Ökonoomsusprintsiip, rinnad ja feminism

,

"Kui aktsepteerida lähtepunktina eeldust, et (ebaõiglased) võimusuhted on kujunenud välja pikaajaliste protsesside tulemusena ja neid toetavad ning taastoodavad ühiskonna struktuurid, milles me kõik elame ja tegutseme, järeldubki, et teatud tasandil oleme kõik kaassüüdlased, aga ka ohvrid. Ohvrile on aga põhjust kaasa tunda ja, juhul kui ta kannatab, tema kannatuste lõpetamise eest seista." – jõudsid nad äratundmisele. Või ütleme: artikuleerisid oma süvenevat haigust. Et mitte öelda progresseeruvat äratundmist.

„Inimeseksolemine on võimalik üksnes ajaloo tervikseoses, mis puudutab üksikisikut keele ja sotsiaalse kommunikatsiooni kaudu. Üksikisik omakorda teostab oma eksistentsi selle kollektiivse mustri abil, millesse ta on juba ette kaasatud ja mis moodustab tema eneseteostuse ruumi. [...]

[Inimene] on koosolu ja eksisteerib ainult kollektiivsetes seostes, mis tulenevad ihulikkuse printsiibist. Kirik ja kristlus üleüldse on olemas ajaloo tõttu, kollektiivsete seoste tõttu, mis inimest kujundavad; neid tuleb mõista sellel tasandil. Nende mõte on teenida ajalugu ajaloona ja purustada või muuta kollektiivset võret, mis vormib inimeksistentsi asupaika. Vastavalt Efesose kirjale seisnes Kristuse lunastustöö just nimelt selles, et ta susrus põlvili jõud ja valitsused, milles Origenes seda teksti edasi tõlgendades nägi kollektiivseid jõudusid, mis aheldasid inimest: ümbruse, rahvusliku traditsiooni surve; seda „miskit“, mis inimest rõhub ja lõhub. Selliseid kategooriaid, nagu pärispatt, ihu ülestõusmine, viimne kohus jne. tuleb mõista ainult sellest lähtudes, sest pärispatu asukohta tuleb otsida just sellest kollektiivsest võrest, mis on iga üksikeksistentsi vaimne etteantus, mitte mingist bioloogilisest edasikandumisest üksikult eraldiseisvalt isikult teisele. Pärispatust rääkimine tähendab just seda, et ükski inimene ei saa enam alustada nullpunktist, status integritatis’est (= ajaloost täielikult puutumatuna). Ükski ei ole enam rikkumatus algseisundis, mil võiks vaid ennast vabalt teostada ja oma õnne kavandada“.

See oma õnn pole midagi küüniliselt egoistlikku. Õnn sisaldab teadmist enda eetilisusest. Inimene ei suuda olla õnnelik teades, et pole ta eetiline.

Praegu pingutatakse muidugi massiliselt selle nullpunkti saavutamise nimel. Et keegi ei saaks süüdistada. Ega keegi eriti ei süüdistagi. Ka see tegevus tehakse ise ära. Inimene hakkab ennast ise juba selle protsessi käigus süüdistama, sest see protsess eeldab kõvasti reetmist. Püüd saavutada seda võimatut mina-pole-milleski-süüdi-nullpunkti rebestab kärinal sidemeid, mis seob teda teistega. Aga inimene ongi ainult üks seda tüüpi sidemete pundar.

Non posse non peccare. Pole võimalik mittepatustada.

See pikk tsitaat oli praeguselt paavstilt. Kiusu pärast tsiteerisin just teda ja mitte kedagi teist.

„Kuskil oma teel kohtab absurdi-inimene alati kedagi, kes tema südamele koputab.[...] Aga ta tunneb end süütuna. Tõtt öelda ta ei tunnegi muud kui seda oma parandamatut süütust. See ongi, mis teeb talle kõik lubatavaks,“ vigiseb omaette prantsuse puberteetik, kes üritab moraalitruismidelt lähtudes ja range loogikaga tõestades näidata teistele inimestele, et tema pole süüdi ja Jumal, keda ei eksisteeri, peab oma eksimused heastama.

Tal on jututuju. Seega eraldub ta oma tuppa (uks pauguga kinni, eks) ning täheldab, et Universum ei räägi temaga ning oma pakatavas terasuses leiab selle absurdne olevat. Indeed.

Sotsiaalsed suhted ei ole ebaõiglased an sich. Sotsiaalsed suhted tajutakse ebaõiglaseks. Ajalooliselt ja aposteriori. (Olgu-olgu: retroaktiivselt). Inimese süütunne areneb ja ta hakkab tajuma ebaõiglasena selliseid asju, mis eile olid veel täiesti loomulikud.

Siin on kaks varianti: kas muuta sotsiaalseid suhteid või muuta nende tajumist. Analoogia Tolstoi surmaprobleemiga on olemas, aga mitte liiga kaugele ulatuv. Tolstoi jõudis ükshetk järeldusele, et surm ei ole ületatav, küll aga surmahirm. Jah, analoogia ei ole liiga kaugele ulatuv. Ja Tolstoi praktikast parem ei räägigi.

Seega, kas muuta patriarhaalsust taastootvat/säilitavat ühiskonnastruktuuri või tajuda see loomulikuks?

Loomulikuks tajumisega on raske. Võiks öelda, et isegi võimatu. See on enamasti pöördumatult kaotatud süütus.

Praktikas valitaksegi teine tee st üritatakse muuta ühiskondlikku struktuuri. Ja kuidas see käib? Õpetatakse seda gruppi, mida tajutakse ebaõiglaselt kohelduna, tajuma oma olukorda ebaõiglasena (st tulevase kannatuse vähendamise nimel suurendatakse kannatusi).

See, et millegi ebaõiglaseks tajumise õpetamine on võimalik ja loomulikuks tajumise õpetamine pole võimalik, on loogiline ebasümmeetria, mis isasele mõtlemisele võib muidugi raskusi valmistada. Aga küll nad saavad hakkama.

Muidugi on ka vastupidine protsess. See on harjumus ja see tuleb ise. Resignatsioon, kalestumine, mugandumine – kui soovite poeetilisemaid ja silbirikkamaid sõnu... ja üksäkki..

laua taga lehte lugeva isase magu nõuab sama hoolimatu kiretusega süüa nagu su enda omagi; nälg näpistab sind kõhust sama kärsitusega, millega tema kämmal sind tagumikust ning tema rusikahoopi suunab sama isetu jõud, mis kisub su rindu ajavoos rippu... ja sa tajud kogu oma abielu ühe ebaõnnestunud dieedina.

St ei omista sellele (läbikukkumisele/valule/õnnetusele) moraalset mõõdet.

(Jah, enesekirjelduse poetiseerimine/estetiseerimine on ka üks leevendusstrateegia.)

Muide, kas suur osa, et mitte öelda enamus, kannatusest polegi mitte ägamine moraalse mõõtme käes?

Harjumus. See on protsess ajas.

Nagu suhkru lahustumine või nihked sotsiaalsetes struktuurides.

Solidaarsustundel on oluline roll. Ka siin on määrav aeg.

Ühiskondlike protsesside kiirust ei tohi püüda liiga suureks ajada, sest muidu jääb muutuste kiirus väga väikseks. Ja mitte (ainult) selle pärast, et "tormilised muutused ühiskonnas reanimeerivad arhailisi teadvusmudeleid" nagu ütleks Tartu vuntsidega humanitaaruhkus.

Solidaarsus- ja õiglustunde laienemine nõuab aega, rahulikku leebet pilku maailmale. Mistahes diskrimineerimine, olgu soo- või rassipõhine, ei sünni halvast ontoloogiast, kehvast bioloogiast või vääriti mõõdetud inimesest. See sõltub omade äratundmise kiirusest, täpsemini ajast, mis on võimalik kulutada Teise tuvastamiseks ja lahterdamiseks.

Musta ja valge (rassi) eristamine on väga kiire. Ka soo. Need jäävad suurimateks eristus- ehk rindejoonteks alati. Ka keel.

„Miks inimesi lahterdatakse nende sekundaarsete sugutunnuste ja mitte töökompetentsi järgi?“ küsib feminist nördimusega.

„Miks inimesi lahterdatakse nahavärvi, mitte intelligentsuse järgi?“ pärib antirassist solvatud õiglustundega.

Isane standardprotseduur sirutab oma maniküüritud käe automaatselt korrektse ontoloogia järele (mille põhimõtteline impotentsus ongi „süüdi“ selle nullnivoo ehk antiessentsialismi kanoniseerimses).

Tegelikult on asi märksa vähem eeterlik. Sekundaarseid sugutunnuseid ja nahavärvi on lihtsalt palju kiirem tuvastada kui intelligentsust või töökompetentsi. See on evolutsioonis juurdunud ökonoomsusprintsiip. Teistsuguse tuvastamise kiirus on olnud aastamiljoneid eksistentsiaalse/kohastumusliku tähtsusega. Mida rohkem on ressursse, seda rohkem võib seda eetika ja õiglustunde kasuks alla suruda.

Mida kiiremaks ajada kultuur, seda pinnapealsem see on.

Liiga kiire feminism hakkab iseenesele vastu töötama, sest rindade olemasolu on palju kiiremini tuvastatav kui intellekti.

Toimiv feminism on konservatiivne.

(Või kui biheivioristlikult soovite: feminism toimib konservatiivselt.)

P.S. Tahtsin seletada põhjalikumalt, aga polnud aega.

,