Teravnenud tunnet, et kultuur, kunst ja ilu sünnivad alati millegi tähtsama arvel, väljendab niihästi vene narodnikute dilemma „Shakespeare või saapad?“, Walter Benjamini tõdemus „Pole olemas kultuuridokumenti, mis poleks ühtlasi barbaarsuse asitõend“ kui ka näiteks César Vallejo valus luuletus:
Lonkur läheb mööda, käekõrval laps.
Kas hakkan nüüd lugema André Bretoni?
Üks väriseb külmast, köhib, sülitab verd.
Satub ta iial riivama Mina sügavust?
Üks otsib solgi seest konte ja koorukesi.
Kuidas nüüd kirjutada veel lõpmatusest?
Töömees kukub katuselt, sureb ega söö enam hommikust.
Kas uuendada seepeale troope, metafoore?
Kaupmees tüssab ostjat ühe grammiga.
Kas kõnelda nüüd neljandast dimensioonist?
Pankur võtab bilanssi.
Mis näoga nutt teatris?
Paaria magab, teise jalg vastu seina.
Kas kõnelda nüüd Picassost, kui seintel pole kõrvu?
Keegi läheb nuuksudes matusele.
Kuidas nüüd lasta end veel Akadeemiasse valida?
- kirjutas MV.
Jah, teravnenud tunne, et kultuur, kunst ja ilu sünnivad millegi tähtsama arvel...
Mingil määral on siin tegu hirmuga, et ehk peaks oma ressursse otstarbekamalt kasutama st teenima privaatse eneseloome ja –õndsuse asemel pisut rohkem avalikku õiglust ja kogukondlikke hüvesid.
Eks ole see dilemma, mis tabab iga loovisikut (ja mitte ainult) mingis arenguetapis.
[Põhja-Eesti murdes "igat"]
Ei ole tõtt seal, kus ei ole eneseohverdust, ütles Puškin.Moonutasin adekvaatsuse huvides tsitaati. Täpsem, aga eksitavam, oleks: „Ei ole tõtt seal, kus ei ole armastust.“ Viimane seostus Puškinil üheselt eneseohverdusega, mitte selle sõgeda enesekeskse afektiga, mida tihti ka kireks nimetatakse. Osalt vist angloameerika keeleruumi mõjud.
„Sa oled parim, mis minuga juhtunud.“
Romansid lõikasid valusalt hinge. Need olid liiast.
Muusika on ohtlik asi, tõepoolest.
See oli reedel.
L.K. pidas loengu Puškini elust ja loomingust ning N.T. esitas vene romansse.
Laupäeval ostsin muuhulgas Raua rokibiograafia. Spontaanselt ja muuhulgas.
Jälk.
Midagi muud nii jälki ma pole vist lugenudki.
De Sade’i üllitisi mahendab ajalooline distants, vaimuhaigus ja vangistus (st üheselt markeeritud ühiskondlik eitus) ning teatav tõlgenduslik vatt ja mütologiseeritus.
Rauda ei vaeva dilemma, et äkki peaks tegema midagi kasulikumat. Või kui ka vaevas, siis ei väljunud ta sellest kuigi adekvaatselt.
See jälkus teeb ühiskonda halvemaks.
Ta seob kunsti normatiivselt jälkuse ja kurjusega:
„Kunsti ei defineeri mitte niivõrd värvid ja toonid, sõnad ja laused, pausid ja misantseenid, noodid ja viiulivõtmed, kui räpased ja nilbed seosed, võikad ja verised assotsiatsioonid, iiveldamaajavad paralleelid ning fantastilised müüdid nende loojatest, mis kunstile tegeliku tähenduse annavad,“ kirjutab ta eessõnas.
Muuhulgas kuulutab ta filosoofiat, mille järgi on igal inimesel teatud kogus alkoholi, mis tuleb elu jooksul ära juua ning mida varem sellega alustada, seda parem.
Ja ka seda, et õige rockmuusika vältimatu eeldus on alkohol ja vägistamine.
Eelistatult lapse.
Ma ei taha neid kohti ega kirjeldusi tsiteerida, sest need on selleks liiga jälgid.
Houellebecqiga seob teda üks radikaalne kõlbeline eksimus. Nimelt usk, et tarkus ja eruditsioon on juba iseenesest sarkastiline ja küüniline ning secundo: järjepidev suutmatus eristada moraalset langust elutarkusest. Viimane on tänapäeval lausa epideemiliste mõõtmetega, mistõttu, pardon my french, arvab iga tatikas, et piisab sellest, kui ta silmagi pilgutamata ja igasuguse delikaatsuseta („valehäbita“, eks) seksist lobiseb ning oma „elutervet“ instrumentalistlikku-hedonistlikku seksuaalhoiakut ehk kombelõtvust demonstreerib, on ta minetanud nooruse sinisilmsuse ja astunud täiskasvanute illusioonideta maailma.
Samuti pole ma näinud nii lopsakat ja mõõdutundetut eputamist nö eneseiroonia ja alandlikkusega.
,
No comments:
Post a Comment