-moraliseerimine, mille tulemusena inimloom lõpuks õpib häbenema kõiki oma vaiste [...] seisab iseenda ees nina kinni hoides ja koostab paavst Innocentius III-ga noomivalt jälkuste nimekirja („saastane sigitamine, jälestusväärne toitumine emaüsas, vilets aine, millest inimene areneb, jälk hais, sülje, uriini ja väljaheidete eritamine,“ kirub Nietzsche kristlust, haigust, kuritegu par excellene - kuritegu elu vastu..

mea ultima culpa..


,